- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President isadepäeva kontserdil Estonia kontserdisaalis

12.11.2017

Selle aasta varasügisel sündis mu sõprade perre poeg. Me kõik oleme lugenud ja kuulnud luuletusi sellest, kuidas laps vaatab oma ema. Kuidas ema silmades on lapse jaoks terve maailm. Vaatasin oma sõpra vastsündinud pojaga. Isa silmis oligi terve maailm. Tegelikult siiski selle maailma ilusam, parim osa. See maailm, milles on lõputult hoolivust. Piiramatult armastust. Juba ette järgmiseks 20 aastaks kannatlikkust. Valmisolekut taluda pisikesi pahandusi ja tulla toime suurematega. Lubadust olla alati õigel ajal ja õiges kohas selleks, et pisike inimene saaks end tunda turvaliselt ja kindlalt.

Pisikese inimese silmis oli pilk, mis hästi hoitud imikutel ikka – lõputu rahu, sisemine enesekindlus, mis tuleneb sellest, et tema maailmas on kõik hästi ja teistsugust maailma ta polegi veel näinud. Eelarvamusevaba usk õnne ja turvalisusse.

Sellist rahu suudame oma lastele pakkuda vaid esimesel eluaastal. Edaspidi hakkavad nad õppima elu. Elu on keeruline ja vastuoluline ja on paratamatu, et lapse arenguga kaasneb pettumusi, sest tema turvaline maailm hakkab omandama teisi varjundeid. Muidugi jääb hästi hoitud lapse maailm ikkagi alati turvaliseks, aga ta hakkab mõistma, et see turvatunne ei olgi iseenesestmõistetav. Selle turvatunde eest seisavad täiskasvanud, kõige rohkem tema vanemad.

Emotsionaalse turvatunde allikana on mehed meie komberuumis selgelt alahinnatud. Stereotüüpne suhtumine teeb Eesti isadele liiga. Tegelikult kõige karmimate elukutsete esindajadki lähevad teist nägu, kui silmapiirile ilmub mõni tita. Kõikidele isadele meeldib rääkida oma lastest ja oma lastest rääkides on kõik isad hoopis teistmoodi uhked kui rääkides oma värskelt omandatud magistrikraadist või joostud isiklikust rekordist. Kaugel olevatele lastele mõeldes on isade igatsus tajutav, eriti kui lahusolek on pigem oludega leppimine kui valik. Võib-olla ei paista see kõik kergesti välja, aga kes oskab, see näeb. Isa silmis ja südames on laps terve maailm, olgu siis lähedal või kaugel, olgu laps väike või suur.

Nii, nagu on oluline näha naiste rolli muutumist meie ühiskonnas, on tore märgata ka meeste rolli muutumist. See on areng ja see on pidev. Sellel muutumisel ei ole selget lõpp-punkti, mitte mingit kindlat mõõdikut, mis ütleks meile, et nüüd selline naiste ja meeste rollijaotus ühiskonnas on see õige. Me liigume suunas, mis ei tunnista õigeid ja valesid rolle aga väärtustab kõikide inimeste panust ühiskonnas või perekonnas, mõõtmata neid rolle mingisuguse muu mõõdupuu kui hoolivuse ja armastuse järgi.

Hoolivus ühiskonnas, armastus perekonnas – see ongi kõige tähtsam. Õnneks ei ole hoolivus ja armastus miski, mis kulub, kui neid kasutada. Pigem on asjalood vastupidi – hoolivus toodab hoolivust, armastus armastust, ja kahjuks muidugi ka vastupidi. Kalkus külmutab, hoolimatus kalestab. Eluraskused ei saa meist jagu, kui meil on keegi, kellega koos neid eluraskusi ületada.

Tugevate meeste tagalast on alati otsitud naist. Cherchez la femme – sellega on ikka põhjendatud mõnd erakordset saavutust, alati isegi mitte positiivset, aga kindlasti erakordset, pingutust nõudvat. Mida enam on meie ühiskonnas tegusaid naisi, sõltumata nende tegevusalast, seda rohkem peaksime tunnustama ka nende kodust tagalat. Meie tegusate naiste selja taga on tihti mees, laste isa, kes pakub kogu perele emotsionaalset turvatunnet. Me ei heida enam naistele ette, et nad on ühiskonnas aktiivsed, lapsed kõik puha mehe hoolitseda – või vähemalt suur osa meist seda ei tee.

Aga me ei ole veel jõudnud sinna, et tunnustaksime ja hindaksime tagalat kindlustavaid mehi nii, nagu väärivad tunnustust samas rollis olevad pereemad. Möönan siin ka isiklikke puudujääke ja tänan seepärast siitsamast kõnepuldist oma laste isa. Aitäh, Rene, et Sa oled meie laste ja minu lastelaste jaoks alati olemas. Aitäh ka Sulle, vanaisa Agu, et Sa oled alati olemas oma lastelaste jaoks. Minu elu oleks kindlasti läinud teisiti, kui minu tagalas selliseid mehi ei oleks olnud.

Isad ei oska oodata tänu ja märkamist, kui asi puudutab nende peidus, pehmet poolt. Ometi – mitte miski pole ju tähtsam kui see, millest ma alustasin – väike inimene isa süles, kelle usk maailma headusse ei ole veel viga saanud. Miski pole tähtsam kui see, mida me näeme isade silmis – valmisolekut liigutada mägesid, et see usk maailma headusse nende väikestes järeltulijates püsiks võimalikult kaua. Kui suudame seda usku hoida kuni suureks saamiseni, siis oleme oma kodu, oma Eesti järgmisele põlvkonnale üle andnud kõige parimal moel.

Selles võitluses ei ole emad üksi, ega ole isad üksi, ei ole üksi ka üksikisad ega üksikemad. Selles võitluses oleme me kõik koos. Ja nagu on öelnud kolme lapse isa Heinz Valk – ükskord me võidame niikuinii. Emade hellus ainult ei suuda hoida me ühiskonda kurjast. Kui sellele aga lisandub isade mõistmine ja soojus, siis kaobki kurjus.

Aitäh, Eesti isad!