- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President Idapartnerluse kodanikuühiskonna konverentsil

25.10.2017

Lugupeetud kodanikuühiskonna esindajad! Lugupeetud valitsuste esindajad, kes te hoolite kodanikuühiskonna ja valitsuse koostööst!

Tervitan teid Tallinnas, Eestis, kus me loodame muuta oma ühiskonna sujuvalt toimivaks nii, et avalik sektor, vabaühendused ja sotsiaalse ettevõtluse sektor tegutsevad ühiselt meie inimeste hüvanguks.

Isegi kui raudse eesriide tagant või uustulnukana vaadata arenenud lääneriikide ühiskondi, siis süsteem, kus kodanikud lihtsalt maksavad makse ning valitsus võtab kogu vastutuse kõigi protsesside, kõigi inimeste ja kõigi kogukondade eest, paistab atraktiivne. Kuid meie siin oleme aru saanud, et reaalses elus ei ole see keskpikas perspektiivis ja ammugi mitte pikas perspektiivis jätkusuutlik.

Jätkusuutlik on koostöö – kodanikuühiskonna ja valitsuse ühine tegutsemine. See teenib meie inimesi paremini: kodanikuühiskond ei hakka tegutsema enne, kui ühiskonnas on tekkinud mingi reaalne vajadus, ja seega on see täiuslik signaal valitsusele astuda omapoolseid samme, kui kodanikuühiskond on neist huvitatud. Kodanikuühiskond ei paku sama teenust 30 aastat järjest, kui see pole enam vajalik. Kodanikuühiskond reageerib õigel ajal ja just neile probleemidele, mis ühiskonnas on tekkinud.

Niisiis, valitsuse toetus kodanikuühiskonnale teenib inimesi lihtsalt kõige paremini. See võimaldab pakkuda teenuseid just siis, kui neid vajatakse, ja just neid teenuseid, mida vajatakse. Teenuste all pean ma silmas väga erinevaid tegevusi, mida kodanikuühiskond on valmis ette võtma.

See, kui inimestel lastakse ise mõelda ja ise enda eest hoolitseda, suurendab ka ühiskonna vastupidavust. See annab suutlikkuse märgata, tegutseda ja reageerida. See kasvatab ühiskonna enesekindlust, mida on raske alal hoida siis, kui tegemist on riigiga, kes võtab endale kogu vastutuse ja püüab pakkuda kõiki lahendusi. Osalemine võtab ära hirmu tuleviku ees. Alaline kuulumine otsustajate hulka aitab mõista, kuidas ühiskond tuleb toime ebakindluse perioodidega, mida meil kõigil ette tuleb.

Meie oleme viimase veerandsaja aasta jooksul pidanud palju vaeva nägema, et teistele järele jõuda. Seetõttu on meil võimalus mõista seda varem ning vältida laialivalguvate ja jätkusuutmatute avalike sektorite ja kogukondade kujunemist, mis ei suuda võtta vastutust omaenda tuleviku eest.

Et saavutada tõeline, sujuvalt toimiv 21. sajandi ühiskond, kus kõik osalised tegutsevad ühiselt, peame mõistma, et meie inimesed on valmis andma oma panust ning ise kujundama ja arendama oma ühiskonda, kogukonda, küla, linna või isegi riiki.

Kas kodanikuühiskond ja valitsus on partnerid või konkurendid? See küsimus on alati aktuaalne. Teoreetikute ja praktikute vahel on sel teemal käinud tulised vaidlused ajast aega, ka tänapäeval.

Nende jaoks, kes pooldavad konkureerimisel põhinevat lähenemisviisi, on valitsus olemuslikult ebatäiuslik – mõne arvates koguni halbade kavatsustega – ning kodanikuühiskonna ülesanne on parandada valitsuse vigu ja hoida valitsust õigel kursil. Selle käsituse kohaselt ei oleks kodanikuühiskonda ideaalse valitsuse korral üldse vajagi. Kuni meil aga ideaalset valitsust ei ole, nähakse koostöös või mis tahes sõbralikus kokkupuutes valitsusega midagi, mis kahjustab kodanikuühiskonda, nii et see ei olegi enam n-ö tõeline kodanikuühiskond.

Partnerlusel põhineva lähenemisviisi pooldajad leiavad, et nii valitsus kui ka kodanikuühiskond on ebatäiuslikud; mõlemal on ainulaadseid tugevusi, aga ka puudusi. Koostöö võimaldab tugevused ühendada ja puudused ületada. Mõistagi ei saa seejuures läbi erimeelsusteta. Erimeelsused on tegelikult elu loomulik osa. Nagu mis tahes partnerluses on neid sageli vaja, et areng oleks võimalik.

Eesti on kodanikuühiskonna ja valitsuse suhete mudeli jaoks valinud partnerlusel põhineva lähenemisviisi. Mulle meeldib kasutada väljendit „sujuvalt toimiv ühiskond". Ma mõtlen selle all avaliku sektori, mittetulundusühingute ja ettevõtete paindlikku koostööd ühiskonnaelu puudutavate otsuste langetamisel ja nende ühisel rakendamisel. Olen täiesti veendunud, et see on kõige tõhusam, taskukohasem ja kõigi sidusrühmade jaoks ka kõige huvitavam viis, kuidas meie elu korraldada.

Enamiku maailmas elavate inimeste jaoks ei ole selline olukord kahjuks kaugeltki reaalsus. Ülemaailmne Kodanikualgatuse Ühendus CIVICUS avaldas hiljuti oma viimase ülevaate kodanikuruumi kohta. CIVICUS tõlgendab kodanikuruumi kui kolme põhiõiguse – ühinemisvabaduse, rahumeelse kogunemise vabaduse ja sõnavabaduse – kombinatsiooni. 185 riigi seas on avatud kodanikuruum olemas ainult 12% riikidest, sealhulgas Eestis. Samas elab 98% maailma rahvastikust riikides, kus kodanikuruum on piiratud (16%), takistatud (37%), allasurutud (18%) või isegi suletud (27%). Alates aprillist on hinnangud paranenud ainult kahe riigi puhul, kaheksas riigis on aga olukord halvenenud.

Ehk tasub heita pilk peale Eesti kogemusele. Kuidas me alustasime oma teekonda, mis Ameerika Ühendriikide rahvusvahelise arengu ameti USAID iga-aastase indeksi kohaselt on toonud kaasa nii avatud kodanikuruumi kui ka kõige jätkusuutlikuma vabaühenduste kogukonna enam kui 20 Ida-Euroopa riigi ja endise Nõukogude Liidu liiduvabariigi seas?

Nagu ka teiste reformide puhul, mille me oleme ellu viinud, sai siingi kõik alguse vajadusest. 1990. aastate teiseks pooleks oli meie majandus endiselt nõrk, kuid see oli juba niivõrd arenenud, et rahvusvahelised abiorganisatsioonid lõpetasid rahastamise ja me pidime oma kasinate vahenditega ise toime tulema.

Veelgi olulisem oli ilmselt aga see, et ühiskonnas ei mõistetud täpselt kodanikuühiskonna rolli tänapäevases demokraatlikus riigis. Iseseisvusliikumise ajal oli ülesanne ilmselge – muuta režiimi, taastada iseseisvus. Ent mida tuli teha pärast seda, kui demokraatlike valimiste kaudu oli valitud parlament ja valitsus?

Meie toonane väike vabaühenduste kogukond võttis siin vastutuse ja selge juhtrolli. Kuigi enamiku vabaühenduste jaoks oli ilmselgelt kõige tõsisem küsimus rahastamine (kuidas eelseisvatel kuudel jätkata oma teenuste osutamist), ei piirdunud nad ainult selle teemaga. Selle asemel arutati märksa laiemat ja elujõulise kodanikuühiskonna seisukohalt olulist teemaderingi, mis hõlmas õiguskeskkonda, taristut, suutlikkuse suurendamist ja avalikku kuvandit.

Mida saab teha vabaühenduste kogukond ise ja mida vajatakse valitsuselt? Hiljem Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooniks kujunenud strateegia koostamise ja muutmise protsess kestis rohkem kui kolm aastat, enne kui see vabaühenduste kogus ja seejärel Riigikogus vastu võeti.

See kontseptsioon on jätkuvalt kodanikuühiskonna ja valitsuse partnerluse raamistik; selle alusel koostatakse ja hinnatakse tegevuskavasid, iga kahe aasta tagant korraldatakse Riigikogus avalik arutelu kodanikuühiskonna arengu teemal jne. Kõige tähtsam tulemus oli siiski mõtteviisi muutus. Selle kõige olulisemad elemendid on järgmised:
• kodanikuühiskonda ja valitsust nähakse võrdsete partneritena, kes vajavad üksteist, et asjad saaksid parimal viisil tehtud;
• arusaam, et muutus on kompleksne: asju, mida on vaja teha, pole kunagi ainult üks (näiteks vabaühenduste suurem rahastamine), vaid vajalikud on mitmed omavahel seotud tegevused; selle asemel, et lihtsalt esitada partnerile oma nõudmised, tuleb näha kogu pilti ning mõista erinevaid huve ja seisukohti;
• juhtrolli võtmine: kurtmine oma partnerite üle ja soov, et nad oleksid teistsugused, ei vii kuhugi. Pigem tuleb endalt alati küsida, mida meie omalt poolt saame rohkem teha, et meie partnerid teeksid ühise eesmärgi nimel meiega paremini koostööd;
• mitmekesisuse väärtustamine. Avaliku sektori vaatenurgast võib olla kodanikuühiskonda raske mõista ja vastupidi; ressursid, organisatsioonikultuur, toimimisviisid jne on erinevad (rääkimata erinevustest sektorite sees). Me ei peaks püüdma muuta partnerit endaga sarnasemaks, sest lõpptulemusena ei olekski meil siis enam mingit vahet. Peaksime tunnistama, et me vajame üksteist, ja nägema mitmekesisuses võimalust, mis aitab tuua avalikku sfääri mitmesuguseid ideid ja osalejaid.

Loodan, et meie lugu aitab teil leida oma inimeste ja ühiskonna jaoks sobivad mudelid.

Iga riik on omaette kultuur, iga kodanikuühiskond on ainulaadne ja kõik lahendused toimivad kõige paremini seal, kus need esmalt välja mõeldi. Ehk on teie jaoks julgustav, et see on võimalik ja seda saab teha SKP suhtarvu eri tasemete juures. Koostöösoov on rahast olulisem. Paljud rahaliselt jätkusuutlikud lahendused 21. sajandi ühiskonna saavutamiseks seisnevad partnerluses kõigi nende vahel, kes hoolivad.

Ma tean, et teie hoolite, ja ma soovin teile oma riigi inimeste teenimisel edu!

Kõne on algselt peetud inglise keeles ja tõlgitud eesti keelde. Kõne inglisekeelse versiooni leiab SIIT.