- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President aasta põllumehe väljakuulutamisel Riigikogus

Vabariigi President aasta põllumehe väljakuulutamisel Riigikogus © Erik Peinar

24.10.2017

Aastad ei ole vennad ja seda, et möödunud suvi ei olnud Eestimaal ilus, teame me kõik. Põllumehele pole esmatähtis siiski suve ilu, vaid see, kui soodne suvi tema tegemistele oli. See, kuidas ilmastik mõjutas vilja- ja karjakasvatust.

Selles mõttes oli möödunud suvi vastuoluline, eriti närune aga neile, kelle põldudel kasvas hoolsa töö tulemusel väga hea saak, võib-olla isegi rekordsaak, kuid mida kahjuks pidevate vihmasadude tõttu ei olnud võimalik koristada. Oktoobris vilja võttes sellest ju enam inimese toitu ei saa, ma kardan. Meie kandis tabas suvist peenramaad peale jaani rahevihm, mis viltis nii maasikalehed kui ka kurgi omad, mille tulemusel sai septembri lõpus teha sisse kurke ning rahekahjustustega suveõunad valmisid hoopis oktoobris.

Nii teab isegi linnainimene, et oli keeruline aasta, kuid viletsad suved pole meie põllumeestele uudiseks. Me oleme ju saanudki siin aastatuhandeid elada tänu sellele, et mitte kunagi pole Eestimaal olnud nii, et vilets ilm oleks põllumehi lõplikult nurka surunud. Ei tohtinudki suruda, sest olgu ilm või suvi milline tahes, inimesed ja kõik elusolev vajab teie toodetud toitu.

Viimased aastad – vähem meil ja rohkem mujal, aga siiski kardetavasti natuke juba ka meil – on näidanud, kuidas hakkab tegelikkuses välja nägema see kliima muutumine, mille eest on osad teadlased hoiatanud ja mida teistsugusel arvamusel inimesed on saanud eitada. Eitada nüüd vist siiski pole enam mõtet.

Inimesele muidugi polegi oluline, kas maapalli piinab inimtekkeline häda või on see kuidagi geoloogiline või astronoomiline paratamatus, mida me näeme. Närud suved, soojad talved, lakkamatud orkaanid ja uppunud väikeriigid väikesaartel – selline on viimaste aastate tegelikkus. Muidugi tuleb jätkata kliimahoiumeetmetega ja loodetavasti saab seda teha kiiremini nüüd, kui asjaolud on juba üsna hirmuäratavad. Aga järjest tähtsamaks muutub teine pool kliimamuutustega toimetuleku tegevustest – kohanemine, uutes ja heitlikes tingimustes toimetulekuks valmistumine.

Kuidas siis Eesti põllumees suudab toime tulla muutliku kliimaga ? Kui kõik arvud kokku on löödud, selgub, et enamiku põllukultuuride osas suutsite te ka sellel sügisel koristada saagi enam kui 90% pindadest, kuigi jah, terade kvaliteet jäi nii mitmeski kohas loodetust halvemaks ja nii mitmelegi põllule pole te saanud talivilja külvata. Kuid päris halvasti läks üksnes segavilja ja herne kasvatamisega.

Kuid nagu ma juba ütlesin, meil ei ole tegu katastroofiga põllumajanduses, vaid meeldetuletusega, et küsimus, kuidas põllumajandussektori paratamatuid riske tootjate, töötlejate, tarbijate ja ka toetuse maksjate – Euroopa Liidu ja Eesti riigi – vahel senisest ratsionaalsemalt jagada, ootab veel lahendust, mistõttu tuleb mul korrata sedasama, mida ütlesin teile aasta tagasi. "Eelistatud oleks olukord, kus me suudame vähemalt Eesti sees probleemi niimoodi püstitada ja kokku leppida üldised põhimõtted, millega kõik osapooled saaksid ja teaksid arvestada mis tahes kriisi puhkedes või ka ootamatu tulude suurenemise korral. Omamoodi sotsiaalne kokkulepe, mis töötaks kindlustuspõhimõttena."

Jah, ma arvan endiselt, et oleks mõistlik leida ühiskondlik kokkulepe, mis toimiks kindlustusena – halbadel aastatel toetada neid, kelle saak uppus, aga headel aastatel koguda fondi, mida siis vajadusel saaks kasutada. Nõus, et sinna fondi ei peaks tegelikult panustama mitte ainult põllumehed, vaid kogu ühiskond ning see eeldabki laiemat arusaamist, et headel aastatel toetused pisut langevad ja vastupidi. See arusaam, et toetuste tase on ühtlane ja see aitab meid katastroofide vastu, ei ole minu meelest kestlik.

Euroopa Liidul on eesmärk, et iga viies eelarveeuro toetaks kas kliimahoidu või muutuva kliimaga kohanemist. Järelikult on olemas eeldus, et järgmisel eelarveperioodil, mille arutelud järgmisel aastal algavad, võiks sellise kindlustuspõhimõttega tegutsevale ressursile kohta olla. Muidugi saab kliimakohanemise fond, olgu siis Eestis või laiemalt, tekkida ainult siis, kui oleme valmis mingisuguse osa toetustest sinna suunama – tähendab see ju paratamatult iga-aastase laialijaguneva ressursi vähenemist.

Mulle tundub, et idee oleks väärt kaalumist, aga otsuse teevad muidugi Eesti ja Euroopa põllumehed ise. Võibolla saame siiski seda ka kõik koos teha, sest eeldan, et järgmises eelarveperioodis on liikmesriikidel veelgi rohkem oma ümbriku sees ümberjagamiseruumi. Nii et võibolla ei pea me sel juhul piirduma ainult põllumajandusfondiga, vaid mingil kujul ka ühtekuuluvusmeetmetega. Üht või teistpidi – peaksime selle teema lauale tõstma kas siis laiemalt Euroopa tasemel või Eesti sees. Ma eelistaks muidugi sellist kokkulepet Eesti sees, sest keskselt tehtud asjadega võib minna nii, et see on kui seasadul ning lõpuks ei sobi kellelegi väga hästi.

Täna me oskame ja võime asendada fossiilseid kütuseid taastuvatega, sisepõlemismootoreid elektrimootoritega, inimesi robotitega, kuid toitu me millegagi asendada ei saa ega oska. Loodan, et ei hakkagi oskama. Mis seal salata – ilma kaetud toidulauata kaotaks elu olulise osa oma võlust.

Põllutööle ja selle produktiivsusele jääb nii inimkonna ajaloos kui ka tulevikus eriline ja asendamatu koht. Põllumajandusega tegelevate inimeste arvu vähenemine tähendab üksnes produktiivsuse kasvu, mitte majandusharu ebaolulisust. Neid kahte asjaolu ei maksa segi ajada. Innovatsioon ei tähenda mitte kunagi mingi majandusharu tähtsuse vähenemist, vaid hoopis vastupidi – selle olulisust. Olulised asjad muutuvad, kuid ei kao – neid ei asenda mitte kunagi mitte miski.

Olen veendunud, et tehnoloogiline areng põllumajanduses ei peatu, ja kui mitte järgmisel kümnendil, siis ülejärgmisel kindlasti ei ole tehnoloogiliste edusammude tõttu mingiks probleemiks vilja õigeaegne koristamine sellistelt põldudelt, kust me sel aastal saaki koristada ei suutnud.

Kuid ikkagi mõistan ma väga hästi ka seda, et tänavune põllumajandusaasta kutsub paljusid tavalisest rohkem mõtlema põllumajanduse olukorrale ja selle pärast ka muretsema.

Põllumajandus peab jätkuvalt toimima samamoodi nagu näiteks energia- või soojusvarustus: igal juhul tuleb hoida teatud võimsusi, mis võimaldavad katta oma minimaalse sisetarbimise, elementaarsed vajadused.

Avades oktoobri alguses Kultuurikatlas konverentsi „Jätkusuutlik toidutootmine: muldade perspektiiv" tuli mul tõdeda, et inimkonna tulevik ei ole toidu poolest sugugi nii muretu, nagu see meile siin kohapeal täna võib tunduda. Põllumajanduseks kõlbuliku maa hulk maailmas väheneb murettekitava kiirusega, kuid elanikkond kasvab kiirelt edasi. Sajandi keskpaigaks on maailmas inimesi tõenäoliselt kuni kaks miljardit rohkem ja nad on keskeltläbi tunduvalt jõukamad kui täna. See tähendab, et toitu ei ole vaja mitte ainult kahele miljardile täiendavale suule, vaid senisest enam ka viiele miljardile. Teile on see ühteaegu väljakutse ja võimalus.

Just seepärast peamegi ka siin Eestis oma pinnal hoidma nii palju põllumajandust, et oma toit võiks olla jätkuvalt kvaliteetne ning meil ei tekiks kunagi selliseid toidukõrbesid, kus ei oleks kättesaadav puu- ja köögivili ja rohelised saadused. Meie avalikus ruumis domineerivad toetusteteemalised arutelud, kui me räägime toidu kättesaadavusest ja ka mitmekesisusest. Minu meelest on tulevikulahenduste võti siiski eri osapoolte loodavas süsteemis, mis arvestaks põllumajandustoodeteturu erisusi ja partamatuid moonutusi ning looks ka hoiatussüsteemi, millega saaks nendele hoiatustele ka adekvaatselt reageerida.

Aga kõige olulisemaks jääb alati meie suutlikkus, Eestis aset leidnud arenguid vaadates oleks õigem öelda küll vist ambitsioonikus – luua maailmaturu jaoks üha suurema lisandunud väärtusega toodangut. Olla seal konkurentsivõimeline, korraldades müüki teistel turgudel kehtivaid kombeid ja tavasid arvestades. Teame, et toit on oluline kultuuri osa ning selle pakkumine teistes keskkondades on omamoodi väljakutse. On väljakutse teisi veenda, et meie toit ei ole mitte üksnes kvaliteetne ja ohutu, vaid me suudame vajadusel ka arvestada kultuuriliste eripäradega. Ka selliste asjade peale peame mõtlema.

Eesti toit on imeline ! Minu pere on ka juba üle aasta nüüd Eestis tagasi ja me oleme jätkuvalt iga päev õnnelikud selle üle, kui head on meie toidukaubad. Me ei tohi kunagi taanduda vaid hinna võrdlemisele, sest see, mida teie meie lauale toimetate ning mida ka suured ketid on nõus meie toidulauale igapäevaselt tooma, on oluliselt parem ja kõrgema kvaliteediga.

Me peame seda hoidma, sest see on samasugune ressurss ja rikkus nagu meie visadus neid põlde jätkuvalt edasi harida. Tänan kõiki selle suve üleelamise eest ning selle toodangu eest, mida olete suutnud vaatamata – või kohati ka tänu – sellele ilmale meile anda.

Aitäh ja jõudu tööle !