- Reset + Prindi

Vabariigi President Kolme kooli ühisaktusel Tallinna Reaalkoolis

20.02.2018

Austatud abituriendid ja õpetajad,

kallid sõbrad!

Eesti Vabariik saab mõne päeva pärast 100 aastaseks. Meie oma riik ei tulnud kuskilt tundmatusest või seda ei antud meile kellegi teise poolt, meie riik on meie oma töö ja meie oma looming. Selle eest pidime võitlema Vabadussõjas ning seda pidime kandma südames ja hoidma mälusoppides tallel ajal, kui olime okupeeritud võõraste poolt. See kõik on teinud meid oma riigi suhtes nõudlikuks ja see on igati loomulik, sest tõeliselt oma riik peabki olema kõige paremini toimiv, kõige õiglasemalt seatud ja korraldatud.

Eesti Vabariigi loomisel oli juba ärkamisaja koidikust oma osa väga paljudel inimestel, nii väikese külakooli õpetajal või talu päriseks ostnud peremehel, rahvapärimuse kogujal või ajalehe kirjasaatjal, pealinna juristil või gümnasistil. Kõigi nende tegude ja julguse kogusumma on meie oma riik. Kuid alati on tarvis neid, kes läheksid ees ja annaksid teistele julgust ning lootust.

Gustav Suits kirjutas 14 aastat enne Eesti riigi sündi:

Las kasvame, me tõusev sugu,

ja ootame, et tuleb tund:

kord neile, kes veel näevad und,

me müristame kõrvu sõjalugu!

Aeg äratamiseks tuli ja seda mitte pelgalt Gustav Suitsu poolt arvatud julgete sõnade ehk „sõjalooga", vaid juba päris sõjas, relv käes vabaduse ja aadete eest võideldes ja elu andes.

Vabadussõja algus oli raske, noor riik ei olnud sõjapidamiseks valmis ning nagu ikka, oli ka neid, kes arvasid, et oma sõjavägi ei ole vajalik või lihtsalt ei uskunud, et Punaarmee meid ründab. Kuid nüüd vajas Eesti kiiresti julgeid, kes oleksid valmis asuma oma riigi kaitsele. Neid, kes oleksid äratajad ja innustajad teistele, neile, kes veel nägid und, kõhklesid või pelgasid.

Äratajateks olid ka teie koolikaaslased saja aasta tagant, kellel oli uljas usaldus noore Eesti Vabariigi vastu. Nad ei jäänud ootama ja lootma, vaid nad läksid vabatahtlikult Eesti iseseisvust kaitsma ajal, kui see tundus paljudele veel väga ebakindel. See ebakindlus on ka mõistetav, sest inimesed olid väsinud neli aastat kestnud kurnavast sõjast ja kõikidest nendest uskumatutest muutustest, mis lühikese aja jooksul olid nende kodumaal ja kogu maailmas aset leidnud. Oli vaja eestvedajaid, et julgeda veel edasi minna. Eesti Rahvaväega vabatahtlikult ühinenud uskusid, et me oskame ise oma maal kõige paremini oma tulevikku kujundada, usaldasid oma rahvast, meie tarkust ja teotahet.

Nemad ja ka vabatahtlikult rahvaväkke läinud üliõpilased, olid haritud noored, kes said selgelt aru sellel hetkel tehtud otsuste tähtsusest Eesti tulevikule.

Noor riik vääris kooliõpilaste uljast usaldust. Veel sõja ajal valiti Asutava Kogu, viidi läbi radikaalne maareform ja avati eestikeelne Tartu Ülikool, Vabadussõda võideti ja võeti vastu laialdaste demokraatlike õigustega põhiseadus.

Hariduses oli noore ja vabadust kõrgelt hindava riigi eesmärgiks luua korralik emakeelne ühtluskool, mis annaks kõigile võimaluse edasi õppida. Iseseisev Eesti suutis lühikese aja jooksul viia läbi selle, millest tsaaririigis ei osatud vast isegi unistada või mis tundus lihtsalt võimatuna. Sellega rajati ka see põhi, millele toetudes kestsime läbi okupatsiooniaja ja mis kandis meid edasi uue vaba Eesti loomiseni.

Selle haritud ja vaba Eesti eest andis Vabadussõjas elu 6800 inimest, nende seas olid ka teie koolikaaslased, ja selle Eesti eest on kaotanud oma elu 11 kaitseväelast rahvusvahelistel sõjalistel missioonidel. Nad kõik uskusid vabaduse poolt pakutavatesse võimalustesse ja andsid lootust kogu Eestile. Meie peame seda lootust hoidma ja edasi andma. Nad tegid seda meie nimel.

Meie suurimaks varaks on inimesed ja me ei tohi lasta kaotsi minna mitte ühelgi andekal noorel, kes elab kauges ja kõrvalises paigas või kelle vanemad ei saa lubada huviringe või paremaid õpitingimusi. Seetõttu on eriti oluline, et meie hariduspoliitika nurgakiviks on ka edaspidi ühtluskooli põhimõte, see on meid edasi viinud väga hästi. Eestis saavad noored kõikjal hea hariduse, see ei sõltu ei kooli asukohast, ega perekonna sotsiaalmajanduslikust seisust. Nii peab see jääma, sest vaid nii saame kindlustada meile kõigile targema ja parema tuleviku.

See on meie riigi üks peamistest ülesannetest sisemise ja välise julgeoleku ja sotsiaalse turvalisuse kõrval – lapse haridus ei tohi sõltuda elukohast ja pere sissetulekutest.

Head sõbrad.

Nii, nagu teie koolikaaslastes 100 aastat tagasi, nii elab ka teis kindel soov olla vaba ja hoida Eestit. Aidata ise kaasa sellele, et meie maa oleks kõige parem paik elamiseks ning et siin saaks ellu viia oma unistusi. Igaüks meist saab ise appi minna sinna, kus on näha, et keegi vajab toetust. Saame aidata kaasa sotsiaalselt õiglasema ühiskonna toimimisele, kus oleks koostöö ja läbipaistvus.

Usaldus Eesti vastu oli olemas teie eakaaslastel sada aastat tagasi ja nad kinnitasid seda Vabadussõjas. Tänu sellele saame meie vabaduse aatele toetudes teha iga päev paremaks Eesti Vabariiki.

Ilusat Eesti sünnipäeva teile kõigile!

Hoiame Eestit! Hoiame seda üheskoos