- Reset + Prindi

Vabariigi President EV 100 raamatusarja avateose esitlusel

19.02.2018

Tervist, kallid raamatusõbrad.

Tõepoolest, kudunud olen Heimtalis ja Vabaõhumuuseumis ja kudunud on ilmselt siinviibijatest paljud nii päriselt sellesse meie füüsilisse kingituse vaipa, aga tegelikult ka nii, nagu selle raamatu autorid ja teised siinolijad, oleme me kõik kudunud oma eluga meie viimast veerandsada aastat.

See on olnud imeline periood, kus me oleme saanud teha ise otsuseid omal maal. Ka sellele eelnenud palju keerulisemad ajad oli tegelikult sellised, kus kõik need, kes sel ajal toimetasid, püüdsid teha ajast ja olust lähtuvalt just nii, et Eesti saaks ikkagi olla selline koht, mida lastele ja lastelastele edasi pärandada.

See ei saagi ju kõigil põlvkondadel tulla välja ühtemoodi, sellepärast, et meie ajad ja olud on väga erilised, väga erinevad, aga kõik on seda püüdnud. Ja sellepärast on see esimene raamat, esimene raamatupaar – sest nii pikk on Eesti ajalugu küll, et ühte raamatusse enam ära ei mahugi – meile väga tähtis.

See raamatusari, umbes nelikümmend teost Eesti elu lõimedest – moest, kultuurist, ajaloost – see on sümboolne algatus sellele juubelinädalale. Täna esmaspäeval alustame me raamatuga. Miks on raamat eestlasele ja eestlaseks olemisele väga tähtis? Sellepärast, et raamat on kättesaadavaim kultuuriliik, üks odavamaid kultuuriliike tegelikult oma ajakulu mõttes.

Jah, ta maksab päris palju mõnikord ja oli kindlasti kallis ka meie esivanematele, siis kui raamatuid oli veel päris vähe ja nende tootmine oli tõepoolest kallis. Raamatuid ei olnud palju, aga see üks , mille abil oma lapsi lugema õpetada, see oli siiski igas kodus enam-vähem ikkagi olemas. Ka juba päris ammustel aegadel. Jah, see raamat oli tõenäoliselt Piibel.

Esimese iseseisvusperioodi jooksul sai raamat väga oluliseks tööriistaks eestlane olemise jaoks. Ja see sai võimalikuks sellepärast, et juba tollel ajal oli meil täiesti iseenesest mõistetav, et kirjaoskus on absoluutne. See tundub meile selline võibolla isegi kohatu meenutus, sest loomulikult, niikaua kui on olnud tähed, on osatud lugeda ja niikaua, kui on eesti keelt kirjutatud, niikaua oleme me osanud lugeda. See ei ole iseenesestmõistetav. See on olnud tohutu väärtus, et meie emad on saanud lapsi lugema õpetada, et meil on alati olnud võimalik käia külakoolis vähemalt niipalju, et sa said lugemisegi selgeks.

Ja niimoodi ongi raamat see, mille sa saad võtta siis, kui sul on ka ainult kümme või viisteist minutit ja sul ei ole aega minna laulu- või pasunakoori, teatrisse või kinno. Või sul ei ole seda võimalustki. Siis on raamat ikkagi see kultuurikandja, mille sa saad võtta.

Ja sellisena on ta kindlasti kiirabi, kui on tarvis midagi hingele. Ma arvan, siin ei ole kedagi, kellel ei oleks võimalik minna kodus kapi juurde, lasta silmad üle ja võtta sealt see sisustaja tänasesse päeva ja eilse mõtestamisse.

Mart Laar ja Toomas Hiio on kirjutanud meile veel ühe raamatu, mille abil me saame mõelda, mis oleks võinud minna teisiti. Just sellel aastal, kui Eesti Vabariik saab sada, tuleb osata olla tänulik selle üle, kui on läinud hästi. Mõelda tagasi nendele murde- ja otsustamiskohtadele ja püüda aru saada sellest, kas see ikka on nii iseenesestmõistetav, et me oleme täpselt seal, kus me omadega oleme. See ei ole olnud rahulik ajavool, mis on kandnud meid siia. See on olnud keeruliste otsuste jada, mis on meid siia toonud. Absoluuti ei ole, kindlasti oleks olnud võimalik teha otsuseid, mis oleks loonud meile veelgi ilusama oleviku. Ent tõele näkku vaadates on olnud ilus sajand. Ja see on ilusasti nende kaante vahele kokku võetud.

Ma soovin meile kõikidele head lugemiselamust. Mina tean, et ma ei jõua neid raamatuid sel nädalal lugeda ja ma kadestan neid, kellel on selle jaoks aega. Ma tõesti soovitan – mõtleme selle peale tänutundega, kuidas otsustajad on teinud otsuseid nii nagu nemad said, ja kuidas kõik Eesti inimesed on elanud elu nii hästi kui nemad said, aja ja olude kiuste. See tekitab aukartust ja seda on mõtet tunda ning teeb selle peonädala väga ilusaks.