- Reset + Prindi

Vabariigi President teenetemärkide kätteandmisel Narvas

Vabariigi President teenetemärkide kätteandmisel Narvas © Arno Mikkor

21.02.2018

Neil päevil 25 aastat tagasi kõneles Lennart Meri oma esimeses vabariigi aastapäeva kõnes: "Ma nägin Eestimaad otsekui esimest korda: see on uus maa, täis lootust ja tulevikku, aga samas ka raskete probleemidega. Praegu me elame idealismist rohkem kui leivast. Idealismi kandjaks on meie vanim põlvkond, kes teab ja mäletab, et ainult töö muutis Eesti kahe maailmasõja vahel jõukaks ja dünaamiliseks vabariigiks. Idealismi teiseks kandjaks on eesti noorus, samamoodi nagu Manifesti väljakuulutamise ajal."

See oli kõne, mille president Meri lõpetas sõjaeelse Saaremaa vallavanema August Otsa tsitaadiga: "Mees peab tegema nii palju tööd, et tal pole vaja küüsi lõigata."

Üks inimpõlv on sest ajast peale kasvanud. Näeme toonaseid lapsi täna juba siingi saalis. 90ndate alguse noortest on saanud kogenud keskealised. Tänutundega mõtleme toonastele vanadele, kes veel tänagi meie seas või juba esivanemate juurde läinud.

Tehtud on üks inimpõlv tööd. Üks inimpõlv tööd iseseisva Eesti heaks.

Teie täna siin saalis kehastate kui üht kaunist pilku sellele tööle ja ta tulemustele. Te kõik olete ehitanud Eestit nagu ehitatakse kodu – niihästi sirkli ja höövliga kui ka kunsti ja muusikaga. See töö on korda läinud, nagu südamega tehtud asjad ikka korda lähevad. Tänu teie tööle – olgu see siis ette võetud palgatööna või selle kõrvalt vabadel õhtutel ja nädalavahetustel – on selles kodus, nagu ühes õiges kodus peabki, aina rohkem teadmisi, sõpru, turvatunnet ja mälestusi. Veerand sajandi tagusega võrreldes kindlasti rohkem leiba ja tahaks loota, et mitte vähem idealismi.

Minu suurim tänu ja lugupidamine teile ja teie kaaslastele ning lähedastele selle ühe põlve jooksul tehtud töö eest!

Aga küsigem ka, kas me oleme õnnelikud? On kurb tõde, et paljud meie inimesed otsekui ei tunne oma riiki enam ära. Ei tunne, et neid siin hinnatakse. Ja kui me kinnitame – juba mõnda aega tagasi nagu päheõpitud kõnekilluks kujunenult –, et jah, sellist Eestit me tahtsimegi, siis paljud sellega ei nõustu, ja me ei saa väita, et nad eksivad kui nad niimoodi tunnevad.

Kas on siis nii, nagu tõdes meie suurim kirjanik Tammsaare, kelle ümmargust sünniaastapäeva äsja tähistasime, noore Andrese suu läbi, et kuigi tööd on meie Vargamäel kõvasti tehtud ja vaeva nähtud, pole see armastust ühes toonud?

Või kirjeldab seda veel täpsemalt Tammsaarest ühe inimpõlve vanem Anton Tšehhov, kelle näidendeid sel hooajal on meie teatrites märgiliselt palju lavastatud?

Tšehhovi kohta on märgitud, et ta pole murranguliste aegade autor. Tema tegelaste elukäike ei paiska segi sõjad või revolutsioonid, suured katastroofid või hiilgavad võidud. Nende asemel on aeg, mis ei lähe ajalooraamatuisse. Argipäev, mille voolusängis elu kulgeb, tuues kaasa väikesi rõõme, aga veelgi meeldejäävamalt ehk väikesi marrastusi; tekitades palavikulise tunde, kuidas päevad libisevad käest, hoides meid kogu aeg nii tohutult hõivatuna ja samas kogu aeg nii kuhugi jõudmatuna.

On midagi väga tänapäevast neis Tšehhovi tegelaste dialoogides, õigemini üksteisele esitatavates monoloogides, kus rääkijad on erakordselt avameelsed, valmis kõigest kõnelema, otsima teistes mõistmist – ja samas nii suutmatud teineteiseni jõudma, igaüks justkui oma elu puuris.

Kuid ka Tšehhovi lahenduseks on lähedased, kellega koos teha oma tööd, elada oma elu.

Betti Alver on meile kinkinud oodi vanast kartulikorvist, kes pärast viimast, juba lume alt tehtud saagikoristust jäi "üksi põllu äärde vastu talve unarule – loogad lahti, kanne katki, küljekondil kirvetäks. Mida ikka. Nii see läks." Veel üks ilus argipäeva kirjeldus.

Kevadised sulaveed kannavad korvi tagasi paju alla, mille okstest karjapoiss ta kunagi punus, ning ta vahelt tärkab pääsusilm. "Ja mida paremat kord päris imperaator?" küsib seepeale luuletaja. "Su laadile on omalanda lähedased nii mullasõmer, taevatäht kui meelespea. Ja mis ehk enam veel – sind järelpõlv ei nea."

Head teenetemärkide laureaadid!

Mitte iga tunnustust ei saa aumärgina rinnas kanda. Teie lood on rõõmu ja armastusega tehtud tööst. Aidakem leida seda tulevikku kandvat rõõmu me tänastes tegemistes ka seal, kus seda napib.

Eesti keeles on olevik õnneks alati ka tulevik. Oma argitööd tehes mõtleme ka selle peale.