- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President Eesti Kunstnike Liidu 75. sünnipäeval

Eesti Kunstnike Liit 75
Eesti Kunstnike Liit 75
© Arno Saar

04.01.2018

Kunstiajaloolane ja äsja ilmunud Konrad Mägi monograafia koostaja Eero Epner on öelnud: "Ajastul, mil ihaletakse üha enam objektiivsust, on kunst võib-olla väheseid kohti, mis püüdleb küll tõe poole, kuid paradoksaalselt selle eest kogu aeg ka pageb. Kunst ei ole koht, kust võiks leida meid puudutavatele küsimustele kõigile kehtivaid tõeseid vastuseid, ometi leiame kõik neid sealt aeg-ajalt."

Mulle tundub, et siin võib olla peidus üks valguskiir, mis aitab meie ühiskonda õigel teel hoida. Kui ma seda Eero lauset umbes kümnendat korda lugesin, suutsin ma selle kiire enda jaoks ka sõnastada. Nimelt vaevab mind juba pikemat aega küsimus – kui masinad muutuvad üha targemaks ja igaüks meist kasutab kasvõi saja aasta taguse ajaga võrreldes tohutut kogust elektri peal töötavat teenijarahvast, kes üha enam võtab enda peale vähemalt mäletamisega seotud, aga üha rohkem ka mõtlemisele sarnaseid tegevusi, siis mis saab meist? Mis saab inimestest?

Targad masinad võimaldavad meil endal olla ju inimestena rumalamad? Masina kasutamiseks on vaja ikkagi ju ainult start- ja stoppnuppe ja äärmisel juhul menüüd hallata. Käsitsi joonestamine nõuab suuremaid oskusi kui vastav tarkvara. Arhitekt ja projekteerija peavad üha vähem mõtlema sellele, kuidas maja üldse püsti püsib, järjest enam vastutab konstruktsiooni tugevuse eest tegelikult tarkvara. Seega, mitte enam iga insener või arhitekt ei pea enam teadma, kuidas ehitada vastupidavat maja. Seda peavad teadma ainult need insenerid, kes loovad tarkvara.

Samas, võttes just selle viimase näite, oleks justkui hirmus tähtis siiski säilitada vähemalt äratundmisvõime, kui tarkvaras on viga või rippmenüüst on valitud vale materjal, mis hoone tegelikult ümber ajab. Kuidas tunda ära viga, mis ehituse, aga laiemalt ülekantud tähenduses Eesti ühiskonna uppi ajab? Mida teha? Siin saabki minu mure Eero mõttega kokku.

Võib-olla on vastus: kunsti. Kui inimene ei pea mõtlema, kui inimene ei pea arvutama, kui inimene ei pea lugema ega joonistama ega sokki kuduma või puud nikerdama selleks, et teha oma tööd või et oleks midagi selga või kuuma poti alla panna, jääb ainsaks isetegemise põhjuseks kunst ja kultuur tervikuna.

Sellisena aitab kunst minu arvates vähendada või pidurdada inimese jõuetuks, rumalaks ja abituks muutumist. Sellisena aitab ta hoida alles seda inimlikku oskust tunda ära vabadust ja tunda ära ka vabadusele seatavaid piiranguid. Millised oskused on tõenäoliselt ellujäämiseks endiselt vajalikud, kui tarkvara paneb puusse, kui elekter läheb ära või kui on vaja kasvõi ära tunda absurdset vandenõuteooriat. Või suuta näha riske, mis sünnivad, kui ühiskonnas võib valija pahameelt kartmata kõneleda näiteks tsensuurist.

Ma ei oska seda praegu esitatud kunsti ja kultuuri kaudu üldisemalt inimeseks – mõtlevaks inimeseks, Homo sapiensiks – jäämise kaitsetaktikat loomulikult tegevuskavana ette kujutada. Mis on aga vabandatav puudujääk mu mõttearenduses, sest kunsti ja kultuuri mõju esineb peamiselt ja ainult vabaduses toimetades.

Seepärast ongi ühele poliitikule ainus viis kunsti toetada hoida kultuurilist vabadust. See on eriti keeruline ja samas eriti oluline muide just skandinaavialikes ühiskondades.

Miks? Põhjamaades on kunsti ja kultuuri toetamine riigi poolt – meie Kulka ja kunstnikupalgad näiteks – ühiskonnas laialt aktsepteeritud ja meie kultuuriringkondades peetakse selliseid skeeme ka oma õigustatud osaks, mis seal salata. Sellises mudelis on loomevabaduse järele valvamine paratamatult keerulisem kui näiteks Lõuna-Euroopa kontekstis, kus väga vähe kultuuri tehakse ära professionaalide poolt ja kus oma loomingust ära elavaid loomeinimesi on praktiliselt ainult elavad klassikud. Sest – kes maksab, see tahab tihti tellida ka muusika.

Skandinaaviamaad on üliarenenud, väga vabad ja kõhklematult liberaalsetele demokraatlikele väärtustele tuginevad ühiskonnad. Paarkümmend aastat tundus meile ka, et liberaalsed demokraatlikud vabadused, millest tuleneb ka loominguvabadus, on meile sama iseenesestmõistetavad kui Skandinaavias. Aga viimasel ajal on meie ühiskonnas väljaütlemisi, mis paneb mind selles kahtlema. Üht ilma teiseta ei saa aga olla. Riiklikult tugevasti toetatud kultuur, mis peab tegema kompromisse loominguvabadusega, selleks et olla riigi tuge väärt, on meil juba olnud. Ja isegi kui poleks olnud, on üsna lihtne ette kujutada, mida see võiks tähendada ühiskonnale, kultuurile.

Niisiis, kui me tahame hoida sajanditega omandatud praktilisi oskusi inimkonna jaoks alles, muuhulgas viimase paari sajandiga omandatud vaba ja mõtleva ühiskonnana toimimise oskusi, on meil vaja kultuuri, on meil vaja kunsti. See vastutus on fataalsem tehnoloogiliselt toetatud inimkonna ees kui oli varasemalt, kuid õnneks pole see ka midagi uut – kultuuri roll kasvõi nendesamade demokraatlike vabaduste vajalikkuse selgitamisel ühiskonnas seni, kuni ühiskond seda õppis, oli ju tegelikult samasugune – näidata erinevate kunstivahenditega, kui palju parem saab, kui oleme kõik vabad ja võrdsed. Või kui kole on olla neil, kellelt need vabadused võetakse.

Kandke seda vastutust. Muud ei ole mul öelda. Võin ju ka öelda aitäh, et olete seda seni teinud ja rääkida palju ilusaid sõnu, aga eestlane näitab oma poolehoidu üles ikka läbi tööle ja teole kutsumise. Nii ka mina. Tänan kuulamast.