koned

Kõned

- Reset + Prindi

Vabariigi President aasta vabatahtlike tunnustamisel Lihulas

Vabariigi President aasta vabatahtlike tunnustamisel Lihulas © Arno Mikkor

10.12.2017

Eile Toila Vabatahtliku Merepääste 10. aastapäeva aktusel rääks siseminister, kuidas eesistumise ajal küsisid välismaised ajakirjanikud temalt, kuidas on Eestis laiapindne riigikaitse korraldatud. Tema hakkas muidugi kohe meie kõikidest toredatest vabatahtlikest rääkima. Seepeale ajakirjanik küsis, et ja palju te siis neile vabatahtlikele maksate, et vabatahtlikud seda asja teeks? Anvelt siis mõtles ja ütles, et umbes 1,3 miljonit. Ajakirjanik noogutas rahulolevalt. Mille peale Anvelt lisas, et ei, mitte eurodes, vaid 1,3 miljonit tänu. Ja seda saab ka kordistada vajadusel, see ei ole raske.

Täna küsis ajakirjanik minult, kas me peaks rohkem märkama vabatahtliku tööd ja tegevust. See on selles mõttes veider küsimus, et me teeme seda tööd ja samal ajal ju ka märkame seda ja loomulikult me kõik ka tunnustame seda. Nii nagu te ei ole tegemist kuhugi kaugele ära delegeerinud—näiteks riigile või ajakirjandusele—samamoodi ei saa ka märkamist ära delegeerida. Lõppude lõpuks on meie ühiskond täpselt selle 1,3 miljoni inimese igapäevase tegevuse summa. Ükskõik mida me teeme, me kõik kogu aeg panustame omaenda ühiskonda.

Vabatahtlik töö on eriti hea panus, sest see on selline rätsepatöö. Ma ei tea ühtegi vabatahtlikku tegevust, mida saaks teha teemast mööda või sihtgrupist mööda. Vabatahtlik inimene ei raiska oma aega ja ta suudab alati teha õiget asja õigel ajahetkel, õiges kohas, õigetele inimestele. Teiselt poolt, kui me teeme kõrgemalt ja kaugemalt korraldatud riigi poolt osutatavate teenustena, siis seal on tihti see risk, et midagi nagu on, aga seda ei ole õigel ajal, õiges kohas või õiges mahus. Vabatahtliku töö puhul seda ei saa juhtuda.

Mulle tundub, et digitaalse tehnoloogilise innovatsiooni kõrval ongi üks Eesti suurim innovatsioon see, et me teeme hästi palju ära altpoolt tulevate initsiatiivide toetamise kaudu. Ma väga loodan, et ka nüüd, kui meil on tipnenud see pikalt kestnud piiride joonistamine, mida haldusreformiks nimetatakse, levib üha rohkem mõtteviis, et kohalik kogukond ja kohalikud omavalitsused toimetavad koos ühe meeskonnana. Loodan, et see, et vallamaja on pisut eemal, on kohalikule kogukonnale ainult võimestavaks. Tegelikult ka vald teab, et ta on pisut eemal ja seda enam tahab toetuda kohalikele aktiivsetele inimestele. Seda kinnitab juba aastaid tagasi liitunud valdade kogemus. Just nimelt ühinemise järel hakkas nende kohalikele inimestele toetumise mudel väga hästi tööle. Võib-olla läks meil natuke aega, et taibata, et see ongi tegelikult innovaatiline riigipidamise vorm.

Riigi panus selles osas muutub üha täpsemaks ja selgemaks. Kui vabatahtlike tegevusvaldkond osutub suureks ja nende tegevus on ühiskonnale kasulik, siis tihtipeale leidub mitte tingimata Norra või EL raha vaid ka Eesti oma raha, selleks et koos see tegevus suuremaks kasvatada. On märkimisväärne, et tegelikult suur osa Eestis olevast puuetega inimeste rehabilitatsiooni tööst on tegelikult alguse saanud ühest või teisest projektist, mis on osutunud väga heaks ja mida on seetõttu riigi poolt toetatud, et seda laiendada üle kogu riigi.

Vabatahtlik tegevus on mitmetahuline. Vabatahtlikud on ju tegelikult nii need, kes korjavad raha vähiravifondile, kui ka need, kes selle raha sina karpi panevad. Kõik need on vabatahtliku panustamise viisid. Mõnedel inimestel on rohkem vaba aega, teistel on rohkem vaba ressurssi. Ka seda tuleb tunnustada, et leidub inimesi, kel aega hetkel ei ole, kuid kes panustavad oma raha. Samas teame kõik, et aeg on kallim.

Vabatahtlik töö tuleb alati südamest. Mul on hästi hea meel, et ma käin selliste inimeste ees rääkimas nagu teie ja ma tunnen tohutut aukartust. Ma näen, kuidas te teete seda tööd järjekindlalt, sest teie kandi inimestel on seda tööd nii väga vaja ja teisiti te ei saagi.

Loomulikult peame kogu aeg ka vaatama, kuidas järjest rohkem ja rohkem inimesi kaasa tuua ja toimetama panna. Siingi on täna üks väga hea näide, kus ühes piirkonnas kogu laiapõhise riigikaitse kõik aspektid toetuvad ühele mehele. Me peame kõik panustama, sest muidu ähvardab meid olukord, et kui riigis juhtub mõni suurem pahandus, siis ei saa vallavanemat kätte, sest ta on just tormanud merele, sest ta on üksiti ka merepäästja. Samas oleks hädasti vaja, et keegi aitaks näiteks kohaliku kaitseliitu organiseerida, et õnnetuse likvideerimiseks vajalikku tööd teha. Ja siis selgub, et loomulikult on see sama mees ka kohalikus maaelus võtmetegija.

Me peame üsna hoolega vaatama, et me võrgustikud oleks küll läbi põimunud, aga seejuures piisavalt suured ja laiad. Meie järgmise umbes 10 aasta töö on muuta see mida me ise teeme, üha suuremale osale Eesti ühiskonnast normaalseks asjaks, millesse panustamisesse nad tulevad aktiivselt kaasa. Minu arvates peaks umbes 30% ühiskonnast ühel või teisel moel kindlasti ka vabatahtlikku tööd tegema, siis oleme selline võrgustunud korralik punutis, mis peab nagu Maaema maailma tuultele vastu.

Nagu mulle alati meeldib rõhutada, siis Lääne-Euroopa ühiskond, kuigi jõukas, on tegelikult abitu. Neil on harjumus maksta ära ja saada teenus ja tegelikult ei suudetagi enam ise enda kogukonna heaolu ja turvalisust tagada. Siis ei jäägi muud üle, kui lipata lippudega linnavalitsuse ette, kui midagi ei meeldi. Meil ei ole seda kommet, meil on siin konstruktiivsemad kombed. Aitäh 1,3 miljonit korda!

Aitäh!