koned

Kõned

- Reset + Prindi

Vabariigi President konverentsil „Manufuture 2017 – Moving up the Value Chain"

Kõnelemas konverentsil Manufuture
Kõnelemas konverentsil Manufuture
© TTÜ

24.10.2017

Seal, kus ühed näevad efektiivsuse kasvu, võivad teised näha töökohtade kadumist, mistõttu „väärtusahelas ülespoole liikumisest" rääkides tuleks kindlasti kaaluda eri tahke.

Teie konverentsi ajalugu ulatub 2003. aastasse. Esimene Manufuture'i konverents toimus 2003. aastal Milanos. Sellest sündmusest on saanud hea traditsioon tulla iga kahe aasta tagant sügisel kokku selles riigis, kes on parajasti ELi eesistuja, ning arutleda ettevõtjate, inseneride, teadlaste ja poliitikute osavõtul Euroopa tulevikutootmise üle.

Nagu sissejuhatusest juba mõistsite, viibite riigis, mis särasilmselt tulevikku vaadates täidab esmakordselt ELi eesistuja rolli. Eesti on tõesti esimest korda sellises olukorras, nii et naudime väga oma seisundit ja püüame inimesi ärritada tulevikuteemaliste aruteludega. Tulevik on meile nii lähedal, kuid mõnikord ei suuda me ikkagi näha, kui lähedal see tegelikult on.

Te räägite Tallinnas tööstusrevolutsiooni versioonist 4.0 ja sellest, kuidas Euroopa rahvad võiksid meie digiajastul tootlikumaks ja konkurentsivõimelisemaks muutuda. Eesti presidendina esindan ma uhkusega digiühiskonda, mille taga on tegelikult toetav riik. Jah, meie siin oleme juba teinud läbi selle suure ühiskondliku muudatuse, mille tulemusena on meie inimestele ja ettevõtetele tagatud täiesti digitaalne keskkond riiklike ja eraettevõtetest toimijatega. See tähendab, et kui ettevõtted proovivad digitaalseks muutumise teel väärtusahelas ülespoole liikuda, siis tuleb neil lihtsalt punktid ühendada, sest väljaspool nende oma tootmisahelat on keskkond juba täiesti digitaalne.

Kui räägite Eesti riigiga, siis ei tee te seda kunagi paberil. Kui allkirjastate selles riigis dokumente oma lepingupartnerite või hankijatega, siis ei kasutata selleks paberit. Teil pole ilmtingimata vaja kuhugi minna. Loomulikult on meil endiselt ärilõunad äripartnerite ja sõpradega, aga sellele vaatamata pole vaja kuhugi minna. Teid ja teie arendusi ümbritsev keskkond on digitaalne.

Seitseteist aastat on eestlased kasutanud digiallkirja lepingute allkirjastamiseks ja avalike teenuste saamiseks, maksude maksmiseks ja riigiasutustes päringute tegemiseks. Mida see tähendab? See tähendab, et tänu digiallkirjale on nad internetis kaitstud, sest nad saavad üksteist turvaliselt identifitseerida. Te kõik teate, et tehnoloogia kasutamise juures on turvalisus ülioluline. Meie riik pakub meie inimestele sellist turvalisust kübermaailmas, sest meie isikutunnistusel on funktsioon, mis toimib kübermaailmas.

Mingil põhjusel on paljude riikide valitsustel võtnud liiga kaua aega selle mõistmine, et turvaline identifitseerimine, isikutunnistus on digiajastul vajalik ka internetis, et inimesed saaksid seal turvaliselt suhelda ja tehinguid teha.

Ma soovin, et saavutaksime sama terve Euroopa jaoks. Kuid siiani peavad paljud Euroopas turvalise identifitseerimise asjus lootma Google'i peale. Iroonia peitub muidugi selles, et süüdistame väga sageli Google'it ja teisi internetihiide liiga monopoolses seisundis, selles, et nad haaravad enda kätte liiga palju võimu. Ja ometi, kui tõele näkku vaadata, on riigid ise jätnud oma inimesed ilma 21. sajandil nii olulise identifitseerimisteenuseta. Inimestel pole teist valikut.

Isegi inimesed Eestis, Lätis, Luksemburgis, Taanis, Soomes ja veel mõnes väiksemas ELi riigis peavad piiriüleste tehingute korral kasutama internetifirmade pakutavat identifitseerimisteenust, sest digiallkirjad Euroopas vastastikku ei toimi. Jah, mõned riigid on neid kahepoolsete lepingutega tunnistanud, aga neid ei saa kasutada näiteks pilves olevate dokumentide allkirjastamiseks kahest eri riigist ja kaht erinevat digi-ID-d kasutades. Selline olukord peab muutuma. Kui oleme muutnud oma inimeste elu kübermaailmas turvaliseks, siis saame liikuda edasi ühtsete teenuste ja ühtse digituru poole.

Siis ei pea ma neis huvitavates ettevõtetes, mida külastan, nägema järgmist olukorda. Näen sageli seda, et muidu igati hästi korraldatud ja logistiliselt välja arendatud Eesti ettevõte teeb töö valmis ja pakendab kaubad saatmiseks äripartnerile. Kogu tegevus käib interneti kaudu. Kuid siis trükivad nad järsku dokumendi välja, allkirjastavad selle ja saadavad PDF-vormingus oma teises riigis asuvale partnerile. See on täiesti naeruväärne, aga see on osa tööstusprotsessist. Me räägime versioonist 4.0. Me teame, et tänapäeval ei saada me oma partneritele kaupu karpides, mis saabuvad eri saadetistena, nii et meie äripartner peab ise hoolitsema selle eest, kuidas neid kokku koguda. Kõik on pakendatud loogiliselt. Iga element tuleb välja nii, et te teate, et see on tõesti järgmine montaaži etapp. Kuna riigid pole veel igal pool teinud seda, mida nad peaksid tegema, ei saa meie dokumente allkirjastada digitaalselt ja ka teine pool ei saa dokumente allkirjastada digitaalselt. Me ei saa veel arvestada sellega, et kvaliteedikontroll mõlema asjaosalise juures tõesti näitab, et see töötab, et see on kokku pandud ja jõudis korralikult kohale, ilma et peaksime tegema mingeid kiviaegseid liigutusi – meie siin, isegi kui ühiskonnana oleme läbi teinud suure muudatuse. Just sellest näeme, et probleem on endiselt olemas ja see püsib piiriülesena. Me teame, et on vaja luua täiesti digitaalne ettevõtluskeskkond kõigi Euroopa kodanike ja ettevõtete jaoks, nii riiklike kui ka äripartnerite jaoks. Sest muul juhul on võimalik automatiseerida protsesse ainult ettevõtte sees, aga ilma otsustavama pöördeta ühiskonda ei muuda. Me kõik teame, et kitsaskohaks on süsteemi kõige aeglasem osa.

Siin Eestis on meil üks ja sama keskkond kõigi, nii eraettevõtete kui ka avaliku sektori jaoks. See on oluline. Mõlemad on teinud tööd selle nimel, et see keskkond oleks kõiki kaasav – pangad on pakkunud tasuta veebiteenuseid pensionäridele, et neil poleks vaja bussiga panka kohale sõita. Digikeskkond on juba oma olemuselt kõiki kaasav – see toimib väga hästi ka väikeste ettevõtete ja tavaliste inimeste jaoks; need, kes on pärit nõrgematest ühiskonnarühmadest, saavad tegelikult e-teenustest kasu.

Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted ei saa suure bürokraatiaga hakkama. Väikeste laste emad, suurt kodutööde koormat kandvad inimesed – ka nemad ei saa suure bürokraatiaga hakkama.

Keerulise töögraafikuga inimesed saavad digikeskkonnast samuti kõige enam kasu, sest riigiametid on avatud ööpäev läbi ja kohaletulekut ei nõuta. Väikeettevõtted, kodus töötavad emad, kes loovad oma ettevõtet – Eestis panevad nad oma lapsed magama ja lähevad siis maksuametiga suhtlema.

See võib tunduda ebaoluline võrreldes teie ettevõtetes toimuvate protsessidega, kuid tegelikult ei ole see nii. Kui mõtlema hakata, siis kulutatakse ju suhteliselt suur osa ressurssidest administreerimise peale.

Julgustav on see, et mitte miski sellest, mida me oleme siin Eestis teinud, pole loodud tehnika viimast sõna kasutades. Tehnoloogia mõttes on kõik see, mida me kasutame, teiste tegutsejate, peamiselt erasektori poolt maailmas põhjalikult läbi proovitud ja katsetatud. Seega ei seisne ühiskonda muutev uuendus Eestis mitte tehnoloogias endas, vaid see uuendus peitub mujal – selles, kuidas ettevõtted, riik ja inimesed on kokku toodud, et aidata inimestel, nii noortel kui ka vanadel, digiteenuste võimalustest kasu saada.

Nüüd, kus ma olen püüdnud teile selgitada, kuidas digitaalsele ülemineku läbi teinud ühiskond Eestis toimib ja kuidas teiste riikide tööstusettevõtted võiksid sellest kasu saada, pöördun tagasi selle küsimuse juurde, mida näen silmapiiril paistmas ja mis muudab tehnoloogia rakendamise kaudu meie ühiskondi veelgi enam.

Tootmine on praegu kõige suurem majandussektor Eestis ja ka peaaegu kõikjal mujal ELis ning suurima tööhõivega sektor, mis pakub tööd ligi neljandikule ettevõtetes töötavatest inimestest. Hilistes tööstusühiskonnale üleminejates, näiteks selles riigis siin, pole tööstuses töötajate osakaal kunagi olnud nii suur nagu varakult tööstuslikule tootmisele üle läinud riikides (näiteks Suurbritannias ja Saksamaal). See näitab, et juba on töökohad liikumas mujale või siis sõltumas vähem ettevõtetest. Tavaliselt viidatakse ettevõtte osale kui tööstusettevõtte osale, aga teenust pakuvad neile vabakutselised. Me näeme, et nii Suurbritannias, Hollandis kui ka Eestis kasvab iseenda tööandjaks olevate inimeste hulk väga kiiresti.

Inimesed töötavad rohkem ettevõtetest sõltumatutena, sest ettevõtete protsesse on võimalik selgelt lahutada aktiivseteks füüsilisteks osadeks ja neid ümbritsevateks teenusteks. Neid teenuseid võivad sageli pakkuda mingile tegevusele spetsialiseerunud inimesed: logistikud, raamatupidajad jne.

Nii Eesti kui ka teiste liikmesriikide ees seisab ülesanne realiseerida Euroopa tööstuslik potentsiaal ja liikuda väärtusahelas ülespoole nõnda, et võimaldada rohkem seesugust spetsialiseerumist. Uued tehnoloogilised lahendused, eriti digitehnoloogia, aitavad kõiki ettevõtteid, ja need aitavad ka inimesi, võimaldades neil spetsialiseeruda ja sõltumatuks saada. Me peame leppima sellega, et niisugune üleminek muudab märkimisväärselt tööstuslikku demograafiat. On igati põhjust arvata, et automatiseerimine tähendab 10–15 aasta pärast suuremat toodangut kui praegu, kuid tööjõuga, mis meenutab pigem seda seisu, mida praegu näeme põllumajanduses, st 3–5%ga tööjõust.

Töökohad on tööstuses tõesti kiiresti kadumas, need jäävad ühiskonnas kuhugi alles, aga sageli võidakse neid ka pakkuda teisiti, spetsialiseeritumalt.

Kui selline areng toimus põllumajanduses, oli üleminek enamiku inimeste jaoks valuline ja kulukas, aga ülemineku valulikkuse põhjuseks oli puudulik haridus, arstiabi ja teised sotsiaalteenused, mida me tänapäeval inimestele pakume. Seekord pole töökohtade vähenemine tööstuses madalama keskklassi ja vaeste jaoks nii hirmus.

Selle asemel et kärpida inimeste kohanemisvõimet juttudega kodanikupalgast, peaksime hoopis keskenduma uue tehnoloogia võimalustele parandada ühiskonna kui terviku teenimisvõimekust. Tehnoloogia arengut ei peaks võtma lihtsalt millenagi, mis piirdub parema tootmisprotsessi ja sellega kaasneva töökohtade kaoga. Seda see ei ole. See on palju põhjalikum muutus ja jõuab iga viimse kui inimeseni.

Tegelikult on tähelepanuväärne hulk tänu tehnoloogia arengule loodud töökohtadest oma olemuselt inimeste ameti või hariduse suhtes üllatavalt neutraalsed. Need töökohad ei ole mõeldud ainult tarkadele, haritutele ja tehnoloogialembestele. Jah, sellised inimesed saavad väga hästi hakkama tehnilise taristu loomisega, aga mõned kõige kiiremini kasvavad ettevõtted müüvad tegelikult hämmastavalt lihtsaid teenuseid või selliseid teenuseid, mille olemasolust meil varem aimugi ei olnud.

Kokkuvõttes jätkub uute töökohtade tekkimine ka pärast tööstustootmise ajastut, nii nagu see jätkus pärast põllumajandusliku tootmise ajastut. See üleminek peaks olema haavatavate klasside, vaeste ja vähese haridusega inimeste jaoks talutavam tänu praegustele sotsiaalsüsteemidele ja ülemineku demokraatlikule iseloomule, mis loob võimalusi kõigi ühiskonnakihtide jaoks.

See on tootmise 4.0 juures väga oluline, sest räägime väga sageli töökohtade kadumisest ning inimestest, kellel pole enam muud valikut, kui elada riigi pakutavatest toetustest, kuna efektiivsuse kasv tähendab töökohtade kadu.

Peame meeles pidama, et isegi kui teie seisukohalt või teie ettevõtte seisukohalt võivad need olla välised asjaolud, toetavad need välised asjaolud tegelikult teie ärimudelit. Sest te teate, et need välised asjaolud on võimalused nende inimeste jaoks, kelle teie vallandate. Mõnikord kuulen ma inimesi ütlemas, et oleme olnud sama ala peal juba 30 aastat ning tänu ühe koha peal, oma sektoris ja oma ettevõttes püsimisele oleme muutunud väga tulemuslikuks ja aktiivseks ning see on meile palju head teinud, ja nii see ka on. 30 aastat tagasi võis teie ettevõttes olla 2000 töötajat, aga nüüd on 20. Need 1980 inimest vajasid uut tööd, mis aitas neid edaspidi teistmoodi kui see töö, mida nad teie ettevõttes teinud olid.

Te peate ka nende asjade peale mõtlema, sest seisate iga päev selliste küsimustega silmitsi. Lahendused on aga olemas. Tõepoolest luuakse uusi töökohti: tootmiste ümber, tavaliste inimeste elu ümber, sest neil on rohkem vaba aega, mida kulutada selleks, et kasutada teenuseid, mida varem poleks teenusteks nimetatud. Kes oleks võinud arvata, et jututuba on teenus? Või maailmas ringi reisivad juutuuberid? Nüüd on need töökohad, sest inimesed maksavad nende asjade eest. Pidage seda meeles, kui arenete, sest teil tuleb nende küsimustega silmitsi seista. Mis saab neist inimestest, kes kaotavad oma töö?

Sellele vaatamata ei oota maailma ainult helge tulevik. Sellel helgemal poolel on ka oma pahupool. Aga võibolla see siiski pole pahupool, ma jätan selle teie otsustada.

See toob mind Alice'i juurde Imedemaal. Mäletate, et kui kass ära kadus, jäi ainult tema irve alles? Kui räägime töö muutumisest ja tegelikult ka inimeste tööharjumuste muutumisest, siis oleks vaja kontrollida, kas meie valitsemismudelid on nende muutuste valguses kestlikud. Ega äkki meie maksubaas – võtame ühe lihtsa näitena oma sotsiaalmaksu baasi – ei kao koos tööstuse töökohtadega? Kui me ei usu sellesse, et irve võiks pärast kassi kadumist alles jääda, siis peame oletama, et tööstusühiskonnale üles ehitatud sotsiaalkaitse mudel ei saa püsima jääda, kui see tööstusühiskond ise on kiires muutumises.

Uued tööd ja uutmoodi sissetulekud – kui juutuuberiks olemist ei saa nimetada ametiks, siis igal juhul toob see inimestele sissetulekut – ei ole enam seotud geograafilise asukohaga, seetõttu pole võimalik neid siduda ühe riigiga, ja neid pole ka lihtne määratleda tööandja, töövõtja, varalt saadava tulu jms terminites. Veel hullem on see, et igaüks teeb rohkem kui üht asja rohkem kui ühele kliendile – majanduse keskmes on palju enam iga üksikisik ja tema loodud lisandväärtus, mitte aga ettevõte kui selline. Lisagem sellele tõsiasi, et inimesed teevad kõiki neid mitmesuguseid asju vaheaegadega, võttes võimaluse korral vahepeal pikemaid pause – ja me näeme, et üha rohkem saavad nad seda endale lubada –, et lihtsalt elada oma elu, kuni raha otsa saab. Töötada 12 kuud aastas 8 tundi päevas ja nii 30 aastat ning siis minna pensionile – see ei ole tee, mida noorem põlvkond käia tahaks.

Me pakume neile ühiskonna tuge siis, kui nad nõustuvad tegema tööd vanamoodi. Paljud inimesed astuvad oma karjääri alguses meie sotsiaalkindlustuse mudelist välja, kuid plaanivad liituda süsteemiga siis, kui nad peaksid vajama selle teenuseid – arstiabi, kooli lapsele jne. Pensionisüsteem on ainus, mis ei võimalda hilisema liitumise korral sellest täiel määral kasu saada, sest osa võimalikust pensionisammastesse minevast rahast on siis kaotsi läinud. Kuid tervishoid, haridus, kõik teised süsteemid on läbinisti haavatavad. Muidugi võime inimestele öelda, et nad peavad kas töötama vanaviisi või jääma sotsiaalsete tagatisteta. Kuid see ei takista neid – nad on siis tagatisteta. Me kaotame parima osa eluringi jooksul loodud väärtuste pealt saadavast maksutulust iga inimese kohta, kes otsustab olla sõltumatu ja töötada pidevalt viies riigis. Hiljem nad liituvad süsteemiga. Selline asi ei ole kestlik.

Valitsused peavad hakkama mõtlema sellele, kuidas nad saaksid juhtida praeguse maksujõe, mis voolab kokku terve elu kestvast karjäärist – mida määratletakse töölise, tööandja, ettevõtja, vabakutselise töötaja kaudu – uude voolusängi. Jõge varsti enam ei ole, on pidev nirisemine mitmest ojast. Võib juhtuda, et see pole ka enam seostatav ühegi geograafilise paigaga. Proovige kujutleda kokkuleppele jõudmist kõigi digitöö nomaadidega küsimuses, kus nad peaksid oma makse maksma, ja lisaks veel selles, milliseid makse nad peaksid maksma. Ometi soovime, et nad maksaksid makse, et nad oleksid meie ühiskonna turvavõrkudega mingil moel seotud. Nemad sooviksid seda samuti, aga pingutus püsida ühe koha, ühe töö peal alaliselt või ettenähtud ja kindlaks määratud vaheaegadega, et mitte kaotada oma hüvesid – see lihtsalt ei sobi kokku nende arusaamaga tööst ja elust.

Meie oma paindumatusega ajame nad minema, kui ei paku neile lihtsamaid ja paindlikumaid osalemisvõimalusi. Mul ei ole vastust sellele ühiskonda vapustavale arengule ja küsimusele, mida peaksime sel puhul ette võtma, aga ma näen vajadust hakata selle probleemiga võimalikult kiiresti tegelema. Võibolla näeme meie siin Eestis seda paremini, sest meie oleme esimese kurvi juba läbinud. Meil on juba digiühiskond. Me juba lepime sellega, et minu laohooneid võib valvata keegi Vahemere äärest, kui inimesed peaksid nii soovima. Tegelikult võivad nad sealt jälgida ka niiskust ja temperatuuri minu laohoonetes, ja veel kellegi laohoonetes – võibolla isegi väljaspool Euroopa Liitu, näiteks Austraalias. Võibolla soovivad nad elada kolm kuud aastas Vahemere ääres, kolm kuud aastas Arktikas ja kolm kuud kus tahes. Nad on valmis maksma makse, mis tagaksid neile sotsiaalsed ja hariduslikud vajadused, aga nad tahavad teha seda globaalselt.

Arvan, et peame mõtlema selle peale ka tootmise kontekstis ja mõtlema, mida see teeb meie tootmisprotsessidega. Positiivne on see, et mida enam on võimalik muuta töö geograafiliselt neutraalseks, seda enam muutub geograafiliselt neutraalseks ka tööprotsessi jälgimine. Teil on masinad ja seadmed, mille tööd jälgitakse ja mida sageli isegi parandatakse eemalt. Aga mis saab siis meie sotsiaalsetest mudelitest?

Me muretseme selle pärast, mis küll võib saada meie osakondade koosolekutest, kui inimesi kohal pole. Riigi tasandil on see aga palju suurem probleem, Alice'i Imedemaa probleem. Ma jätan selle küsimuse õhku ja loodan, et teil seisavad ees viljakad arutelud tootmisega väärtusahelas ülespoole liikumise teemadel ning et te aeg-ajalt mõtlete ka tõhusamaks muutumise kõrvalmõjude peale. Pole vaja püüda tulevikku edasi lükata, kuid tuleks paremini mõista selle väljakutseid, selle asemel et mitte midagi nägevate silmadega tulevikku astuda. Loodan, et leiate aega tutvuda ka meie kauni Tallinna vanemate ja uuemate osadega, aga ka muu Eestiga.

Tänan kuulamast!

Kõne on algselt peetud inglise keeles ja tõlgitud eesti keelde. Kõne inglise keelse versiooni leiab SIIT.