- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President A. H. Tammsaare 140. sünniaastapäeva aktusel Rahvusooperis Estonia

30.01.2018

Käisin just eelmisel laupäeval vaatamas Andrus Kivirähki näidendit „Vaimude tund Koidula tänavas". See on näidend armastusest, kuigi teeskleb end olevat kirjandusest ja kirjanikest. Aga usume korraks seda teesklust. Võtame seda tõesti nii, nagu pildis paistab. Siis on meil kaks kirjameest, Tammsaare ja on Unt. Kaks kummitust, kaks vaimu. Aga nende kahe kummituse vahel on näidendis midagi olulist, mis neid ka teispoolsuses eristab. See on aeg. Unti mäletavad veel kõik. Milline ta oli. Maneerid. Mustrid. Vembud. Aeg ei võimalda Unti mängida teisiti kui tema oli. Hea seegi, et välist sarnasust pole taga aetud, kummagi kummituse puhul.

Aga Kivirähki kirjutatud ja Tõnu Oja mängitud Tammsaare ei kummita nii, nagu oleks meil käsil saade „Tantsud tähtedega". Me keegi ei võrdle Tammsaaret päris Tammsaarega, sest me lihtsalt ei tea, milline inimene tema täpselt oli. Ma otsisin Andruse pärast üles ja küsisin, kas tema arvates oli Tammsaare hea inimene. Andrus arvas, et oli. Paistis, et ka Tõnu Oja jaoks oli. Tammsaare hoolis.

Tammsaare kaasaegne kirjarahvas on ju iseendi tegemistest üsna palju kirjutanud. Me teame toonasest kultuuriskeenest üksjagu. Kes kuidas käitus, kuidas suhtus kolleegidesse, loomingusse, Eesti Vabariiki. Tammsaare olemus ei jookse neis meenutusis mitte väga sageli välja, sest tema vist ei käinud väga kultuuriinimeste toonaseid radu, kindlaid kohvikuid ja kogunemisi pidi. Tervis oli kehva. Sõbrad olid ka teised, asisemat masti. Õiguskantsler Anton Palvadre näiteks. Olid need põhjused mis nad olid, aga Tammsaare on justkui eraldi, ei kuulunud rühmitusisse ega parandanud maailma koos teiste rahva seas armastatud kirjanikega.

Täna on Tammsaare ka kuidagi natuke eraldi. Ta on meile püha. Eestlastele on aga omane, et kui miski on väga väärtuslik, kallis ja peaaegu püha, selline reliikvia, siis me paneme selle ära, kappi, klaasi taha. Võtame välja ainult suurtel pühadel, kaitseme kõige igapäevase eest ja paneme pärast jälle padjale puhkama, kuni järgmise korrani.

Tegelikult oleks hoopis tore, kui Tammsaare oleks selline armas ja igapäevane, kõigile lähedal ja meie tegemistes natuke tuge pakkuv. Kui me vanaema klaasustega raamatukapi lahti teeme, seda vanade raamatute lõhna sisse hingame, sealt ühe Tammsaare võtame ja ta ikka veel täiesti uuena näivast ümbrispaberist päästame, siis pääseme sisu juurde. Ja tegelikult selgub, et Tammsaare pole mingi kaugeks jäänud ajastu kirjanik, keda tema kaasaegsedki inimesena väga hästi ei tundnud. Tammsaare on mitte ainult väga hea kirjanik, vaid äärmiselt lihtsasti loetav kirjanik. Klassik, see kõlab ju tänapäeva noorele inimesele nagu lihtsalt igav. Aga Tammsaare pole sugugi igav.

Ma ei räägi siin ainult kirjutamise stiilist või sellest, et Tammsaare on kaasakiskuv. Ta muidugi on ka kaasakiskuv, aga seal on veel midagi. Tammsaare kirjutab elu väga paljudest tahkudest. Me teame, kuidas tema nägi kooli, kirikut, armastust, abielu, surma, vabadust, meest ja naist. Kusjuures me saame seda teada kuidagi pretensioonitult, muuseas, läbi raamatute ja lugude kulgedes. Mitte nagu lugedes Voltaire'i filosoofilist sõnaraamatut, kuigi sarnase kogumiku saaks Tammsaare tekstidest kokku panna küll.

Tammsaare tunnustus omaaegsete poolt oli muuhulgas seegi, et tema raamatutest said kiiresti teatritükid. Teatriinimesed vajavad tekste, millel on kõla niipalju, et sealt midagi inimestele kohe meelde jääks, lendama läheks ja oma elu elama hakkaks. Teater tahab kirge ja nalja, värvikust ja kiiret kulgu. Keerulist mõttevoogu on raske lavastada nii, et see rahva saali tooks. Teatriinimestel on hea nina! Tammsaare dramatiseeringud tõid saalid rahvast täis. Tammsaaret näideldes lõid ja loovad edaspidigi näitlejad suuri rolle, mille järgi neid meenutatakse. Muidugi, tänapäevastel näitlejatel on raskem – iga uut loodud rolli tuleb ju võrrelda legendideks saanutega. Ja teadupärast on meile omane, et sellisel juhul kipume üle kuldama olnut ja vähem hindama olevat.

Sellegi kalduvuse vastu saame Tammsaarelt endalt rohtu. Ainus selge mõte, mis mind suvel Tammsaare „Tõe ja õiguse" I osa filmi võtteplatsi külastades sõnastavalt külastas, kui keegi trupist mu käest ootamatult küsis, mis mulje on, oli just see – realism. Elu Vargamäel oli ränkraske. Väheste valikukohtadega. Tammsaare ei ilusta aega, millest ta kirjutab. See pole mingi alle-aa. Tammsaare loob oma karakterid armastuse ja kaasatundmisega, ta annab neile omale ajastule tüüpilised elud – suletud ringidena mõjuvad tegevusväljad, kust väljapääsu ei ole. Kui keegi saab raamatust noore ja ilusana minema, siis on tal lootust elada õnnelikult aegade lõpuni. Liisi ja Joosep läksid Vargamäelt alla ja seetõttu jääb lootus, et ehk kestis nende armastus igavesti ja elu oli ilus. Selle koha otsib Kivirähki näidendis kujutatud Tammsaare kiiresti oma teostest välja, kui seisab silmitsi tänapäevase noorega, aga tegelikult ükskõik millise lootust ja armastust ja ilusa elu usku noorega.

Nojah, keda teosest välja ei kirjutata, need vabastab surm. Mis jääb sünni ja surma vahele, seda on Tammsaare teostes palju – paralleelsed tegevusliinid, paralleelsed elud, kogu aeg sebib ringi palju rahvast, kellega vahetpidamata midagi ka juhtub. Kuid juhtub ikkagi ettearvatult, nii nagu nende sünni aeg ja koht on ette näinud.

Sellegipoolest on Tammsaare teosed täis armastust – Pearu leinab Krõõta ja teeb tema puusärgile tee siledaks, Põrgupõhja Jürka hööveldab puusärki surevale eidele ja meenutab kauneimaid aegu, Karin jookseb oma mehe pärast lõpuks trammi alla ja Katku Villu laseb end maha, sest ei vääri enda arvates Kõrboja Anna armastust. Aga see kõik ongi armastus, kuigi esitatud valusalt võimsas võtmes. Ega Tammsaare pole mõni Romain Rolland! Idealism, see viib ju lõpuks heroiliselt õudsete otsuste ja tegudeni! Tammsaare kangelased ei riku maailma ära oma ideede nimel, nad elavad rahulikult ja saatusest määratult, ja lasevad teistel ka enamasti elada. Kui mõni kipub olema ideoloogiliselt pealetükkiv, siis karistab Tammsaare ta kindlasti ära.

Kuid tasakaalustamaks seda inimlikku kurbust, on Tammsaare teostes satiirilised kirjeldused pankrotimeistritest, seltskonnaprouadest, Pearu vembud või härra Mauruse kooli veidrad õpetajad, Pearu ja Mauruse monoloogid, need on näideldavamad kui tänane stand-up.

Aga et sellest kõigest osa saada, tuleb lasta lahti mõttest, et Tammsaaret tuleb hoida klaasustega raamatukapis, vanade raamatute lõhnas, puutumatus ümbrispaberis ja sõrmejälgedeta. Nii, nagu meid lastena manitseti – raamatut tuleb hoida, ei mingeid hiirekõrvu, ammu siis paremate palade alla joonimist. Lugege oma Tammsaared kapsaks, noored, aga lugege! Seal on uskumatult hästi kõnetavat materjali igale põlvkonnale, keda vaevavad elu igavesed mured – noorena ilusamad, vanemana üha rohkem vaevadega põimitult. Loodetavasti pole ma selle soovitusega mitukümmend aastat hiljaks jäänud. Aga kui olen, siis tuleb loota, et Tammsaarest tehtaks rohkem värsket filmi, kui vaid „Tõe ja õiguse" esimene osa. Ainest, seda on lõputult.

Igasse ajastusse sobivat ainest, kusjuures. Okupatsiooni ajal oli keelatud raamatuid ja keelatud kirjanikke. Ka Tammsaare teosed olid valve all. See kontroll oli aga omamoodi paradoksaalne. Tammsaare teoseid oli lubatud vabalt lugeda, aga nendest ei tohtinud vabalt kirjutada. Tema teoste lugemine oli osa rahvusliku ellujäämise vaiksest ja järeleandmatust võitlusest.

Oma eluajal tegi Tammsaare tarmukalt tööd selle nimel, et tema teoste tõlked jõuaksid ka teiste maade lugejateni. Siis algas teine maailmasõda ja lõppes kirjaniku enda elu. Edukalt alanud tõlketegevusele tuli järsk lõpp; näiteks tõlgiti Tammsaarelt hollandi keelde kolm romaani kolme aasta jooksul, aga alates 1941. aastast on Madalmaades valitsenud täielik vaikus.

Paari viimase aastakümne jooksul on täitunud Tammsaare suur, aga teostamata jäänud soov leida ingliskeelsest maailmast oma romaanidele hea ja professionaalne kirjastaja. 2014. aastal ilmus e-raamatuna „Truth and Justice. Andres and Pearu". 2018. aasta Londoni raamatumessil näeb ilmavalgust raamatu trükiversioon.

Peaaegu samaaegselt ilmus „Tõde ja õigus" tervikuna nii prantsuse kui ka soome keeles. Soomes ilmus terve monograafia meie rahvuskirjaniku loomingust.

Näete – Tammsaaret läheb vaja teistelegi rahvastele ja meiegi ajastul. Hoiame teda siis edaspidigi käepärast ja lähedal.