koned

Kõned

- Reset + Prindi

Vabariigi President Hanaholmeni tulevikufoorumil

Vabariigi President Hanaholmeni tulevikufoorumil © Jakke Nikkarinen

19.10.2017

Mu daamid ja härrad!

Me oleme teinud läbi suure ühiskondliku muutuse, mille tulemusena on meie kodanikel ja ettevõtetel kasutada digitaalne keskkond suhtlemiseks nii riigiga kui ka oma partneritega erasektorist. Muuseas – mitte üheski selle protsessi etapis pole Eesti loonud mitte mingit tipptehnoloogiat. Tehnoloogia poole pealt on kõik see, mida me oma digiühiskonna jaoks kasutame, teiste tegutsejate, peamiselt erasektori poolt põhjalikult läbi proovitud ja katsetatud. Mis tähendab, et see tehnoloogia on odavam ja usaldusväärsem. Osa sellest on lausa avatud lähtekoodiga. Selline on näiteks meie e-valimiste tarkvara, nii et igaüks võib katsetada sellesse sisse murdmist – aga viimase seitsme, peaaegu kaheksa aasta jooksul pole see veel kellelgi õnnestunud.

Seega ei seisne eestlaste ühiskonda muutev uuendus üldsegi tehnoloogias. See uuendus peitub mujal – protsessis, milles ettevõtlus ja riik kokku saavad, et aidata inimesi, nii noori kui ka vanu, et nad võiksid digiteenuste võimalustest kasu saada. Juba 17 aastat – peaaegu terve põlvkonna – on eestlastel olnud digi-ID, mida saab kasutada dokumentide, ka eraisikute dokumentide digiallkirjastamiseks ja ajatempliga varustamiseks. Seda digi-IDd on võimalik kasutada ka paljude avalike teenuste saamiseks, maksude ja trahvide interneti teel maksmiseks, registrites päringute tegemiseks, teenuste tellimiseks, aga ka lihtsalt krüpteeritud e-kirjade saatmiseks.

Oli siiski vaja spetsiaalselt pingutada selleks, et kõik inimesed, iga põlvkond seda kasutama hakkaks, aga kannatliku koolitusprogrammiga (mille nimi oli meil „Tiigrihüpe") saavutati see ka vanema põlvkonna puhul. Nad taipasid üsna pea, kui palju mugavam on avada arvuti, selle asemel et istuda bussi peale ja sõita näiteks pensioniametisse kohale. Isegi kui see arvuti ei asunud esialgu mitte iga inimese laual, vaid pigem külaraamatukogus või koolis, asus see ikkagi märksa lähemal kui ükskõik milline ametiasutus. Nagu teate, on Eesti territoorium suhteliselt suur, aga inimesi vähe. Mistõttu paiknevad ka ametiasutused hõredalt.

Digi-ID on kõigi ID-kaartide lahutamatu koostisosa, niisiis sokutasime selle 2001. aastal vaikselt ka oma reisidokumentidele. Tegelikult luuakse digitaalne identiteet lapse sünniga automaatselt ja taustal. Kui arst sisestab meditsiinilisse andmebaasi andmed 51 cm, 3,5 kg jne, siis taustal luuakse automaatselt ka lapse digitaalne identiteet. Arstid on rahvastikuregistri haldajad, aga nad isegi ei märka seda. Hiljem saavad vanemad oma IDd kasutades panna nime oma lapsele, kellel on digitaalne identiteet juba olemas. Niimoodi sünnib Eesti kodanik.

Kui vanemad on oma lapsele nime pannud, saavad nad esitada avaldusi sotsiaalteenuste saamiseks, taotleda lasteaiakohta jne. Nad ei pea selleks isegi sünnituspalatist väljuma, et neid toiminguid teha.

Nii era- kui ka avalik sektor kasutab selleks sama platvormi ja ma arvan, et see on üks kõige olulisemaid uuendusi. Arvatavasti tuli see meil nii hästi välja täiesti juhuslikult, aga see tuli meil hästi välja. Platvorm kannab nime X-tee ehk „risttee", nii liiguvad kõik läbi ühe ja sama risttee. Ka Soomes on see teil olemas, nii et hakake seda kiiresti kasutama samamoodi, nagu meie seda kasutame, kõiki teenuseid hõlmates. Nii on risttee pakutavate teenuste arv piiramatu, sest tegelikult ainus, mida riik teeb, on see, et ta pakub platvormi, kus inimesed ja ettevõtted võivad kokku saada.

Mõned teenused on avatud ka teiste riikide kodanikele, neid inimesi nimetame oma e-residentideks. See on meie panus rahvusvahelisel areenil – aidata inimestel aru saada sellest, kuidas töötab digiühiskond. See on kõigile avatud, nii et võite ise järele proovida.

Mitte kõik teenused, mis meil on olemas enda inimeste jaoks, pole e-residentidele kättesaadavad. Kuid on võimalik luua ettevõte Eestis ilma Eestis käimata. Taustakontroll siiski toimub ja maksuparadiis me pole. Ma ütleks lausa, et pigem vastupidi. Eestis teab maksuamet igast teie üle 1000-eurosest arvest, ja meie maksuamet on lobamokk, ta lobiseb ka teie maksuametiga. Ma usun, et meil on kõige läbipaistvam ettevõtluskeskkond.

Eestis pole mingit survet minna üle digitaalsetele lahendustele. Kuid kuna see on tõesti lihtne, odav ja kättesaadav, siis on kõik seda teinud. Ja kuna see peab olema lihtne, odav ja alati töötama, siis ei saagi see tegelikult olla liiga uuenduslik ega läbi proovimata. Seda see polegi. Kuid sellega on hõlmatud tõesti kõik inimesed, sest digitaalne kiip asub inimese reisidokumendil ja töötab alati. See näitab, et ühiskonna kui terviku jaoks võib mitte päris tipptasemel tehnoloogia suur kasutajate hulk olla kasulikum kui midagi tõeliselt uuenduslikku väheste valitute käes. Mulle ikka meeldib öelda, et miljonite inimeste elu on muutnud odavad autod ja pesumasinad, samas pole just kuigi palju neid, kelle elu on muutnud see, et me käisime Kuu peal. Ühiskondi digitaalseks muutes on oluline seda silmas pidada. Selles pole midagi uut.

Praegu hoiame kokku 2% oma SKTst ainuüksi sellega, et allkirjastame dokumente digitaalselt. Sellele lisanduvad muud mõjud, mis tulenevad uute lahenduste katsealaks olemisest. Selle 2% hoiame kokku ainuüksi sellega, et ei pea mitte kunagi külastama ühtegi ametiasutust ega käima pangakontoris. Meil on pangakontoreid õigupoolest üpris vähe alles jäänud. Ka on pakiautomaadid asendanud postkontoreid ja paki saabumisest antakse tavaliselt teada SMSiga, mitte paberilehega. Ehk panite tähele – ma ei räägi enam avalikest teenustest, see on erasektor, aga inimestel pole ju vaja mõelda sellele, kas mingi asi on avaliku sektori või erasektori teenus. Kõik toimib ühtse tervikuna. See, et inimesed ei viitsi järjekorras seista, annab tegelikult ettevõtetele suure võimaluse kokkuhoiuks, pakkudes digitaalseid, automatiseeritud lahendusi, ilma et neid varitseks seejuures oht oma klientidest ilma jääda.

Nüüd mõtlevad Eesti inimesed kolm korda, enne kui teenuste saamiseks kuhugi sõitma hakkavad. Kui teenust on võimalik saada interneti teel, siis on nad vägagi valmis seda proovima, enne kui ise kohale lähevad.

2% SKTst on tegelikult päris suur kokkuhoid, kuid veelgi tähtsam on minu kui selle riigi presidendi jaoks see, et see on tugevalt kaldu tavaliste inimeste ning keskmise suurusega ja väikeste ettevõtete poole. Kui suurettevõtted ja paremal järjel inimesed suudavad bürokraatiaga toime tulla, siis tavainimesed ja väikeettevõtted saavad keerulise bürokraatia tõttu rohkem kannatada. Me tunneme, et digitaalne areng toimib võrdsustajana ning sellest 2%-st tõuseb tõesti kasu peamiselt ühiskonna nõrgemale osale.

Veel ühiskonna eri rühmade peale mõeldes: nendel, kellel on suur koduste tööde koormus, kes hooldavad väikesi lapsi või vanainimesi või puudega inimesi, on väga raske leida kella 9 ja 5 vahel aega riigiasutuste külastamiseks. Jah, meie riik on avatud ööpäev läbi, nii et võite teda külastada ka õhtul, kui kõik magavad. Mul on neli last, ma tean, kui oluline see on.

Juba 2006. aastal jõudis Eesti IMFi tabelis suure sissetulekuga riikide hulka. Meie ise peame end ikka veel keskmise sissetulekuga riigiks, sest võrdleme ennast Põhjamaadega, aga ma usun, et tegelikult, vähemalt mis puudutab riigi ja tema inimeste suhteid, naudime tõesti kõrgemat elatustaset kui paljud teised maailma riigid.

Ma usun, et olen nüüd teile selgeks teinud, kuidas digiühiskond töötab, ja võin asuda nende teemade juurde, mida ma näen silmapiiril paistmas ja mis tehnoloogia rakendamise kaudu toovad meie ühiskondadele suure muutuse.

Ma peatun neist kahel. Üks on tuleviku töö ja teine on see, mida mulle meeldib nimetada Alice'iks imedemaal.

Esiteks tööst tulevikus. Me kõik teame, et tööstuse vallas on töökohtade kadumine kiire, ning mõnikord kuulen ma inimesi rääkimas, et me peaksime hakkama kõigile kodanikupalka maksma ja selleks robotid maksustama. Minu kõrvus kõlab selline mõte absurdsena. Ma tegelikult kahtlen, kas me oleksime ühiskonnana tööstusrevolutsioonist nii palju kasu lõiganud, kui oleksime otsustanud maksustada traktorid, et maksta kodanikupalka kõigile, kes põllumajanduses töö kaotasid. Muidugi ei saa eitada, et see üleminek oli väga valulik ühiskondadele ja kulukas enamikule neist inimestest, kes ilma igasuguse sotsiaalse turvalisuse ja hariduseta pidid maalt linnadesse kolima.

Ma arvan, et seekord pole madalama keskklassi ja vaesemate inimeste jaoks nii hirmutav seista silmitsi töökohtade vähenemisega tööstuses. Ma usun, et üsna varsti näeme seda, et töökohtade arv tööstuses kahaneb umbes samale tasemele põllumajandusega.

Selle asemel et kärpida inimeste kohanemisvõimekust juttudega kodanikupalgast, peaksime hoopis keskenduma moodsa tehnoloogia võimele suurendada ühiskonna kui terviku teenimisvõimalusi.

Me ei tohiks mitte kunagi võtta tehnoloogilist arengut lihtsalt millenagi, mis piirdub parema tootmisprotsessi ja sellega kaasneva töökohtade kadumisega. See ei ole nii, see on põhjaliku muutumise protsess, mis jõuab iga inimeseni sõltumata haridustasemest, sõltumata ametist.

Tegelikult on märkimisväärne hulk tehnoloogilise arengu loodud töökohtadest ametite ja hariduse suhtes üllatavalt neutraalsed. Neid võiks nimetada ka egalitaarseteks võimalusteks, sest need töökohad pole mõeldud ainult tarkadele, haritutele, tehnoloogias taibukamatele. Jah, sageli saavad sellised inimesed kõige paremini hakkama tehnoloogilise taristu loomisega, aga mõned kõige kiirema kasvuga ettevõtted müüvad tegelikult hämmastavalt lihtsaid teenuseid või teenuseid, mille peale me varem pole tulnud.

Mõelgem vestluste peale: pikemas versioonis Facebookis, lühemas versioonis Twitteris; või Uberi ja AirBnb peale, mis võimaldavad inimestel muuta oma vaba ressursi teistele pakutavaks teenuseks. Need on suured näited, aga muidugi võib leida ka näiteid väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete kohta sellises muutuses. Näiteks võib teoreetiliselt üks raamatupidaja teha tööd kümnele firmale, asudes ise teises maailma otsas. Tuleb tunnistada, et raamatupidamise turg pole globaalne, sest nad peavad tundma seadusi, aga see on siiski suurem kui see maa-ala, mida nad suudaksid katta auto, bussi või rongiga liikudes.

Käsitöö, mis on juba ammusest ajast olnud üks karjäärivõimalus nende jaoks, kes ei soovi omandada kõrget akadeemilist kraadi, oli varem piiratud teenimisvõimalusega valdkond, mida esialgu piiras võimekus mööda kohalikke turge ringi sõita, hiljem, 20. sajandil aga võimalused saada leping mõne suveniire müüva kohaga. Nüüd tean ma inimest, kes saabus Eestisse Lõuna-Aafrikast ja elab väikeses kohas nimega Mooste, kus on terve omavalitsuse peale 8000 elanikku. Ta valmistab maailmatasemel vibusid ja nooli ning tema globaalne turg koosneb miljarditest inimestest. Mitte ükski neist ei asu talle lähemal kui 800, võibolla isegi 1000 kilomeetrit. Ta saab teha oma tööd sõltumata sellest, kus ta maailmas asub, ja müüa oma toodangut igal pool. Nii et näete, kõik elu tahud võivad tehnoloogiast kasu lõigata.

Need näited demonstreerivad, kuidas tehnoloogia parandab inimeste teenimisvõimalusi ning ka traditsiooniliste tegevusalade kuluefektiivsust. Lisaks loovad tehnoloogia kasutamine ja paljude inimeste suurenenud vaba aeg pidevalt juurde selliseid uusi töökohti, millest keegi veel midagi ei tea. Reisiv youtuber on üks uus töö, mida me juba teame, aga järgmisi ei oska me isegi ette kujutada, kuigi ma olen täiesti kindel, et neid tuleb.

Kokkuvõtteks: töökohtade tekkimine jätkub ka pärast tööstusajastut, nii nagu see jätkus ka pärast põllumajandusajastut. See üleminek peaks olema tolerantsem ühiskonna haavatavama osa, vaeste ja vähese haridusega inimeste jaoks tänu juba olemas olevatele sotsiaalkaitsesüsteemidele ja tänu muudatuste demokraatlikule iseloomule, millega luuakse võimalusi kõigile ühiskonnaklassidele.

Mis loomulikult toob mu juba mainitud Alice'i juurde imedemaal. See on kolmas ühiskondlike muutuste teema, millest ma tahtsin rääkida.

Kas mäletate, kui kass kadus, siis jäi tema irve alles ja Alice nägi ainult seda lihtsalt oma pea kohal, ilma kassita? Kui me räägime praeguse töö muutumisest ja tegelikult ka inimeste tööharjumuste muutumisest, siis on meil ju vaja kontrollida, kas ka meie valitsemismudelid nende muutuste korral vastu peavad. Kas meie maksubaas, võtame kasvõi ühe lihtsa näite, meie sotsiaalmaksu baas, lihtsalt koos tööstuses töökohtade kadumisega kaotsi ei lähe?

Kui me ei usu seda, et irve võib alles jääda, kui kass ise on lahkunud, siis peame oletama, et tööstusliku tootmise töökohtadel põhinev sotsiaalkindlustusmudel ei saa jääda püsima, kui kaovad töökohad tööstuses.

Uued töökohad ja teenimisviisid – kui ei taheta youtuber'i tööd nimetada tööks, siis võiks seda nimetada teenimisviisiks – ei ole seotud geograafilise asukohaga, seetõttu ei ole need geograafilises mõttes omistatavad mitte ühelegi riigile ning neid pole ka lihtne määratleda tööandja, töövõtja, varadelt teenitava majandusliku kasu jms kaudu. Veelgi halvem on aga see, et kõik teevad rohkem kui ühte asja rohkem kui ühele kliendile, majanduse keskmes on palju enam üks inimene ja tema loodud lisandväärtus, mitte ettevõte kui selline. Üksi tegutsemisega seotud kulud on alla läinud. Juba on tekkinud sadu iseseisvalt tegutsejate töökohti Ühendkuningriigis, Hollandis, Eestis, igal pool. Lisagem sellele tõsiasja, et inimesed teevad kõiki neid mitmesuguseid tegevusi aeg-ajalt, ja kuna lisandväärtus on tavaliselt suur, võtavad nad vahepeal pikemaid puhkepause, kui seda endale lubada saavad. Ja üha enam saavad nad seda endale lubada, seega nad lihtsalt elavad, kuni raha otsa saab, ja teevad siis jälle midagi.

Meie sotsiaalkindlustusmudel põhineb töötamisel kaheksa tundi päevas 12 kuud aastas, mis sisaldab ka nelja puhkusenädalat, ja nii 30 aastat, ja siis minnakse pensionile, aga see pole tee, mida noorem põlvkond käia tahaks. Nemad ei tööta enam nii. Ent meie pakume neile sotsiaalset kaitset vaid siis, kui nad seda teed käivad. Selle tagajärjel langevad paljud noored inimesed juba oma tööaja alguses meie sotsiaalkaitsesüsteemist välja, kuigi plaaniga sellesse uuesti siseneda, kui nad peaksid neid teenuseid vajama – arstiabi, laste koolitamist vms. Pensionisüsteem on praegu tegelikult ainus, mis ei võimalda hilisemas eluperioodis sisenejatel sellest täiel määral kasu saada, sest võimalus teenida tulu pensionisammastesse investeeritud raha pealt läheb süsteemist väljaspool veedetud aastate eest kaotsi. Kuid arstiabi, haridus ja kõik teised ühiskondlikud teenused on nende muutuste ees täiesti haavatavad. Jah, me võime öelda inimestele, et nad peavad töötama vana mudeli järgi või muidu kaotavad kindlustatuse. Aga see neid ei peataks; nad oleksid siis lihtsalt kindlustuseta. Me kaotame parima osa iga inimese elutsükli jooksul loodud maksutulust – inimestelt, kes on 20–35 aastat vanad, võibolla ka vanemad, kui neil pole koolitamist vajavaid lapsi. Hiljem üritavad nad süsteemi siseneda. Kuid see pole jätkusuutlik ning riikide jaoks pole see vastuvõetav, nagu pole jätkusuutlik ka olla viimaste seas, kes sunnivad inimesi teenuste saamiseks isiklikult kohale ilmuma – see on juba toimumas.

Valitsused peavad hakkama tõsiselt mõtlema selle peale, kuidas asendada praegune maksumudeli jõgi, mis voolab kokku terve elu kestvast karjäärist töövõtja, tööandja, ettevõtte, füüsilisest isikust ettevõtja või rentnikuna – uute sissevoolavate ojadega. Need ei hakka moodustama jõge – pigem on see lakkamatu nirisemine väga paljudest allikatest. Võimalik, et seda ei saagi enam iseenesestmõistetavalt siduda mõne geograafilise riigiga. Praegu kulutame aega suurettevõtete jälitamise peale, et panna nad igas riigis andma oma maksupanust.

Püüdkem kujutleda, et me peaksime kõigi nende digitöö-nomaadidega hakkama pidama läbirääkimisi selle üle, kus nad peaksid oma makse maksma. Ometi soovime, et nad oleksid meie sotsiaalsete turvavõrkudega mingil moel seotud. Veelgi enam – ka nad ise soovivad seda, aga see pingutus, et püsida ühe koha peal, ühe töökoha peal, alaliselt või vaid lühikeste lubatud katkestustega, et mitte kaotada kindlustust – see lihtsalt ei sobi kokku nende arusaamaga tööst ja elust. Me ajame nad oma paindumatusega minema, kui me ei paku neile lihtsat ja paindlikku võimalust olla kaasatud. Mul pole lahendusi selle suure muutusega toimetulemiseks, aga ma näen, et see on probleem, millega oleks vaja võimalikult kiiresti tegelema hakata. Need, kes tegutsevad kiiremini, kes muutuvad maailmas ringi reisivate noorte inimeste jaoks taskusse pistetavaks turvasadamaks, võidavad. Digitaalsed ja muud nomaadid seavad end sisse vaid paikades, mis pakuvad neile suuremat paindlikkust maksude tasumiseks ja sissetuleku teenimiseks.

Ma mõtlen tõsiselt nende eestlaste peale, kes elavad ja töötavad globaalselt kõikjal. Soomes on neid palju, paljud paiknevad ka Eestist geograafiliselt kaugemal. Ja ometi on meil vaja pakkuda eestikeelset haridust nende lastele, kui nad peaksid seda soovima. Neil peaks olema võimalik õppida kõikjal, kus nad viibivad – üle kogu maailma.

Meie kodanikud, aga ka mistahes teise riigi kodanikud elavad mujal ja nad soovivad tarbida abiteenuseid mujal. Inimene võib töötada hommikul Soomes ja õhtul Leedus; elada pool aastat Eestis, aga talveks kolida Austraaliasse, sest seal on soojem. Kuid ta soovib teenuseid endaga kaasa saada. See on ühiskondade ees seisev järgmine suur muutus, mida meie Eestis näeme võibolla juba paremini. Meie oleme juba ühe kurvi läbinud, samas kui paljud riigid heitlevad veel selle probleemiga, et inimesed on juba internetis, aga riik on veel analoogrežiimil. Meie oleme juba astunud selle esimese sammu, mis pole aga vabastanud meid tuleviku pärast muretsemisest. Lihtsalt meie juba näeme selle kurvi taha.

Eestlasena tunnen ma muidugi kergendust, et meie oleme selle esimese kurvi läbinud. Teiselt poolt aga oleme väike turg, ja isegi kui me Eestis saame tegutseda digitaalselt, siis niipea, kui oma riigist välja liigume, oleme sama halvas seisus kui kõik teised. Piiriüleste tehingute ja suhtluse puhul, kus inimesed ja ettevõtted vajavad veelgi enam enda isiku tuvastamist, tuleb loota sellele nähtusele, mida Euroopa poliitikud tavaliselt põlgavad. Seda nähtust nimetatakse internetihiidudeks. Näiteks pakub Google isiku tuvastamise võimalust. Ja ometi tunnen ma, et kui analoogmaailmas on riikide kohustus pakkuda turvalist isikutuvastamise võimalust, siis peaks sama kohustus kehtima ka digimaailmas. See on lähtepunkt, tagamaks seda, et meie kodanikel oleks selles maailmas turvaline liikuda. Tõepoolest, tihti kuuleme, et seal liikuda on ohtlik. Inimesed sõidavad ka maanteedel – see on ohtlik, aga kinnitatakse turvavöö, autodes on turvapadjad, ent tänavatelt siiski ei lahkuta. Lisaks peetakse tänavaid ohtlikuks seepärast, et seal liiguvad pätid. Seega me hoolitseme selle eest, et ka riik seal mingil moel kohal oleks. Riik on sellesse ruumi oma jälje maha jätnud ja see muudab tänavad turvalisemaks. Ka küberruumi ei tohiks jätta pättide meelevalda. Riigid peaksid ka seal oma olemasolust märku andma, et inimesed end seal turvalisemalt tunneksid. Ma leian, et see on nüüd juba üsna selgeks saanud, see asi on meil juba piisavalt kaua päevakorras olnud ja põhjalikult läbi arutatud. Ja ära see ei kao. Meie inimesed ja ettevõtted tegid seda. Kõigi riikide valitsused Euroopas ja üle maailma peaksid seda eeskuju järgima, aga nagu alati, saavad kõige rohkem kasu need, kes on kohal esimesena. Eesti, aga ka Soome olid esimeste seas. Ma lisaks, et esimeste seas olid ka Taani, Luksemburg, kõik suhteliselt väikesed riigid, aga pole siis ka imeks panna, et 21. sajand kuulub meile, ja selle üle on mul väga hea meel. Tänan kuulamast.

Kõne on algselt peetud inglise keeles ja tõlgitud eesti keelde. Kõne ingliskeelse verisooni leiab siit.