- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President Toila Vabatahtliku Merepääste 10. aastapäeva aktusel

09.12.2017

Austatud merepäästjad, hea siseminister ja Toila vallavanem!

Alguses, 10 aastat tagasi, oli paat. Soomest abi korras saadud paat, mis Eestis sai nimeks Vega. Aga paat üksi on elutu ja kasutu, kui pole inimesi, kes seda paati tahaksid merele viia – antud juhul selleks, et merel hädasolijaid abistada ja vajadusel ka päästa. Toilas, nagu ka Käsmus ja Peipsi ääres, leidus 10 aastat tagasi pealehakkajaid ja oma kodukandist hoolivaid inimesi, kes panid aluse Eesti vabatahtlikule merepäästele. Edasine on nüüdseks juba ajalugu.

Täna, Eesti vanima, Toila Vabatahtliku Merepääste 10. aastapäeval tahan tänada kõiki, kes toona selle kodanikualgatuse korras alguse saanud liikumise käivitasid, neid, kes on aastate jooksul liitunud kui neid naaberriikide inimesi, kes meie merepäästjaid on aidanud. Ma jagaks teiega oma mõtteid sellest, miks teie panus on oluline ja märgiline mitte ainult teie kodusadama lähistel merel liiklejatele ja kohalikule kogukonnale, vaid kogu ühiskonnale.

Eesti riigi üheks peamiseks ülesandeks on tagada kõikide siin elavate inimeste ja kogu ühiskonna julgeolek ja turvalisus. Me maksame makse muuhulgas selleks, et riik organiseeriks ja peaks üleval kaitseväge, politseid, piirivalvet ja päästeametit – ja meil on kodanikena õigus eeldada ja nõuda, et need riiklikud struktuurid meid kaitseksid ja häda korral päästaksid. Kuid samamoodi ei saa me eeldada ja nõuda, et riik ja tema palgalised teenistujad jõuaksid kõikjale, ning et kodanikud ise ei peaks oma kodukoha turvalisuse eest seisma ja vastutama.

Vastupidi – pea üheski julgeoleku- ja turvalisuse valdkonnas ei saa riik ja ühiskond täna enam läbi ilma kodanikuühiskonna ja vabatahtliketa – kaitsevägi toetub kaitseliitlastele, politsei abipolitseinikele ja merepäästjatele, päästeamet vabatahtlikele pritsumeestele. Sest julgeolek ja turvatunne saavad alguse esmalt üksikisikust – tema oskusest ennast ise abistada; ja seejärel kogukonnast – selle liikmete initsiatiivist võtta ilma ülalttuleva käsuta ette midagi kodukandi hüvanguks ja kaitseks.

Ja lisaks – ma ei tea, kas selline efekt tekkis ka siin Toilas – kuid meil Saaremaal Kungla sadamas juhtus pärast vabatahtliku merepääste loomist nii, et kõik kalurid, kes varem ei saanud kuidagi päästevesti selga, hakkasid seda kohe kandma. Sest kes see ikka tahab, et oma naabripoiss peab talle häda korral järele tulema.

Ja see on nii ka meist tunduvalt jõukamates riikides, nagu te oma rahvusvahelise koostöökogemuse kaudu teate. Samuti on see märk riigi usaldusest oma kodanike vastu, kui see riik usaldab oma kodanike kätte relvad, politsei- ja tuletõrjeautod ning merepäästekaatrid. Ja märk nutikast riigist, kes ei üritagi kõike ise teha. Ma ei taha teadagi, kui suur peaks olema riigi maksukoormus, kui riik üritaks ise kõike ette ja taha ära teha.

Küll aga peab riik paika panema üldised suunad ja põhimõtted, koordineerima ning andma vabatahtlikele vahendid, mida need ise ei suuda ega peagi suutma soetada. Usun, et selline vabatahtliku merepääste, aga ka vabatahtlike päästjate, abipolitseinike ja kaitseliitlaste osas toimiv nii öelda tööjaotus saab eeskujuks ka mitmete teiste laiapindse riigikaitse kitsaskohtade lahendamisel. Nii et selles mõttes on teie tegevusel palju laiemad järelmid terve ühiskonna jaoks.

Daamid ja härrad,

Vabatahtlik merepääste on kahtlemata olnud üks suuri siseturvalisuse ja kodanikuühiskonna edulugusid, ei me ei saa seda edu võtta iseenesestmõistetavana. Igasuguse vabatahtliku tegevuse keskmes on vabatahtlik inimene. Ja see inimene soovib ja suudab panustada seni, kuni tal on selleks motivatsiooni. Praktika näitab, et paljude merepäästjate motivatsioon hakkab pärast esimesi aastaid langema. Mõneti on see ka arusaadav – mereohutus Läänemerel on heal tasemel ning reageerimist vajavaid juhtumeid ei sünni just igapäevaselt. Ka meie külas on seni olnud vaid üks tõsisem juhtum, kui üks jaht sõitis meie sadamasse naabersadama kaartide järgi. Esimeste väljakutsete põnevus ja adrenaliin asendub harjumuspärase rutiiniga. Seetõttu muutuvad aina olulisemaks kogukonna tänusõnad, riigi tunnustus ning ka päästeseltside enda suutlikkus oma liikmetele pakkuda ka midagi muud peale telefonivalvete ja väljakutsete.

Selles mõttes on Toila Vabatahtlik Merepääste heaks eeskujuks mitte ainult merepääste valdkonnas, vaid ka paljudele teiste valdkondade kodanikeühendustele. Te olete oma liikmetele pakkunud võimalust osaleda ka eriõpet vajavate noortega tegelemisel, meremessidel ja lõpuks seltsi enda seltskondlikel üritustel. Te pole lootma jäänud ainult riigi rahakotile ja projektide kirjutamisele, vaid käivitanud ka toetajaliikmete süsteemi, kes saavad seltsi tegevusse panustada mitte töötundidega, vaid isiklike toetustega.

Head merepäästjad,

Toila Vabatahtliku Merepääste, aga ka kogu merepäästeliikumise areng viimase 10 aasta jooksul on suurepäraseks näiteks sellest, et meie kodanikel on tahe ja suutlikkus turvalisusse panustada. Kui kümme aastat tagasi tehti algust nelja pilootühinguga, siis tänaseks tegutseb Eestis ligi 40 vabatahtlikku merepäästeühingut enam kui 400 liikmega, kes peavad üleval rohkem kui 70 reageerimispunkti. Iga-aastaselt lahendavad vabatahtlikud enam kui kolmandiku kõikidest merepäästeväljakutsetest. Kümne aastaga olete aidanud tuhandeid meresõitjaid, kes meie vetes on hätta sattunud. Tänan teid kõiki selle panuse eest! Ning andke minu tänusõnad edasi ka kõigile neile, kes ei saa täna siin olla. Ja kellest paljud on ka täna telefonivalves või isegi mere peal – vähemalt Tallinnas oli meri täna üsna tormine. Tänan teid!