- Reset + PDFPrindi

Avalik loeng Khuthaisi Akaki Tsereteli ülikoolis

02.11.2017

Austatud ekstsellentsid, daamid ja härrad!

Kõigepealt soovin avaldada tänu võimaluse eest rääkida täna siin teie ees oma viimasel Gruusia riigivisiidi päeval. Olen täiesti veendunud, et peale ametlike kohtumiste, eravestluste, pressikonverentside ja intervjuude on niisama tähtis jõuda ka laiema avalikkuseni. Mul on au viibida Khuthaisi Akaki Tsereteli ülikoolis, mis asub kunagises ühtse Gruusia pealinnas. See on linn, millel on oma kultuuri-, haridus- ja äritraditsioonide poolest Gruusias silmapaistev koht.

Khuthaisi ja Eesti on geograafilises mõttes üksteisest kaugel, kuid tegelikult oleme me üksteisele lähemal, kui paljud ette kujutada suudavad. Teie kodulinnal on head suhted meie ülikoolilinna Tartuga. Olin viis aastat Tartu ülikooli nõukogu esimees. Seepärast tean, et Eestit ja Tartut hinnati Gruusias peaaegu 200 aastat tagasi väga kõrgelt. Prints ja luuletaja Grigol Orbeliani soovitas 1830ndatel oma õepojal, Gruusia suurel poeedil Nikoloz Baratashvilil asuda õppima Tartu ülikooli, mis oli tuntud oma vaba vaimu ja hea hariduse poolest. Sellist vaba vaimu peeti tol ajal millekski uueaegseks ja ettevaatavaks. Tartu oli selle poolest tol ajal tuntud ja Eesti on selle poolest tuntud praegugi. Niisiis on seos olemas. See seos on vaimne ja tulevikku suunatud.

Mul on hea meel, et minu kuulajad on enamjaolt noortest, sest teie riigi tulevik on just teie kätes. Suurem osa teist on sündinud pärast seda, kui Gruusia taastas oma iseseisvuse. Olete üles kasvanud ühiskonnas, mis on näinud keerulisi ja tormilisi aegu. Sellegipoolest on teil olnud õnn ja privileeg saada osa võimalusest kasvada suureks ja omandada haridus vabas riigis ning demokraatlikus ühiskonnas. Te peate ehk seda kõike iseenesestmõistetavaks. Kuid te ei tohiks seda teha. Meie ei tohiks seda teha. Selle asemel peame pidevalt nende vabaduste eest seisma, nende eest välja astuma ja neid kaitsma, sest need vabadused on iga ühiskonna nurgakivid.

Kasutan seda loengut, et anda teile lühiülevaade Eesti reformist alates 1991. aastast. Kuid enne, kui räägime tehnilise reformiga seotud jõupingutustest, pean rõhutama kõige tähtsamat. Te võite kujutada ette suurepärast täiuslikku majandusmudelit, paeluvat investeeringutoetust väliskapitali ligimeelitamiseks ja erastamisprotsessi, millega ei kaasne mingeid kohustusi. Ometi ei ole neist mingit kasu, kui te ei taga õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste järgimist. Miski ei õnnestu, kui kohalikud ega ka välisriikidest tulnud inimesed ja äriühingud ei ole veendunud riigi õigluses. Samuti peavad nad olema veendunud, et kapitali koheldakse riigis õiglaselt ning inimõigusi ja sõnavabadust austatakse.

Kui õigusriigi põhimõtte ja demokraatlike väärtuste austamiseks puudub kindel vundament, ei saa reform olla üldises mõttes edukas ega kestlik. Selgelt öeldes on igal isikul ja äriüksusel – ükskõik kui vaene ta on või kui kehv on tema seisund – võimalus kaevata ka riik kohtusse ja võita. See tagab kindla edu reformide puhul, millega soovitakse saavutada paremat tulevikku alates majanduslikult heaolust kuni välis- ja julgeolekupoliitikani.

See, mida tulevik meile pakub, oleneb suurel määral just minevikus tehtud ja tulevikus tehtavatest otsustest. Üks tähtsaimaid ajaloo õppetunde, mille pärast iseseisvuse taastamist saime, oli mõistmine, et peame lõimuma Euroopa ja laiema rahvusvahelise süsteemiga. Muidugi mõistsime ka seda, kui oluline on olla söögilaua taga, mitte menüüs. Tegelikult ei olnud see siiski peamine põhjus. Peamine põhjus oli tagada, et meie reformide tulemused jäävad alatiseks kehtima.

On ülitähtis tunnistada, et me ei teinud reforme vaid selleks, et rahvusvaheliste klubide liikmeks saada. Teadsime, et soovime saada liberaalseks ja demokraatlikuks riigiks – kõigeks, mida NSVL ei olnud. Meil oli vaja lõimuda sarnase mõtteviisiga rahvusvaheliste võrgustikega, et muuta liberaalsed ja demokraatlikud väärtused ning õigusriigi põhimõte kestlikuks. Selle eesmärk oli tagada, et isegi kui meie demokraatia sünnitab ühel päeval autokraatlikuma või vabadust piiravama hoiakuga juhid, hoiavad läänelikel väärtustel põhinevate organisatsioonidega seotud rahvusvahelised kohustused ja lepingud meid õigel kursil. Me ei uskunud, et näeme vaid 20 aasta pärast, kuidas mõni Euroopa riik võib hakata kahtlema liberaalsetes demokraatlikes väärtustes, kuid loomulikult tunnistasime, et lõpuks võib nii juhtuda.

Pealegi ei ole iial ette teada, kust probleemid alguse saavad. Need oleks võinud alguse saada ka meist, sest oleme alati vaid ühe valimisvooru kaugusel sellest, et võimule tulevad mitteliberaalsete väärtuste esindajad, eriti olukorras, kus maailm on ettearvamatu. Inimesed võivad hakata tulevikku kartma ja eelistada selliste erakondade toetamist, kes lubavad teha otsuseid nende eest ning ei sunni neid endid maailma juhtima, sest nad oskavad seda parimal viisil ise, toetades muidugi halvimaid õnnetusi, nagu näeks ette Euroopa sotsiaalmudel. Seejärel läheb vaid umbkaudu kaks valimistsüklit, et tugevdada ühiskonnas mitteliberaalsust, sest piiratud meediavabaduse ja piiratud kohtuliku sõltumatuse korral on mitteliberaalse riigikorra saavutamine üllatavalt lihtne.

Nagu te kõik teate, oli NSVL repressiivne riik, mis püüdis kontrollida inimeste mõttemaailma ning piiras rangelt majandusvabadusi, inimeste liikumisvabadust ja meediavabadust. Seepärast oli meie tee 1991. aastal automaatselt etteantud – tagasipööre, 180-kraadine muutus, täielik tegutsemisvabadus igaühele Eestis, liikmesus rahvusvahelistes organisatsioonides, kes laiendaksid neid vabadusi meie rahva jaoks võimalikult suures ulatuses meie riigi piiridest kaugemale kogu mandrile ja üle kogu maailma.

Mõistsime ka seda, et peale oma vabaduste kindlustamise peame mõtlema ka aegadele, mil meie naaber võib taas muutuda tõsiseks ohuallikaks. Jällegi ei osanud me ette näha, et Venemaa pöördub nii kiiresti demokraatliku arengu teelt kõrvale ja muutub ettearvamatuks omaenda lubaduste suhtes, mis olid antud rahvusvahelisel tasandil. Olime üsna kindlad, et ettenähtavas tulevikus on Venemaa meiega ühesugusel arengukursil. See oli tärkav demokraatlik riik, kes valmistus liberaliseerima oma majandust – nagu me kõik sel ajal olime.

Kuid isegi tol ajal, mil meil olid oma naabri suhtes üldises plaanis suured lootused, saime aru, et kui soovime oma iseseisvust säilitada, peab meil pikaajalises plaanis olema võimalus istuda selliste läbirääkimislaudade taga, kus tehakse meie jaoks esmatähtsaid otsuseid, ja meil peab olema õigus nendes aruteludes ja debattides kaasa rääkida.

Hakkasime oma riiki rajama ülima tõsiduse ja suure innuga ning ei kahelnud iial meie valitud suunas või meie eesmärkide saavutatavuses. Soovisime muuta Eestit paremaks ning tõestada pärast 50 aastat raudse eesriide taga kestnud elu endile ja teistele, et kuulume Euroopasse. Tagasi vaadates on huvitav näha, et ka siis, kui valimised tulid ja läksid, kui võimul olevad peaministrid vahetusid, kui moodustati koalitsioone ja kui need lagunesid, ei kaheldud kordagi suunas, milles me liikusime – s.t ELi ja NATO poole. Ka vahetult enne ELiga liitumist oli ühinemisreferendumi eel vaid üks erakond, kes kahtles ELiga ühinemise vajalikkuses – kõik teised pooldasid seda. Nüüd on meil riigikogus ELi suhtes skeptiliselt meelestatud erakond. Tol ajal ei olnud poliitilise eliidi seas ühtegi mängurit ega häältepüüdjat.

Kõik sai alguse demokraatlike väärtuste ja õigusriigi põhimõtte keskse tähtsuse mõistmisest – see on inimõiguste ja põhivabaduste austamine. See tähendas ka niisuguse ühiskonna rajamist, kus kõik osalised teevad ühise eesmärgi nimel koostööd. Ent see tähendas ka, et pidime lõpetama sidemed meile pealesunnitud totalitaarse minevikuga.

Taasiseseisvunud Eesti vundament oli uus põhiseadus, mis võeti vastu 1992. aasta rahvahääletusel. Põhiseaduse heakskiitmine oli samm uue ja tundmatu õigussüsteemi suunas. Põhiseaduse üks kõige olulisem osa oli põhiõiguste ja -vabaduste loetelu. See räägib iseenda eest.

Põhiseaduse abiga loodi vajalik demokraatlik raamistik. Sellega seoses pidime valima presidentaalse või parlamentaarse süsteemi vahel. Valisime parlamentaarse süsteemi, sest pärast 1930ndate lõpu iseseisva Eesti kogemusi leidsime, et osalusdemokraatia annab rohkematele (poliitilistele) rühmadele võimaluse riigi tulevikku kujundada. Samas on institutsiooniline korraldus üksnes alus. Sisu koosneb lõpuks siiski kodanikest. Siinkohal mängib tähtsat rolli jõuline kodanikuühiskond.

Koos töötades ning kodanikuühiskonna esindajate ja valitsusesindajate ühistegevuse tulemusel saab paljut muuta. Kodanikuühiskond reageerib õigel ajal ja just nendele probleemidele, millega me silmitsi seisame.

Kui olime rajanud kindla vundamendi, oli aeg liikuda edasi reformide juurde. Kuid reformide liikumapanev jõud saab olla vaid nende taga seisev rahvas. Eestil oli õnne, sest ka tehniliste reformide puhul tema poliitiline kurss jätkus. Järgmine valitsus mitte ei lammutanud seda, millega eelmine valitsus oli alustanud, vaid arendas seda edasi. Mõnele valitsusele meeldis rohkem liikuda edasi majanduslike muutustega, mõnele aga sotsiaalsete muutustega. Mõni valitsus liikus edasi kiiremini ja mõni oli veidi ettevaatlikum raskuste tõttu, mida muutused inimestele põhjustasid. Eesoleva tee suhtes valitses siiski riiklik üksmeel. Ametnikel oli sahtlites hulgaliselt reformiettepanekuid ning iga uue valitsuse puhul proovisid nad järele, millise ettepaneku saaks ellu viia ja millisega peab veel ootama. Valitsused vahetusid tegelikult üsna sageli – meie esimene neli aastat ametis püsinud valitsus sai võimule alles 2007. aasta valimistel. See on muide tänaseni ainukeseks jäänud. Mõni reform tähendas tõeliselt keeruliste ja vastuoluliste otsuste tegemist, kuid need olid õigusriigi põhimõtte vaatevinklist vajalikud. Näiteks võib tuua varaliste õiguste taastamise nende inimeste või nende pärijate puhul, kelle vara oli natsionaliseerinud NSVL.

Erastamisreform sillutas teed järgmistele majandusreformidele. Püüdsime erastada ettevõtteid välismaistele äriühingutele, et avada uusi turge ja saada juurdepääs uuele tehnoloogiale, selle asemel, et erastada tööliste kooperatiividele või endistele direktoritele, kes oleks ehk kasutanud vana tehnoloogiat ja müünud kaupa idapoolsele turule, kuid ei oleks tootlikkusele eriti midagi juurde andnud. Ühinesime võimalikult kiiresti Maailma Kaubandusorganisatsiooniga ja pooldasime tolli puudumist ning protektsionismi puudumist meie siseturul. Samuti pidid ettevõtjad täielikult kohanema rahvusvaheliste turuhindadega. See kehtis ka põllumajanduse puhul, kus meil valitses enne ELiga ühinemist vaba turu süsteem. See tähendas meie põllumajandustootjate jaoks seda, et nad pidid suutma ajada äri Uus-Meremaa piima hinna alusel, sest see on vabadel turgudel maailmaturu kauba hinnatase piimatoodete puhul.

Püüdsime hoida kõik õigusaktid võimalikult lihtsad ja lisada neisse võimalikult vähe erandeid. Sellest tulenes ka Maailma Kaubandusorganisatsiooni tollitariifistiku tabel, kus igas lahtris olid nullid. Et aga reforme saadaks edu, oli vaja tagada seaduste ülimuslikkus ja inimeste usk seaduste ülimuslikkusesse. Me ei olnud võimelised rakendama keerulisi seadusi ning haldama ja kontrollima süsteemi, mis sisaldab palju erandeid. Püüdsime hoolikalt asju lihtsana hoida ja mitte lasta inimestel arvata, et jõusolev seadus ei pruugi kehtida sel lihtsal põhjusel, et keegi ei ole suuteline seda tagama. Arenevate riikide analüüsi põhjal oli selge, et peale korruptsiooni kujutab see riigi usaldusväärsusele suurimat ohtu, ning me püüdsime seda ohtu leevendada lihtsuse säilitamisega.

Järgisime üldiselt nn Washingtoni konsensuse põhimõtteid. Konsensus, mille sõnastas algselt Williamson, koosnes kümnest laiaulatuslikust suhteliselt konkreetsete poliitiliste soovituste kogumist:

1. eelarvedistsipliin;

2. avaliku sektori kulude ümbersuunamine toetustelt põhiliste majanduskasvu toetavate teenuste laiapõhjalisele pakkumisele;

3. maksureform, mille tulemusel laiendatakse maksubaasi ja kehtestatakse mõõdukad marginaalsed maksumäärad;

4. intressimäärad, mille määrab turg ja mis on tegelikkuses positiivsed (kuid mõõdukad);

5. konkurentsivõimelised vahetuskursid;

6. kaubanduse liberaliseerimine;

7. välismaiste otseinvesteeringute liberaliseerimine;

8. riigiettevõtete erastamine;

9. dereguleerimine;

10. varaliste õiguste õiguskindlus.

1990ndate keskpaigus otsustas Eesti muuta riiki tõhusamaks digilahenduste teel. See hüpe tulevikku sundis tervet ühiskonda edasi liikuma ning muutis reformid veelgi edukamateks. Meie digitaalarengu kava üks esimesi meetmeid – Tiigrihüpe – oli tegelikult suunatud koolidele. Ometi oli see piisavalt laiahaardeline, et anda suurem tõuge e-riigi ja e-ühiskonna arenguks. Gruusia on tundnud huvi meie kogemuste vastu selles vallas. Oleme e-valdkonnas / digitaalarengu kava raames teinud aastaid koostööd ja jätkame seda ka tulevikus.

Meie digiühiskond sai alguse kahest ajendist. Üks oli vaesus – tänu digiteenustele ja ööpäev ringi avatud riigiasutustele saime suurendada oma riiki ja selle toetust oma rahvale palju kiiremini, kui seda oleks saanud teha traditsioonilisel viisil. Teine oli täielik mõistmatus seoses sellega, miks lääneriikide erasektorites juba igapäevaselt kasutatav tehnoloogia ei avalda mingit mõju valitsussektorile. Eestis eristatakse avalikku ja erasektorit palju vähem kui läänemaailmas üldiselt. Näiteks tööalased õigusaktid ei keela inimestel nende sektorite vahel liikuda. Seetõttu kerkis see küsimus esile nii mõnegi inimese peas, sest paljud noored asjatundjad liikusid ja liiguvad praegugi vabalt era- ja avaliku sektori töökohtade vahel.

Niisiis otsustasime juhtida avalikku sektorit niisama tõhusalt ja paberivabalt, nagu seda tegid edumeelsemad äriühingud ka juba Eestis. Meie valitsuse koosolekud muutusid paberivabaks lihtsa failihaldussüsteemi abil, mis oli sajandivahetusel paljudes äriühingutes juba üsna levinud. Olime suures hämmingus, kui valitsusesindajad, sealhulgas väga arenenud riikidest, suhtusid sellesse täieliku nõutusega ja esitasid näiteks selliseid küsimusi: „Kes aitab ministritel seda süsteemi hallata?". Meil ei olnud mingeid kõhklusi, kui palusime ministritel süsteem selgeks õppida, sest õppimiseks ei peetud Eestis mitte kedagi liiga tähtsaks.

Seejärel võtsime kasutusele digiallkirja, mida kõik said kasutada – pank oma teenuste osutamiseks, riik oma teenuste osutamiseks ja ka kõik äriühingud nende jaoks sobivatel eesmärkidel. Kuid just pangad ja telekommunikatsioonivõrgu operaatorid veensid valitsust seda sammu astuma.

Valitsus kartis, et ajal, mil internetis saab kasutada veel väga väheseid avalikke teenuseid, hakkavad inimesed kahtlema oma digitaalsete isikutunnistuste väärtuses ja nende teenustega kaasnevates valitsuse kuludes. Ent pangad ja telekommunikatsioonivõrgu operaatorid lubasid, et nad kohanevad kiiresti ning kuna enamik inimesi kasutab panga- ja telekommunikatsiooniteenuseid, saavad nad edendada digitaalsete isikutunnistuste laialdast kasutamist. Samuti rahastasid nad osaliselt inimestele korraldatud koolitusprogramme ja osutasid tasuta internetiteenuseid eakatele, et nad hakkaksid neid kasutama.

Eesti oli reformide elluviimisel edukas, sest olime majanduslikult saavutanud suurt edu, sealhulgas parandanud oma kodanike elukvaliteeti. Peale selle peeti meie demokraatlikku arengut Ida- ja Kesk-Euroopa riikides väga tulemuslikuks. Sellele lisandus veel meie võime luua üks esimesi digiühiskondi maailmas, nagu ma just mainisin. See sillutas teed meie Euroopaga lõimumise püüdlustele.

Euroopa Liidu ja NATOga ühinemine ei oleks olnud võimalik ilma raskete otsusteta, mille tegime esimestel aastatel pärast iseseisvuse taastamist. Taasintegreerumine läänemaailmaga ei olnud kaugeltki lihtne ülesanne. Ennekõike pidime oma kodus korra majja lööma. Seda tehes kasutasime parimat kättesaadavat oskusteavet. Nägime oma lõimumisprotsessis võimalust ja reformiplaani, mida tuleks kasutada edasiliikumiseks, mitte takistust ega koormat.

Oleks liialdus väita, et lääs ootas meid avasüli. Oli palju neid, kes olid veendunud, et lõpuks langeme tagasi Venemaa mõjusfääri. Tol ajal oli see kujuteldamatu, et Eesti võiks olla Euroopa Liidu ja NATO liige. Kuid me otsustasime oma saatust ise juhtida.

Euroopa Liidu puhul oli peamine raskus meie ühiskonnas vajalike muutuste tegemine, et saaksime ühineda Euroopa Liiduga. NATO puhul oli põhiline takistus NATO huvi puudumine. Eesti oli väike ja suhteliselt nõrga kaitsesüsteemiga ning võis samal ajal tekitada probleeme oma idanaabri tõttu. Venemaa suhtumine meie liikmesusse ei olnud positiivne ja see mõjutas ühinemisläbirääkimisi. Nii mõnigi asjaolu võib praegu Gruusia jaoks tuttav ette tulla.

See oli suur üllatus, kui 1997. aastal kuulus Eesti esimesse selliste riikide rühma, keda kutsuti ELiga ühinemise üle läbirääkimisi alustama. Me ei olnud nende riikide hulgas, kes oleks võinud seda iseenesestmõistetavalt eeldada, sest olime endine Nõukogude Liidu vabariik ja teadmised Eesti kohta olid üsna piiratud. Peale selle olid meil Venemaaga lahkhelid nii lahendamata piiriküsimustes kui ka nõuetes, mis puudutasid probleeme etniliste vähemustega. Ent meie kodutöö oli tehtud. Meenub kohe statistika, mis näitas, et meie reformid olid põhjustanud olukorra, kus objektiivsete kriteeriumide alusel oleks meid nn väljavalitud riikide seast olnud väga keeruline välja jätta.

Meie moto oli olla parem kui Poola. Teadsime, et Poolat ei jäeta iial ühestki läbirääkimisvoorust välja. Niisiis seadsime endale eesmärgiks edestada Poolat kriteeriumites, mis olid kehtestatud ühinemisprotsessi alustamiseks. Samamoodi ei peaks Gruusia olema üksnes idapartnerluse esirinnas, vaid peaks püüdma olla parem kui nii mõnigi praegune kandidaatriik. Tean, et mõnes vallas, nt digitaalse ühtse turuga lõimumises, te juba olete.

Meie läbirääkijad tõstsid esile kaks asjaolu, kui nad vaatasid tagasi meie läbirääkimistele ELiga. Üks raske ülesanne oli veenda ELi loobuma mõnest väljakujunenud tegevuskordades ja mudelites juurdunud meetodist, et saavutada suurem paindlikkus ja individuaalne lähenemine. Näen siin mõningaid sarnaseid jooni ka praegustes Gruusia ja ELi vahelistes suhetes. Teine asjaolu, mida õppisime, oli kasutada ära kõiki pakutud koostöömudeleid, ükskõik kui kaugeleulatuvad need ka ei tundunud. Isegi teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse viienda raamprogrammiga ühinemine ei olnud riskivaba ja üldiselt toetatud otsus. Sest mis saab siis, kui saame tagasi vähem, kui sellesse panustame? Meie teadlased olid kindlad, et seda ei juhtu. Valitsus võttis selle riski nende arvamuse alusel. Niisiis viisid meid oma eesmärgile tasapisi lähemale eri osaliste imetlusväärne vastastikune usaldus.

Mõnikord püüdlesime isegi veel laialdasemate lõimumisvormide poole, kui oli ette nähtud konkreetses koostöömehhanismis. Minu teadmiste kohaselt otsib ka Gruusia viise, et edendada oma lõimumist ELiga. Olgu see siis julgeoleku- ja kaitsealase dialoogi hoogustamine, osalemine ELi programmides ja asutustes või liidu acquis' ühtlustamine põhjalikku ja laiaulatuslikku vabakaubanduspiirkonda käsitlevast assotsieerimislepingust kaugemale.

Euroopa Liit on pakkunud meie rahvale kauaoodatud vabadusi – vabadust reisida, õppida, töötada, kaubelda ja tegeleda ettevõtlusega 28 Euroopa riigis, kes esindavad enam kui 500 miljonit inimest. Väike, avatud ja ekspordile suunatud majandusega Eesti saab lõigata suurt kasu võimalusest eksporditurgudel vabalt kaubelda.

Niisiis oleme alati toetanud Euroopa Liidu põhivabadusi: kaupade, teenuste, kapitali ja inimeste vaba liikumise põhimõtteid. Peale nimetatud nelja vabaduse peab meie uuenduslik e-riik väga tähtsaks ka viienda vabaduse rakendamist – see on andmete vaba liikumine. Püüame praegu laiendada Eestis valitsevat digitaalset vabadust kogu Euroopa Liitu – see on vastutasu meie Euroopa partneritele. Nad aitasid meid ja meie kodanikke, kui me seda vajasime. Nüüd vajavad nad meie abi ja toetust, et muuta oma ühiskonnad digitaalseks. Jah, me oleme väike riik, kuid nagu te keemias õppinud olete, ei ole katalüsaatori toimimiseks seda väga palju vaja. Ühest viiesajandikust – see on eestlaste osakaal Euroopa Liidus – võib piisata.

Sel aastal tähistavad Eesti ja Gruusia oma diplomaatiliste suhete 25. aastapäeva alates ajast, mil meie riigid taastasid oma iseseisvuse. Nende aastate vältel on meie vahel kujunenud väga lähedased, sisukad ja sõbralikud suhted.

Need suhted põhinevad jagatud väärtustel, näiteks demokraatial, inimõigustel ja põhivabadustel ning õigusriigi põhimõttel. Need loovad meie partnerlussuhete aluse. Me saame tõeliselt tihedat koostööd teha vaid siis, kui jätkame nende väärtuste järgimist nii sätte kui ka mõtte poolest. Soovime, et Gruusiast saaks küps demokraatlik riik. Peame silmas riiki, kus te ei pea enam muretsema demokraatliku korra pärast, vaid hoopis oma rahva tulevaste katsumuste pärast – sisu, mitte vormi pärast, ning eesmärkide, mitte üksnes vahendite pärast. Lõppude lõpuks on demokraatia üksnes tööriist – oluline on see, mida te sellega teete.

Üks teema, mida olen Gruusia poliitikutega oma visiidi ajal arutanud, on Gruusia ja ELi suhted ning eelkõige idapartnerlus. See on üks meie esmatähtis teema meie Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise ajal.

Meie kui eesistujariigi eesmärk seoses idapartnerlusega on olnud üldjoontes kahesugune: hoida ELi suhted tema idanaabritega ELi poliitilises päevakavas ja tugevdada seda poliitilist raamistikku tervikuna. Me kõik teame, et ELi tähelepanu nimel võistlevad paljud teemad. Seepärast ongi eesistujariigi roll eelisvaldkondade ja rõhuasetuste seadmisel tähtis.

Tean, et mõnikord kritiseerivad inimesed idapartnerlust selle liigse jäikuse, ühetaolisuse või isegi piirangute seadmise pärast. Mina vaidlustaksin selle arvamuse. Idapartnerlus on oma raamistiku piires hakanud pakkuma suuremat paindlikkust. Kindlasti ei ole see täiuslik, kuid pärast Euroopa naabruspoliitika viimast läbivaatamist on see märkimisväärselt tõhusam. Peale selle on EL piirkondliku lõimumise kehastus ja ta viib sellise piirkondliku väljavaate ka oma välissuhetesse. See on moodus, kuidas suuremat poliitilist tähelepanu pälvida ja rohkem raha saada. Need on kindlasti asjaolud, mida ei saa üle hinnata.

Ka EL on huvitatud oma poliitika edulugudest. Gruusia on suutnud silma paista ja sellise olukorra ärakasutamine on selgelt teie huvides. Soovitan teil jätkata idapartnerluse toetamist ning kasutada seda, et edendada lõimumist nii ELiga kui ka partnerite vahel.

Gruusia on idapartnerluse riikide seas esirinnas. Teie edu on aidanud kaasa piirkonna stabiilsusele ja heaolule ning Euroopale tervikuna. Teie saavutused võivad innustada ka naaberriikide rahvaid nõudma oma valitsustelt paremaid tulemusi. Teie saavutused avaldavad Eestile väga head muljet. Ma julgustan teie riiki jätkama reformidega, edendama demokraatlikke väärtusi ja muutma oma rahva elu paremaks. Suurepärane näide teie reformimisele pühendumisest ja selle äratasumisest on ELi Schengeni-alasse viisavaba reisimise õiguse saamine. Nii et näete – reformimine tasub end ära.

Tänu tõeliselt headele suhetele meie riikide vahel olen kindel, et mõistate, mida pean silmas, kui ütlen, et meie ootused on suurenenud. Üks põhjus on selles, et kuna Gruusia on muutunud üha edukamaks, ootame teilt järjest rohkem. Teine põhjus on selles, et mõningatel viimastel aastatel Gruusias toimunud asjade kohta on väljendatud õiglast kriitikat. On väga tähtis, et õigluse taastamise püüdluste käigus ei kannataks õigusriigi põhimõte. Meie ootuste kohaselt ei peaks Gruusia ainult reforme jätkama, vaid tugevdama selliseid reforme, mis tagavad ühiskonna stabiilse arengu. See on ühiskond, mis kätkeb endas tõeliselt toimivat kodanikuühiskonda ja opositsiooni. See on ühiskond, kus on tagatud vähemuste õigused ning väljendusvabadus.

Edasine lõimumine nii Euroopa Liidu kui ka NATOga on need kaks eesmärki, millele Gruusia kindlaks jääb. Loomulikult ei ole paljud Gruusias ja väljaspool Gruusiat rahul lõimumise tempoga. Ent kõige tähtsam on see, et Gruusia jääb nendele eesmärkidele kindlaks. Erimeelsusi üksikasjades esineb ikka – need on vastuvõetavad ja kuuluvad demokraatia juurde. Kuid iial ei tohi lubada, et lähenemisviisidega seotud erinevused varjutaksid kogu Gruusia, selle riigi ja ühiskonna, valitsuse ja opositsiooni ning rahva pühendumise Gruusiaga seotud Euroopa ja Euro-Atlandi tulevikule. Väga oluline on olla valmis, kui võimalus peaks tekkima. Me teame oma kogemusest, et niisugused võimalused tekivad harva ega kesta kaua. Me ei tea, millal see hetk saabub ja praegu võib see tunduda lootusetu, sest Euroopa rahvad on üleilmsete probleemide tõttu osa oma julgusest minetanud. Nagu te näete, võitleme selle eest, et see julgus taastada. Eriti teevad seda noored juhid, näiteks president Macron, kuid see võib võtta natuke aega. Teisalt tundus ka Nõukogude Liidu okupatsioon midagi sellist, mis ei lõpe iial, ning me hakkasime tasapisi lootust kaotama ja ära väsima. Kuid siis ajaloo kaleidoskoop pöördus ja meil tekkis võimalus. Teie võimalus võib samamoodi olla piinarikkalt kaugel või üllatavalt lähedal. Te peate olema valmis mõlemaks variandiks ja võimaluse tekkimisel kiiresti tegutsema.

See kõik ei lõpe sugugi liikmesuse saavutamisega. ELi liikmesriigiks või NATO liikmeks saamine ei tähenda, et võiksite lasta end lõdvaks ning asjadel isevoolu minna ja seda lihtsalt pealt vaadata. Et demokraatlik stabiilsus säiliks ja et riik jätkaks demokraatlikul teel, on tähtis kaitsta võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet. ELi liikmestaatus ei tähenda, et riik võiks õigusriigi põhimõttest ja põhiõigustest taganeda – kaugel sellest. Peale selle on kodanikuühiskonnal siin tähtis roll. Tähtis roll on kodanikel, kes on suutelised suhtuma kriitiliselt maailmas asetleidvatesse muutustesse ja kes suudavad olukorda kaine mõistusega hinnata, ning kodanikel, kes on suutelised hoidma alal demokraatlikke väärtusi. Demokraatia ja mõtete paljusus nõuab igapäevast kaitset.

Me oleme käinud pika tee pärast seda, kui kuulutasime 1918. aastal esmakordselt välja oma iseseisvuse ja taastasime selle 26 aastat tagasi. Olles füüsiliselt ja vaimselt murdnud end lahti totalitaarsest vangistusest, oleme loonud oma kodanike jaoks riigi, mille aluseks olid põhivabadused ja õigusriigi põhimõte. See võimaldas meil alustada reformimist, mis polnud kaugeltki lihtne.

Ent me tegime seda endi, mitte kellegi teise jaoks. Olime piisavalt vaprad, et näha mõnda sammu ette. Vaatasime tulevikku, mitte minevikku. Meil oli eesmärk, kuid teed eesmärgini alati ei olnud. Kaugemalevaatavad otsused, näiteks IT-valdkonnaga seotud otsused, mis võisid tunduda tol ajal paljude jaoks kummalised, võimaldasid meil luua maailmas positiivse kuvandi.

Kuigi ajad ja probleemid on erinevad, on Gruusial samasugune potentsiaal suure edu saavutamiseks enda näitamisel ja võimalus viia ellu samu eesmärke, mille meie kunagi seadsime. Selleks on aga vaja kindlat demokraatlike väärtusi ja õigusriigi põhimõtet hõlmavat vundamenti, mis loob omakorda aluse majandusvormideks ning võimaldab kodanikuühiskonnal edasi liikuda, avaldada vajaduse korral arvamust ja juhtida oma kodumaad koos oma riigiga edasi. Ühtäkki, ühel ajahetkel leiate, et olete jõudnud sihtkohta, mille oma eesmärgiks olite seadnud. See on nii sellepärast, et tegite seda kõike endi, mitte teiste jaoks. Siis saate nautida oma pingutuste ja raske töö vilju.

Tänan tähelepanu eest!

Kõne on algselt peetud inglise keeles ja tõlgitud eesti keelde. Kõne ingliskeelse versiooni leiab SIIT.