- Reset + PDFPrindi

Vabariigi Presidendi avalik loeng Norra Rahvusvaheliste Suhete Instituudis „Turvalisus Läänemere piirkonnas – Eesti vaade”

16.10.2017

Ekstellentsid, daamid ja härrad!

Esmalt soovin ma tänada Norra Rahvusvaheliste Suhete Instituuti selle avaliku loengu korraldamise eest. Usun, et peale ametlike kohtumiste ja neljasilmavestluste, mis on alati minu visiitide osaks, on sama oluline, et mul oleks võimalik edastada Eesti seisukohti ka laiemale avalikkusele. Loodan anda sel loengul avarama pildi sellest, millisena näeb Eesti Läänemere piirkonna julgeolekuolukorda ja väljakutseid, samuti sellest, milline on olnud – ja tegelikult on endiselt – Eesti lähenemine oma rahvusliku julgeoleku tagamisel.

Põhimõttelised valikud, mille Eesti langetas 1990. aastate alguses oma julgeolekupoliitika põhialuste kujundamisel, on suuresti selle katastroofi peegeldus, mis Eestit Teise maailmasõja ajal tabas.

Erinevalt Soomest või Norrast, kes 1939. ja 1940. aastal otsustasid välisagressioonile vastu astuda, otsustasid Eesti juhid võitluseta Nõukogude Liidule kapituleeruda. Oli mitmeid põhjuseid, miks see Eestis, aga ka Lätis ja Leedus nii läks, kuid üks peamistest oli see, et 1939. aastal oli Eesti jäänud täielikult ilma liitlasteta. Selle asemel, et arendada suhteid Lääne suurte demokraatiatega, oli Eesti kuulutanud end neutraalseks, mis praktikas tähendas balansseerimist Nõukogude Liidu ja Saksamaa omavaheliste vastuolude vahel. Selline poliitika näis mõnda aega toimivat suhteliselt hästi, kuid lõppes katastroofiga niipea, kui kaks diktaatorit 1939. aastal omavahel kokkuleppele jõudsid. Ja kuigi Eesti tollased juhid lootsid naiivselt, et järeleandmised agressorile aitab vältida inimkaotusi ja kannatusi, osutus tegelikkus vastupidiseks. Teise maailmasõja tagajärjel kaotas Eesti ligi veerandi oma sõjaeelsest rahvastikust arreteerimiste, küüditamiste, hukkamiste, Punaarmeesse või Saksa Wehrmachti mobiliseeritute ja rindel tapetutena, või Läände põgenenutena.

Eesti oli pool sajandit okupeeritud ja väljus 1991. aastal Nõukogude Liidust Euroopa ühe vaesema riigina.

Sellest väga valusast kogemusest on pärit kaks aluspõhimõtet, mis on viimased 25 aastat suunanud Eesti arusaamu julgeolekust ja riigikaitsest:
1. Mitte kunagi enam ei tohi me alistuda võitluseta, sest „rahumeelse alistumise" tagajärjed on alati laastavamad;
2. Mitte kunagi enam ei lase me tekkida olukorral, kus oleme kõige kriitilisemal hetkel jäänud ilma liitlasteta.

Need on peamised põhjused, miks neutraalseks jäämine ei olnud meie jaoks tõsiseltvõetav valik ning miks NATO ja ELi liikmeks saamine oli Eesti prioriteet juba 1990ndate algusest peale. Samadel põhjustel on ka julgeolekuteemad üldiselt, sealhulgas suurem kaitsekulude tase, Eestis täna olulisem teema kui nii mõneski teises Euroopa riigis.

Head kuulajad!

Keerulise või traagilise ajalooga riigid näevad sageli ka oma tänaseid probleeme ajaloolises perspektiivis või ajaloo kontekstis. Eestis oleme oma riikliku julgeoleku põhimõtete määratlemisel ajaloost õppust võtnud, aga ma ei ütleks, et just meie ajalugu on jätnud sügava jälje sellesse, millisena me näeme Venemaal toimuvat. Kuigi just seda arvatakse välismaal mõnikord Eesti-Vene suhete kohta. Vastupidi – kui Eesti püüdis 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate alguses Nõukogude Liidu okupatsioonist vabaneda, siis suhtusid mitmed tuntud Vene liberaalid ja demokraadid, näiteks Anatoli Sobtšak ja Boriss Jeltsin, Eesti püüdlustesse väga toetavalt. Loodeti, et see koostöö sillutab teed sõbralike ja heanaaberlike suhete kujunemisele iseseisvuse taastanud Eesti ja uue Venemaa vahel.

Seda siiski ei juhtunud.

Selleks oleks ilmselt vaja täiesti eraldi arutelu leidmaks vastust küsimusele, miks ja kuidas kulges Venemaa areng nii, nagu see on viimased 15–20 aastal kulgenud. Praegu aga näeme meie Lääne ja Venemaa suhete seisu järgmiselt.

Venemaa – nagu nad ise on deklareerinud – pole rahul praeguse maailmakorraga ega ka selle positsiooniga, millel Venemaa ise tajub end selles maailmakorras asuvat.

Nende arusaam väärtustest, mida meie Euroopas nii kalliks peame – vabadus, demokraatia, õigusriik ja inimõiguste austamine – erineb meie arusaamast, et mitte öelda enamat.

Nad deklareerivad rahvusvaheliste kokkulepete ja riikide suveräänsuse ülimuslikkust, aga rikuvad ise neid põhimõtteid vähimagi kõhkluseta – olgu selleks Gruusia alade annekteerimine 2008. aastal või Krimmi okupeerimine 2014. aastal.

Kreml on kasutanud oma naaberriikide vastu sõjalist jõudu ja nende sõjaline doktriin näeb ette kõigi riigi käsutuses olevate vahendite kasutamist oma tajutavate vastaste vastu.

Ärge saage minust valesti aru – meie Eestis usume, et Venemaa Föderatsiooni ja NATO vahelise täiemõõdulise sõja puhkemise tõenäosus on olematu, sest tegemist oleks konfliktiga, mida Venemaa ei soovi pidada ega suuda võita.

Kokkuvõttes on just eelmainitud sündmused ja suundumused kujundanud nii Eesti-Vene suhteid kui ka suhteid Lääne ja Venemaa vahel üldisemalt. Ning ma usun, et ei saa olla ega ka tule mitte mingit tagasipöördumist pragmaatilise suhtluse juurde, kuni Venemaa Föderatsioon lõpetab julgeoleku nägemise nullsumma mänguna ja hakkab kinni pidama lepingutest, millele ta ise on oma allkirja andnud. Veel kord – see ei ole ainult Eesti ja Läänemere riikide probleem, see on laiem teema. Ja võib kuluda aastaid, enne kui selles vallas midagi muutuma hakkab.

Võin teile aga kinnitada, et sellele kõigele vaatamata ei tunne Eesti, et teda ähvardaks sõda või konflikt. Eesti on kindel, et kuulumine NATOsse ja ELi on meie parim garantii, et 1939. aasta enam ei kordu. Samas püsib siiski oht, et Kreml võib teha valearvestuse ja arvata, et NATO ei reageeri agressiivse sammu korral, või et ta ei reageeri piisavalt kiiresti.

Just sellepärast oli 2016. aastal NATO Varssavi tippkohtumisel langetatud otsusel saata Balti riikidesse ja Poolasse NATO lahingugrupid olukorrale nii tugev ja positiivne strateegiline mõju. Sellega anti selgelt märku, et liitlasväed on püsivalt Balti riikides ja et igasugune konflikt vallandab enam-vähem automaatselt NATO kollektiivkaitse mehhanismid.

Seetõttu on mul väga hea meel ka selle üle, et Norra on aktiivselt osalenud Baltimaade õhuturbemissioonil, seni kolme rotatsiooniga, ning panustab oma sõduritega NATO lahingugrupi koosseisu Leedus.

Daamid ja härrad!

Eesti kaitsevõime asjus anname endale igati aru, et Eesti edukas sõjaline kaitsmine on võimalik vaid NATO kollektiivkaitse operatsioonina. See aga ei tähenda, et me ei ole teinud suuri investeeringuid omaenda kaitsevõimesse, -struktuuridesse ja -eelarvesse. Erinevalt mitmest teisest uuest liikmesriigist otsustas Eesti säilitada üldise ajateenistuskohustuse ja territoriaalkaitseks mõeldud reservüksused ka pärast 2004. aastal NATO liikmeks saamist. Eesti on koos Norraga üks vähestest NATO liikmesriikidest, kus kohustuslik ajateenistus on säilinud.

Ajateenistus ja ajateenistuse läbimisel põhinevad reservüksused jäid Eestis alles põhjusel, et me hindame kõrgelt ka Põhja-Atlandi lepingu artiklit 3, mis ütleb, et kõik liikmesriigid peavad eraldi ja ühiselt hoidma ja arendama võimekust relvastatud ründele vastu seista. Teiseks polnud meie kaitseplaneerijad juba siis Venemaa võimalike arengute suhtes eriti optimistlikud.

Eesti on tõsiselt suhtunud ka oma kaitsekuludesse. Eesti suutis 2012. aastaks kasvatada oma kaitsekulud 2%ni SKTst, vaatamata tõsiasjale, et tol ajal olime alles toibumas väga raskest majandussurutisest.

Kaitse-eelarve kasvatamine või samas mahus säilitamine pole kunagi olnud Eesti poliitikas ja avalikes aruteludes ülemäära populaarne teema, kuid enamiku parteide seas on alati valitsenud enam-vähem konsensuslik seisukoht, et see on midagi, milleni oli vaja jõuda ja mida on vaja hoida.

See 2% tähis on ühelt poolt märk meie liitlastele, et suhtume riigikaitsesse tõsiselt ja et vähemalt meie oma täidame oma ühiselt võetud kohustusi.

Teisalt on kaitseplaneerimise rusikareegliks, et kestlik ja tasakaalus kaitse-eelarve on selline, milles personalikulud, tegevuskulud ja investeeringud moodustavad igaüks umbes ühe kolmandiku. 2% SKPst näib enamiku lääneriikide jaoks olevat see tase, mis võimaldab nimetatud tasakaalu.

Tuleb lisada, et tegelikult pole me selle 2% peale pidama jäänud, vaid kasvatame oma eelarve 2018. aastaks ligikaudu 2,2%ni, kusjuures lisaraha, mis 2% ületab, läheb Eestisse tulevate liitlasvägede vastuvõtmiseks, kuid ka hädavajaliku lahingumoona tavagraafikust kiirema tempoga hankimiseks.

Head kuulajad!

See, et olen peatunud nii pikalt Läänemere piirkonnal ja Eesti lahendustel probleemile, kuidas oma territooriumi sõjaliste vahenditega kaitsta, ei tähenda, et näeksime julgeolekut ja kaitseküsimusi ainult sõjalist valdkonda puudutava teemana või et oleksime seadnud julgeolekus osalemisele mingeid geograafilisi piiranguid

Nagu Norra, usub ka Eesti, et ei piisa ainult NATO liige olemisest, vaid tuleb olla aktiivne liige. Olla oma suurusest suurem, kui vaja.

See oli näiteks üks peamisi põhjuseid, miks Eesti oli suhtena elanike arvu kohta üks suurimatest panustajatest ISAFi pikas ja kaotusterohkes Afganistani-missioonis. Me paigutasime oma jalaväelased ühte selle riigi ohtlikemasse piirkonda, Helmandi provintsi Lõuna-Afganistanis, ja tegime seda ilma märkimisväärsete rahvuslike piiranguteta sõdurite jõukasutamise reeglitele.

Selle tulemusena olid ka meie kaotused ühe elaniku kohta ühed kõige suuremad. Aga me näitasime sellega, et kui küsimus on ühiste väljakutsete lahendamises, siis ei taha me jääda ainult julgeoleku tarbijateks, vaid oleme ka julgeolekusse panustajad.

Just sellepärast osalevad nii Eesti kui Norra jätkuvalt Afganistanis, Iraagis ja mitmes muus maailma konfliktipiirkonnas.

Usun ka, et meie osalemine Afganistanis koos Ühendkuningriigiga ning vägede kiire saatmine koos Prantsusmaaga Kesk-Aafrika Vabariiki 2014. aastal aitas kaasa, et need kaks riiki – kes juhtumisi on kaks iseseisva tuumaheidutusvõimega Euroopa riiki – osalevad nüüd Eestis paikena NATO lahingugrupi koosseisus.

Samuti ei näe Eesti julgeoleku- ja riigikaitseküsimusi ainult sõjalise teemana. Me anname endale täiesti selgelt aru, et eri eluvaldkondade seotus avaldab mõju nii riigi kui ka selle kodanike julgeolekule.

Kui lülitame välja ühe, pealtnäha eraldiseisva elutähtsa teenuse – näiteks elektri – võivad sellega ahelreaktsioonina ära hakata langema ka teised elutähtsad teenused. Kui kellelgi peaks õnnestuma halvata riigi elektrivarustus pikemaks ajaks kui paar päeva – olgu selle põhjuseks õnnetusjuhtum või tahtlik diversiooniakt –, siis on pimedas korteris ilma telerita istumine kõige väiksem probleem.

See tähendaks, et kui varugeneraatorite kütus otsa saab, ei saa haiglad enam töötada. Kütusehoidlatest oleks keeruline lisakütust kätte saada, sest pole elektrit. Elektri puudumine tähendaks, et äkitselt ei pääse me enam ligi oma pangakontodele ega sularahaautomaatidele, et osta toitu. Me ei saa ühendust ka päästeteenistuse ega oma lähedastega, sest telefonidel on akud tühjaks saanud ja pole võimalik neid laadida.

Tunnistan, et niisugune stsenaarium on teoreetiline ja halvim võimalikest variantidest, kuid see illustreerib ilmekalt tagajärgi, mida niisugune varustushäire võib inimeste tegeliku või kujuteldava turvalisuse jaoks kaasa tuua.

See on ka põhjus, miks Eesti julgeolekupoliitika alused käsitlevad sõjalist kaitset kõigest ühena kuuest riigikaitse tegevusvaldkonnast. Teisteks valdkondadeks on elutähtsate teenuste toimepidevus, siseturvalisuse tagamine, rahvusvaheline tegevus, psühholoogiline kaitse ja tsiviilsektori toetus sõjalisele kaitsele.

Mitmeski mõttes pole ka praegu populaarsed märksõnad „küberohud" ja „hübriidsõda" Eesti jaoks midagi uut. Kübervaldkonnas peame meie end üheks esimestest riikidest, mis sai juba 2007. aastal tunda koordineeritud ja poliitiliselt motiveeritud küberrünnakuid, ning seetõttu on meid peetud selle valdkonna eksperdiks.

Laiemas plaanis usun aga, et ka hübriidsõda pole sõdade ajaloos midagi uut. Konventsionaalsele mittekonventsionaalsega vastamine, oma vastase kõige nõrgemate ja haavatavamate kohtade otsimine, spionaaži ja õõnestustegevuse kasutamine ning kuulujuttude levitamine vastase nõrgestamiseks on niisama vanad võtted kui sõjapidamine ise. Kuid peamine erinevus mineviku ja tänapäeva vahel näib seisnevat selles, et kui minevikus kasutasid niinimetatud hübriidsõja võtteid eelistatud relvana tavaliselt nõrgemad ja mitteriiklikud osalised, siis praegu on ka hübriidsõda suhteliselt konventsionaalne nähtus, mida kasutavad ka tugevad ja riiklikud riikidest osalised. Ma e hakka ma selle kohta isegi näiteid tooma – kõik, kes uudiseid loevad, teavad arvatavasti, millest ma räägin.

Daamid ja härrad!

Kui teil on tunne, et see pilt, mille ma viimase 20 minuti jooksul olen maalinud, on sünge ja rõõmutu, siis kinnitan, et see polnud minu kavatsus. Kuigi kohati kalduvad meediaväljaanded kuvama Baltimaid riikidena, kus võib kohe-kohe puhkeda sõda, on üldine olukord Läänemere piirkonnas ja Eestis tegelikult väga stabiilne, turvaline ja ennustatav. Aga see stabiilsus, turvalisus ja ennustatavus on saavutatud tänu kahele teemale, mida ma selles loengus püüdsin käsitleda:
1. esiteks ja ennekõike tuleb ausalt tunnistada, et tänapäeva maailm ei ole alati kõige turvalisem paik, ja valmis tuleks olla mitte parimaks, vaid halvimaks stsenaariumiks;
2. teiseks ei ole julgeolek mingi taevast kaela sadav jumala and, vaid miski, mida iga riik, isegi selline väike riik nagu Eesti, saab ja peab oma tegevusega tugevdama. Selline on olnud Eesti lähenemine, ja on seda ka tulevikus.

Tänan teid!