- Reset + Prindi

Eesti Teaduste Akadeemia 80. aastapäeva pidulikul aktusel „Akadeemia ja ühiskond"

31.01.2018

80 aastat tagasi, Eesti Teaduste Akadeemiat asutades määratleti, et "Eesti Teaduste Akadeemia on seadusega asutatud kõrge kvalifikatsiooniga teadlaste ühendus, kelle ülesanne on arendada ja esindada Eesti teadust, aidata kaasa teadustulemuste rakendamisele Eesti huvides ning väärtustada teadust ja teaduslikku mõtteviisi Eestis". See määratlus on täiesti kohane ka täna.

Ühiskonnas on liikumapanevaks jõuks olnud alati antud ajastu probleemid, kuid tõsiste probleemide lahendamine on muidugi võimalik üksnes siis, kui see on korralikult seostatud teadusmõttega.

Ma lugesin eelmise aasta lõpus üht teksti, mille oli kirjutanud masin. Lugedes oli aru saada, et tegemist on targa, sõnaosava, teravmeelse ja väga palju lugenud masinaga. Aga oli muidugi ka selge, et seda teksti inimene loonud ei olnud. Sellise sõnavaraga, sellise faktiteadmiste hulgaga inimene ilma mõne raskema vaimuhaiguseta sellist teksti ei kirjutaks. Oli selline vahva eksperiment, kus majandusajakiri oli üht arvutiprogrammi õpetanud omaenda tekstide toel läbi aastakümnete ja lasknud siis sel tarkvaral oma arvamusartikli koostada. Tulemus oli ootuspärane ja esialgu tabas mind kergendus. Sain aru, et inimest ei saa siiski loogilise mõttekäigu sünni ja kirjapanemise protsessist veel välja võtta. Loetud teksti põhjal isegi mitte niipea. Aga natukene aega hiljem hakkas mind siiski vaevama üks mõte ühest teisest ooperist – kui paljud tavalised, keskmise haridustasemega ja mõistliku inglise keelt emakeelena rääkivad inimesed oleksid veel aru saanud, et see tekst ei saa olla lihtsalt üks keeruline lugu keerulistest asjadest kirjutavas ajakirjas?

Lõpuni lugedes – tõenäoliselt siiski vähemalt pooled, sest mõte tõepoolest puudus. Aga kui paljud oleksid jätnud lugemise pooleli? Tekst oli keeruline, täis targalt esitatud fraase ja sõnumeid. Ilmselt valdav enamus lugejaid, kui selline tekst hoiatama näiteks The Guardiani kodulehele üles panna, jätaks pooleli. Ja päris paljud poleks julgenud ka öelda, kui neil kahtlus tekkiski, sest äkki oleks nad ise rumalad paistnud, kui targast jutust aru ei saanud?

Võib-olla ma siiski alahindan valdava osa inimkonna funktsionaalset lugemisoskust, aga see mõte siiski hirmutas mind. Mis on meie inimkonnaga juhtumas, kui osa inimesi ei jaksa enam eristada inimest masinast? Masinad ise eristavad inimest masinast, pannes meid dešifreerima imelikult kirjutatud sõnu ja neid normaalses transkriptsioonis esitama. Aga vastupidi? Kuidas saab iga inimene eristada ilmeksimatult masinat inimesest? Ja kui kaua saame öelda, et siiski arukas inimene igatahes suudab seda teha?

Ma arvan, et igal aastal lisandub natuke rohkem neid, kelle järjest parem masin ära petab, sest järjest vähemaks jääb ka neid, kes oma eluks vajalikud mõttekäigud peavad ise ära ja välja mõtlema. Käepärast mälu, mis oleks süsteemselt arenenud igapäevaste meelespidamisvajaduste kaudu, pole meist enam kellelgi. Teed ei leia kuhugi. Tsitaate, mis sobiks teemasse, on väga lihtne välja guugeldada ja nii endast palju lugenud muljet jätta.

Paljude inimeste interneti lugemisvara üle otsustab masin – tegelikult mingil määral käib see meie kõigi kohta. Õppivad masinad õpivad meid tundma ja kallutavad me maailma sellesse mulli, kus nende arvates meiesuguste mõtetega inimestel parem olla on. Nad veenavad meid, esitledes meile sarnaseid, et meil on õigus.

Mismoodi ikkagi jõuab tänapäeval, sellises infokeskkonnas, tavalise keskmise inimeseni teadusmõte? Kes seda redutseeriks nii, et tavainimene saaks aru, aga ikkagi mõistaks, et tegemist on paratamatult lihtsustusega, mistõttu juhul, kui see teadusmõte peaks olema talle aluseks edasi mõelda või lausa tegutseda, siis oleks vaja põhjalikumalt uurida, süveneda, mitte tegutseda nüansivaese lihtsustuse põhjal?

Võtame lihtsa näite – peaaegu iga füüsikaülesande lõpus on märge – hõõrdejõud jätta arvestamata. Kui paljud ülesande lahendajad tegelikult mõistavad, et selle ülesande lahendus päriselus, meie maal, ei kehti? Hea küll, füüsikaga on imelihtne, sest kognitiivne taju lõppude lõpuks aitab eristada teoreetilist praktilisest.

Aga majandusteooriad? Mind hämmastab pidevalt, kuidas inimesed on nördinud, kui majandusteadlased ja spetsialistid eksivad oma ennustustes, ei näe ette kriise, tunnevad mulle ära tagantjärele, ega oska kuigi täpselt prognoosida isegi mitte nii lihtsat asja kui maksulaekumisi. Kuidas on tekkinud olukord, et täitsa nutikad sellid, koolis käinud ja puha, ei märka üht – klassikaline majandusteooria teeb alati ühe sama olulise lihtsustuse, kui on hõõrdejõu arvestamata jätmine füüsikas.

Nimelt – teooria peab paika siis, kui inimesed on ratsionaalsed oma otsustes ja ühtemoodi informeeritud. Sellist olukorda ju ei eksisteeri, püha taevas! Ja ometi tahame me täpseid ennustusi, sest meil on ju Excel.

Praegune krüptoraha buum on sama imeline näide – ainuke tore asi selle krüptoraha juures on ju plokiahela tehnoloogia. Plokiahela tehnoloogiat kasutades võiks me täiustada oma digiriigi identimissüsteemi – emiteerides igale inimesele tema seerianumbriga näiteks miljon esttokenit, saaksime ühe täiesti hästi kasutatava alternatiivi oma praegusele ID-kaardi abil identimisele.

See oleks sõltumatum kasutatavast riist- ja tarkvarast, lihtne ja turvaline lahendus. Aga kujutage ette neid pealkirju ajalehtedes – Eesti emiteeris krüptoraha! Euroopa Keskpank minestab, Ardo Hansson kutsutakse vaibale, ja me sööme seda jama väga kaua aega. Kusjuures alust absoluutselt ei oleks, plokiahela kasutamises identimismudelina poleks midagi halba, see tundub mulle isegi praegu, vaatamata riskidele, väga hea ideena. Aga kuidas kontrollida seda, kuidas maailm sellest aru saab, et see oleks teadus- ja teadmistepõhine?

Lõppude lõpuks peame ju oma e-riiki kaasajastama ja muutma teda sõltumatumaks internetihiiglaste pakutavast tarkvarast ja erinevate võimetega riistvarast. Esttoken oleks superlahendus, aga kas me julgeme, teades, kui mitu ringi on valestimõistmine enne ümber maailma teinud, kui tõeväärtuslik info püksid jalga saab?

Kõiki neid hädasid annaks vältida, kui valdav enamus inimesi mõtleks kogu aeg teaduspõhiselt. Selline peaks olema meie haridussüsteemi eesmärk. Varem oleme õpetusele püstitanud pealtnäha keerukamaid eesmärke, vaikimisi eeldades, et kogu õpetus, mida pakutakse asutustes, mis jagavad haridust, nagunii seda on. Täna see enesestmõistetav ei ole, ebateadus hiilib koolimajade ümber kõikjal maailmas, libameditsiin seguneb ausa rahva- ja teaduspõhise meditsiiniga, ja eeltoodud hädad, millest rääkisin, esinevad miljonites koopiates igapäevastes, eluolulistes situatsioonides.

Mulle on hakanud tunduma, et see, kuidas me mõtleme noorte haridusest, hakkab ajas maha jääma. Ärgem petkem end sellega, et Eesti on PISA testi tulemuste järgi Euroopa ja maailma tipus. See on suurel määral möödunud sajandi haridus, mida seal mõõdetakse. Olen veendunud, et 21. sajandil tuleb õpetada teisiti ning paljuski hoopis teisi asju, aga kuidas ja mida, seda ei tea ükski inimene.

See ongi üheks kohaks, kus meil on edasiminekuks vaja akadeemilise vaimujõu kokkuliitmist. On vaja luua soodne ökosüsteem, olgugi pisike siin Eestis, et tagada haridusvaldkonna innovatsiooni- ja elusuutlikkus. On vaja luua uus hariduslik mõtlemine, mis aitaks säilitada ja arendada tervet mõistust, keerulisema terminiga teaduslikku mõtteviisi. Minu jaoks on need kaks tegelikult üks ja seesama.

Möödunud 80 aastaga on Eesti Teaduste Akadeemia üle elanud erinevaid aegu, nii organisatsiooni kui ka vaimsuse seisukohalt. Tal on olnud erinevad ülesanded ja ta on tegutsenud erinevas organisatsioonilises vormis, esindanud teadust erineval moel. Kuid akadeemia puhul pole tähtis mitte formaalne institutsioon, vaid ühiskondlik mõju. Võime öelda ka vähem bürokraatlikult – vaimujõud. See tähendab ju sedasama.

Jõud, teadupärast, eksisteerib ainult siis, kui ta avaldub kellelegi või millelegi. Kuidas teha nii, et vaimujõud avalduks meie ühiskonnale ka neis keerukais tingimustes, millest ma täna olen pikalt rääkinud? Kuigi teadlased töötavad väga palju oma sisemise sunduse toel ja otsiva vaimu tõttu, on siiski oluline, et ka valitsusel oleks ettenägelikkust ja soovi vaadata uksest ja aknast sissetulevate hetkeprobleemide taha, näha tulevikku ja kuulata selle korraldamisel teadlaste häält. Tangot tantsitakse teadupäralt kahekesi.

Tõsine teadusuuring on ränkraske töö ja nõuab täielikku pühendumist ja ressursse. Aeg-ajalt võib meil kuulda, et Eesti on nii väike, et ei saa seda endale lubada. Palju teadust ongi suurem kui riigieelarve ja ma ei kahtle, et suudaksite siin saalis selle teaduseks teha.

Või et siin ei sünni nagunii midagi, mis võimaldaks meil sellest ka kasu saada.

Sellega ei saa nõus olla. Tühise veerandsajandi pealt on meil võtta kaks näidet – meie ajatembeldatud identimismudel, mis põhineb Eesti teadlaste tööl, on nii-öelda „põlve otsas" ehk siis Eestis tehtud. Sai nii hea, et võimaldab pealiskaudsel vaatlusel praegugi enam-vähem sama rakendustaset, kui on leitud plokiahelale. Kas siis sellest pole me saanud reaalset, mõõdetavat kasu? 2% SKT-st ainult digiallkirjastamisest, 5% meie SKT-st on IKT ja meie riigi rahvusvaheline maine on e-riigiga lahutamatult seotud. Puhas kasu Eestis tehtud teadustööst.

Või mõelgem kasvõi meie Geenivaramu sünnile ja vahepeal dramaatiliseks muutunud käekäigule. Geneetikute väljalobistatud seadusruum võimaldas meil ära kasutada teiste riikide aeglust ja erafirmade kärsitust ühtaegu ning luua masinavärk, mis hakkab nüüd vaikselt andma meile teadusel põhinevat rahvatervise tulu viisil, mis pole veel jõukohane paljudele meist jõukamatele riikidele. Kas see pole siis kasu?

Ka väikeses riigis ja väheste vahenditega on järelikult võimalik teha suurt asja. On vaja meeles pidada vist kõikidele teadlastele teadaolevat, kuid mitte alati meeles püsivat Lord Rutherfordi ütlust: "Kuna meil on vähe raha, siis tuleb rohkem mõelda".

Teaduse ees seisvad ülesanded muutuvad järjest keerulisemaks. Nüüd pole põhiliseks teadust liikumapanevaks jõuks vajadus paremini mõista loodust ja inimesi. Tänased suured väljakutsed on seotud tehnoloogiate kasutamise ja nendest tulenevate muutustega. Eelmistel sajanditel meie igapäevaellu tulnud suhteliselt tagasihoidlik hulk uusi tehnoloogiaid – näiteks efektiivsed fossiilsed kütused, neil põhinev laiatarbeelekter, sisepõlemismootor – on meile juba toonud sellised kõrval- ja kaasefektid, mille tagajärjed võivad olla päris tõsised. Me võitleme täna oma eelmise sajandi leiutiste tagajärgedega. Millega hakkavad võitlema meie lapselapsed teades kuipalju rohkem on tänapäeval neid tehnoloogiaid, mida rakendame?

Edu saavutavad need, kes suudavad ette näha või vähemalt aimata seda, mis võib toimuma hakata ning selleks ka ette valmistuda. Ilma teadlasteta me seda ei suuda, aga nagu näitab kliimasoojenemine ja me mannetu võitlus sellega, ei suuda me seda ka siis, kui teadlased teavad küll, aga ei suuda seda teadmist ühiskonnas selgeks teha viisil, mis mõjuks.

Niisiis on teadus saavutanud küll edu oma avastuste tutvustamisel ja rakendamisel, aga jäänud krooniliselt jänni võimalike tagajärgede ennustamisel ja seetõttu ka ebaõnnestunud nende vältimisel. Uut tehnoloogiat tuleb järjest juurde, neist enamus on potentsiaalselt tapvad, olgu vaimule või ihule või emakesele maale, kui see peaks kuidagi eelistatav olema.

Mulle tundub, et õpetus, alates lasteaiast kuni ülikoolini, peab radikaalselt muutuma, lähtuma sellest, mida moodne inimene tegelikult teadma peab, loobuma õpetamast seda, mille abil sai toimetada sada aastat tagasi. Tooma niiöelda välja uued tehnloloogiad, uued õpetused koos õpetussõnadega, mis juhtuma hakkab, kui me neid õigesti ei kasuta.

Laps, kes silitab lasteaia akent, et ema kiiremini pilti libiseks või püüab akna taga nähtavat kahe sõrme abil suuremaks lükata, vajab täiesti teistsugust õpetust, sest tal on täiesti teistsugune maailm ja vastav maailmapilt. Siin on murrangu hetk ja me peame selle ära tabama.

Tuleb hakata vaatama tervikut – tehnoloogiat ja tema õigesti kasutamist, juba algusest peale.

Loodan, nagu ikka, teadlastele, sest ega paremat lootust ka ei ole, kuigi, nagu just rääkisin, ega te ikka pole suutnud meid ohutult tänasesse päeva tuua, kuigi mugav on me elu küll ja ka tänu teile, ja sageli justnimelt teile, Eesti teadlaskond – nagu samuti püüdsin õiglaselt näidata.

Eesti Teaduste Akadeemial on oma 80-aastase ajalooga ses kõiges nii süüd, vastutust kui kahtlemata ka põhjust saavutatu üle uhke olla. Tänan teid tehtu eest, aga ootan teilt edaspidi senisest efektiivsemat maailma päästmist! Sellepärast et, no lihtsalt läheb vaja.