- Reset + Prindi

Vabariigi President Müncheni julgeolekukonverentsil NATO idatiiva väljakutsete teemalises kõrvalpaneelis

14.02.2018

Lugupeetud suursaadik Ischinger, minister Schmidt, admiral Nielson,
daamid ja härrad!

Esmalt soovin ma tänada Saksamaa NATO ühingut ja Müncheni julgeolekukonverentsi selle paneeli korraldamise eest. Kuna Eesti on üks neljast liitlaste suurendatud kohaloleku (eFP) lahingugruppe vastu võtvast riigist, sooviksin anda ülevaade sellest, mida on Varssavi tippkohtumise järgse pooleteise aastaga ära tehtud ja mida tuleks edasi teha. Ning lõppu lisaksin ka mõned mõtet selle kohta, mida me EI peaks seoses eFP-ga ja NATO kui terviku koherentsust silmas pidades tegema.

Kuigi eFP lahingugruppide moodustamise ja piirkonda paigutamise ajendiks said 2014. aasta sündmused Krimmis ja Ida-Ukrainas, ulatub Eesti soov saavutada liitlasvägede kohalolek meie riigi pinnal palju kaugemale. Euroopa julgeolekus täheldatavate pidevate negatiivsete tendentside taustal oli 2004. aastal NATO liikmelisuse saavutamine ning kollektiivse julgeolekuruumi osaks saamine Läänemere piirkonna jaoks suur ja positiivne areng. Aga kindlasti polnud see meie jaoks nii öelda ajaloo lõpp. Juba siis mõistsime, et lõpuni usutava kollektiivkaitse tagamiseks on vaja tegeleda ka koostegutsemisvõime, realistlike operatiivplaanide ja teiste liitlaste sõjalise kohalolekuga.

Ida poole vaadates näeme Venemaa relvajõudude järjekindlat arendamist ja moderniseerimist, mis algas umbes kümme aastat tagasi. Esialgu põhjendati seda öeldi pikalt edasilükkunud armeereformiga. Viimasel ajal on seda nimetatud reaktsiooniks liitlaste väikeste väeüksuste paigutamisele Balti riikidesse. Igal juhul on fakt, et Venemaa lääneosas alaliselt paikneva väekontingendi suurus on täna sellisel tasemel, mis 2009. aastal saavutati vaid lühiajaliselt, õppuse ZAPAD 2009 ajal. Paraku on see meie jaoks uus normaalsus.

Enne 2014. aastat oli ainsaks alaliselt Balti riikides asunud liitlasüksuseks Leedus paiknenud väike õhuturbehävitajate üksus. Krimmi-järgsele olukorrale reageeris NATO aga kiiresti ja tõsiselt, kuna ilmselgelt muutis Krimmi okupeerimine ohuhinnanguid. See ei tähendanud vaid 2016. aasta suvel tehtud otsust moodustada eFP lahingugrupid ja nende paigutamist Balti riikidesse ja Poolasse 2017. aasta kevadel, mis NATO standardite kohaselt oli väga kiire tegutsemine. Meil olid USA hävitajad Eestis kohal juba 2014. aasta märtsis, vaid mõni päev pärast vastavasisulise palve esitamist. Neile järgnes umbes kuu aega hiljem Balti õhuturbeoperatsiooni laiendamine Eestisse ning USA väekontingendid kõigis kolmes Balti riigis ja Poolas. Muidugi astuti samal ajal ka diplomaatilisi samme tagamaks seda, et poleks võimalik vääriti mõista lääneliitlaste valmisolekut kaitsta igat NATO liikmesriiki. 2014. aasta septembris käis president Obama Tallinnas sõnumiga, et Tallinna, Riia ja Vilniuse kaitsmine on niisama oluline nagu Berliini, Pariisi ja Londoni kaitsmine. See oli kooskõlaline sündmuste ahel, vastus järsult tekkinud vajadusele tugevdada heidutusvõimet.

Kõik need sammud demonstreerisid mitte ainult vastastele, vaid ka meie elanikkonnale, et tõsiste julgeolekualaste väljakutse korral on NATO suuteline tegema kiireid, julgeid ja tõhusaid otsuseid. Varasem sajaprotsendiliselt edukas heidutuspoliitika on olnud NATO modus operandi väga oluliseks nurgakiviks.

Kui jõuame lahingugruppide piirkonda paigutamise etapi juurde, siis peamine väljakutse polnud sõjaline või logistiline. See oli igas mõttes edulugu. Aga häiriv oli selle Varssavi tippkohtumisele järgnenud aasta jooksul veider mure, et oht liitlaste kohaloleku suurendamine Balti riikides võiks NATO jaoks tähendada kõrgendatud konfliktiohtu. Ma arvan, et suurem osa teist on näinud pealkirju: „Kas Eesti on järgmine?", „Balti riigid valmistuvad täiemõõduliseks sõjaks", „Pinge kasvab, kui NATO paigutab oma väed Vene piirile" jne. Mul oleks hea meel, kui saaksin selle kõik panna ajakirjanduslike liialduste arvele. Aga sarnaseid mõtteid on olnud kuulda ka mõnede lääneriikide pealinnades. Ma soovin väga selgelt välja öelda: loomulikult on Venemaa huvides see, et lääneliitlased olukorda niimoodi näeksid. Muidugi püüdis Venemaa tollal ja püüab ka täna tagada, et võimalikult paljud inimesed näeksid olukorda nii, nagu nemad. Aga meie asi on teada tegelikku olukorda.

Venemaa austab tegutsemist ja otsustavust, selgeid piiride. Väga oluline on märkida, et mõnede inimeste toonased mured ei ole realiseerunud. Suhted Venemaaga ei ole muutunud halvemaks selle tõttu, et Balti riikidesse ja Poolasse on paigutatud liitlaste üksused. Pigem vastupidi – praegu võime täheldada, et Venemaa agressiivsus selles piirkonnas on ohjeldatud. Liitlaste lahingugrupid on avaldanud stabiliseerivat ja heidutavat mõju Läänemere piirkonna julgeolekule. Nii nagu külma sõja 40 aasta jooksul avaldas stabiliseerivat ja heidutavat mõju liitlasvägede kohalolek Lääne-Saksamaal.

Kommunikatsioonirindel on meie ees järgmiseks väljakutseks selgitada laiemale üldsusele, et tegemist ei ole mitte Eestit, Lätit, Leedut ja Poolat kaitsvate NATO vägedega, vaid tegemist on iseennast kaitsva NATO-ga. Ja et Balti riikides ei olnud ega ole ka täna ilma liitlasteta tohutut sõjalist vaakumit. Eesti on juba aastaid suunanud vähemalt 2% oma SKT-st kaitsekuludeks – ning Läti ja Leedu saavutavad selle taseme 2018. aastal. Me oleme moodustanud reservarmee, millesse kuulub üle 20 000 reservväelase. Neil on tõeline – ja välkõppustel järeleproovitud – võime mobiliseeruda 24-tunnise etteteatamisega. Nii et selles mõttes oleme oma liitlastele küll väga tänulikud, et nad eFP-s osalevad. Aga meil on kurb kuulda, kui seda esitletakse kui NATO toetust oma abitutele ja koormaks kaelaks olevatele idatiiva riikidele. Reaalsus on selline, et liitlaste suurendatud kohalolek loob tõepoolest strateegilise väärtusega komistustraadi. Aga puhtalt numbreid vaadates on eFP lahingugrupp lihtsalt üks jalaväepataljon lisaks neile kümnetele, mida Eesti ise on suuteline välja panema. Me oleme eelpost, millest saavad kasu kõik liitlased.

Kui laskume taktikalisele ja tehnilisele tasandile, siis esimesed 10 kuud Suurbritannia juhitud lahingugrupi tegevusest Eestis on olnud edukad. Lahingugrupp on hästi integreeritud Eesti kaitsejõudude juhtimisstruktuuri, operatiivplaneerimise ja iga-aastase väljaõppetsükliga, kuigi alaliselt riigis paikneva täiemõõdulise mehhaniseeritud pataljoni taktikalise grupiga koostöö tegemine kujutab meie väikese rahuaja armee jaoks kahtlemata väljakutset. Eestis paiknevad liitlassõdurid üldiselt tunnistavad, et nende elamis- ja väljaõppetingimused Eestis on paremad kui kodumaal. See on saavutatud muu hulgas tänu sellele, et lisaks tavalisele kaitse-eelarvele investeerime me veel 0,2% SKT-st liitlaste vastuvõtmisele.

Juba eFP-de tegutsemise esimese aastaga on NATO õppinud palju oma võimekuse kohta tegelikult tegutseda ühiselt koos vägedega, mis pärinevad erinevatest relvajõududest ning peavad tegutsema maastikul ja ilmastikuoludes, mis on enamiku liitlaste jaoks võõrad ja rasked. Õppetunde on, eriti kui asi puudutab näiteks sidesüsteeme või rasketehnika kasutamist metsastel ja soistel aladel. Ma ei nimetaks neid asju siiski väljakutseteks, pigem suurepäraseks võimaluseks harjutada kollektiivkaitset realistlikus keskkonnas ja võimaluseks kasutada neid õppetunde NATO kollektiivkaitsevõimekuse arendamiseks. Ning ühtlasi tähendab üksuste roteerumine iga kuue kuu järel seda, et igal aastal saavad vähemalt 8000 liitlaste sõdurit vahetu kogemuse selle piirkonna maastiku, kliima ja relvajõududega, mida nad peavad kaitsma hakkama, kui heidutus peaks ebaõnnestuma.

Daamid ja härrad, liitlaste suurendatud kohalolek on edulugu. Aga heidutus pole sellega veel valmis. Mida peaksime edasi tegema, et meie heidutus oleks jätkuvalt usutav?

Me peame viima lõpule selle, milles Varssavis kokku leppisime. See tähendab, et lahingugruppidel peab olema ühendtoetus. Mis praktikas tähendab lahendust, kuidas tugevdada eFP õhu-, mere-, õhukaitse ja kaudtule võimekust. See on eluliselt tähtis mitte ainult lahingugruppide, vaid ka kogu Läänemere operatsioonide ala jaoks.

Liikudes kõrgemale, strateegilisemale tasandile, siis selleks, et heidutus toimiks, vajame nii meie enda iseseisvat kaitsevõimet kui ka liitlaste suurendatud kohalolekut. Kuid tõenäoliselt ei arva mitte keegi, et ainult neist võiks Balti riikide kaitsmiseks piisata juhul kui heidutus peaks ebaõnnestuma. Seega –tõhusaks heidutuseks vajame realistlikku tugevdusstrateegiat, mis kinnitaks vastasele, et agressiivsete sammude korral reageeritakse neile kiiresti, saates piirkonda lisavägesid ja -võimekust.

Kuidas saavutada sellise stsenaariumi usutavus? Selleks on vaja astuda kolm sammu.

Ennekõike peab NATO olema valmis ja harjutatud selleks, et otsuseid kiiresti langetada. Seda nii poliitilisel kui ka sõjalisel tasandil.

Teiseks peab olema piisavalt palju kõrges valmiduses üksusi, mida kriiside de-eskaleerimiseks ja ulatusliku agressiooni vältimiseks piirkonda paisata. Kui see peaks ebaõnnestuma, siis peab olema ka suurema mastaabiga tegutsemiseks jätkuvõimekus, mille iseloom ja võimekus on kindlaks määratud ja mis on suuteline kohe pärast moodustamist koos tegutsema. Kui me selles ebaõnnestume, oleksid sellel muserdavad tagajärjed mitte ainult piirkonna sõduritele ja seal olevatele lahingugruppidele, vaid kogu alliansi julgeoleku ja elanike moraali jaoks.

Ja kolmandaks on Venemaal olemas suutlikkus oma juurdepääsu ja tegevust takistavate võimetega (Anti-Access/Area Denial ehk A2/AD) tõsiselt takistada liitlaste piirkonda saabumist ja seal tegutsemist. Liitlased peavad selleks valmis olema ja meil peavad olema vajalikud võimeid sellest hoolimata oma vägesid toetama. Liitlasvägede liigutamiseks üle Atlandi ookeani ja Euroopas peavad olema realistlikud plaanid, õppused ja mehhanismid, isegi kui see kõik peaks toimuma niinimetatud A2/AD keskkonnas. Plaanid ja õppused on kohati niisama olulised kui selleks vajalike vägede endi olemasolu. Sest sageli toob vaid realistlik planeerimine ja plaanide läbiharjutamine välja tegelikud puudujäägid võimekustes.

Eesti loodab, et neid küsimusi arutatakse ja neile leitakse lahendused eesseisval NATO tippkohtumisel Brüsselis. Eriti näeme vajadust tugevamate suuniste järele NATO tugevdusstrateegia edasise arendamise osas. Nende sammude astumine on parim võimalus tugevdamaks NATO heidutus- ja kaitsehoiakut ja terve idatiiva ulatuses – ja mitte ainult idatiival. Vajalike juhtimis- ja sidesüsteemide, plaanide ja vägede olemasolu on parim viis tagada, et meil ei tule neid kunagi tegelikkuses kasutada. Ja nende olemasolu ühe piirkonna jaoks muudab NATO tugevamaks – ning tema relvajõududes võitlemise ohutumaks – 360 kraadi ulatuses.

Daamid ja härrad,

Venemaa suunalt kerkivad väljakutsed tunduvad kõige põletavamate teemadena NATO idatiival paiknevate riikide jaoks ning viimase paari aasta arengud on andnud tõuke suunata oma fookus taas NATO territooriumi kaitsemisele.

Loomulikult tervitab Eesti sellist arengut, kuid me ei tohi samas unustada, et liitlaste ees seisab veel teisigi ja niisama olulisi väljakutseid. Mõistetavatel põhjustel on nendeks terrorism ja ekstremism, ebastabiilsus ja Vahemerelt lähtuv kontrollimatu migratsioon, mis hoiavad öösiti ärkvel nii otsustajaid kui ka tavalisi inimesi.

Eesti ja teised Balti riigid mõistavad seda väga hästi. Seetõttu oleme kõik suurendamas oma panust kriisireguleerimisoperatsioonides – mis on kõik ühel või teisel moel seotud eespool mainitud ohtudega. NATO-l on kolm tuumikülesannet ja Eesti on pühendunud nende kõigi täitmisele. Me tervitame NATO Lõuna piirkondliku keskuse loomist Napolisse. Muuhulgas võimaldab see keskus otsustajatel, nagu näiteks minul, saada analüüs piirkonna riskide kohta. Samuti kavatsen mina isiklikult hoida tihedaid sidemeid oma kolleegidega lõunas, et saavutada ühine ja kõikehõlmav analüüs mitmesuguste väljakutsete kohta, mis meid, kõige kõrgema tasandi otsustajaid, ümbritsevad.

Ja kuna ma olen juba sõjalisest ja poliitilisest diskussioonist eemaldunud, lubage mul veidi samal teemal jätkata, kuigi valdkonnas, mida ma kõige paremini tunnen:

NATO Venemaa-suunaline poliitika. On see asjakohane? Kas see tuleks üle vaadata?

Selles vallas on päris palju väärarusaamu. Osa nendest oleme tekitanud ise, sest oleme kohati justkui oma minevikku kinni jäänud.

Müncheni julgeolekukonverentsi programmi läbi vaadates panin ma tähele, et üks paneelidest kannab pealkirja „Dialoog ja heidutus: Euroopa, Venemaa ja Harmeli doktriini tulevik". Kahtlemata pole mul vaja mitte kellelegi sellest auditooriumist meelde tuletada konteksti, kus Belgia välisminister Pierre Harmel selle raporti 1967. aastal kirjutas. Pealegi on see lihtsalt üks raport. Mitte doktriin. Ja see rääkis kahe tee – heidutuse ja pingelõdvenduse – poliitikast. Sellest, et tuleb säilitada piisav kaitsevõime, ajades samal ajal pingelõdvenduse poliitikat. See sisaldas ka ettepanekut vägesid tasakaalustatult Idas ja Läänes vähendada. See kõik oli 1967. aastal, külma sõja kõrgajal. 51 aastat hiljem näevad mõned liitlased Harmeli raportis endiselt lahendust külma sõja järgse maailma probleemidele.

Muidugi töötas Harmeli raportis välja käidud poliitika väga hästi selles ajas, mille jaoks see oli mõeldud. Aga on see ikka tõesti lahendus probleemidele, millega meil on tulnud tegemist teha alates 2008. aasta augustist ja 2014. aasta talvest, kui Venemaa põhjustas Euroopas kõige suurema geopoliitilise maalihke pärast Teise maailmasõja lõppu? Kas me tõesti soovime kasutada mineviku poliitikaid tänaste ja tulevaste väljakutsetega tegelemiseks? Ja kui me peaksime jääma Harmeli raporti – terve raporti, mitte sellest oma soovi kohaselt valitud väljanopitud lõikude – põhimõtete juurde, siis poleks NATO praeguse idatiiva võimekus, isegi koos liitlaste suurendatud kohalolekuga, usutava heidutuse tagamiseks piisav.

Aga me oleme oma Venemaa-suunalise poliitika kollektiivselt üle vaadanud nii Walesis kui ka Varssavis ja me peaksime selle juurde jääma. Me ei tohiks unustada, et see räägib heidutamisest, kaitsevõimest ja dialoogist. Selles on kaks paralleelset rada – ühelt poolt heidutus ja kaitsevõime, teiselt poolt dialoog. Üks ei saa olla teise pantvang. Kui venelased teaksid, et meie kaitsevõime tugevdamine ja heidutus sõltub sellest, kui palju NATO-Venemaa Nõukogu nõupidamisi aastas toimub, ja kui kindral Gerassimov võtaks toru, kui talle helistab Euroopa liitlasvägede ülemjuhataja või NATO sõjalise komitee esimees, siis oleksime omadega ummikus. Seetõttu teeme mõlemat, aga mitte ühel kaherööpalisel rajal, vaid paralleelselt.

Loomulikult on dialoog oluline. Ma olen alati olnud veendunud, et näost näkku rääkimisel on mõtet. NATO kontekstis pole küsimus mitte selles, kas dialoog on või seda pole, vaid mis tingimustel ja kuidas. Jõupositsioonilt muidugi. Selles oleme me kokku leppinud. Aga ka selles, et tuleb olla läbipaistev, omada selgeid eesmärke, olla venelastega otsesuhtluses otsekohene ning vajadusel seada nende väited ja tegevused selgelt kahtluse alla.

Ma usun kindlalt, et NATO praegune Venemaa-suunaline poliitika töötab. Sest meie olukord pole halvem, kui see oli 2014. aastal. Status quo säilitamine viimase 4 aasta jooksul on saavutus.

Ma väidan, et meie sammud heidutuse ja kaitsevõime alal on dialoogi suurendanud, mitte seda kahandanud, sest Venemaa lihtsalt võtab tugevamat NATO t tõsisemalt. Aga parandamisruumi on. Seda nii heidutuse ja kaitsevõime, aga ka dialoogi vallas. Viigem lõpule see, milles sai liitlaste suurendatud kohaloleku suhtes Walesis ja Varssavis kokku lepitud, ning täiustagem seda usutavuse saavutamiseks vajalike päästikprotsessidega. Ja pidagem Venemaaga piisavalt poliitilist dialoogi. Ja mitte ainult Läänemere piirkonna ning läbipaistvuse ja riskide vähendamise teemadel NATO idatiival, vaid ka laiemalt. NATO-Venemaa nõukogu ei peaks tegelema ainult liitlaste suurendatud kohalolekuga. Me peaksime arutlema ka selliste teemade üle nagu Süüria, Lähis-Ida, Saheliga seotud küsimused jne, sest ei ole olemas kahte Venemaad – ühte idas ja teist lõunas. Ning samal ajal jätkame NATO tuumikülesande täitmist. Lõppude lõpuks on see ju viimased 70 aastat häid tulemusi andnud.

Tänan kuulamast!