- Reset + PDFPrindi

Vabariigi Presidendi avakõne Tallinn Digital Summitil

Vabariigi Presidendi avakõne Tallinn Digital Summitil © Arno Mikkor

30.09.2017

Lugupeetud presidendid, peaministrid, daamid ja härrad!

Esimene loomuldasa digitaalne põlvkond on 2025. aastal juba peaaegu keskeas. Suurem osa digitaalseid riike on aga ikka veel sündimata. Kui kaua peavad inimesed muidu igati arenenud riikides kübermaailmaga toime tulema ilma oma riigi toetuseta? Kui kaua peavad eurooplased elama ilma universaalsete, ajatempliga varustatud digiallkirjadeta, mida tunnistataks kogu Euroopas? Analoogmaailmas pakume oma kodanikele ju turvalise isikutuvastusvahendina passe. Me tunnustame neid passe piiriüleselt ja kogu maailmas.

Aga kübermaailmas? Kas riik kaitseb meie kodanikke? Kas neile on tagatud võimalus üksteist internetis turvaliselt, ohutult ja reaalajas tuvastada? Minu arvates veel mitte. Just seetõttu oletegi täna kogunenud siia, Tallinna – et leida kiire lahendus olukorrale, kus meie kodanikud ja ettevõtted tegutsevad internetis, kuid riik on nad seal üksi jätnud.

Me taunime sageli internetihiidude mõjuvõimu, kuid ei anna oma kodanikele muud võimalust, kui tugineda turvalise isikutuvastuse ning seega internetis ohutu suhtlemise ja tehingute tegemise mõttes neile samadele hiidudele. Isegi need, kes pakuvad digitaalset ID-d kasutamiseks koduses keskkonnas, ei suuda aidata oma kodanikel ohutult selle abil piiriüleselt suhelda ja tehinguid teha. On isegi üksikuid riike, kus digiallkirjad on vastastikku tunnustatud küll seadusega, kuid kahjuks mitte tegelikkuses – need kokkulepped ei ole internetis tegelikult kasutatavad. See olukord peab muutuma.

Digiühiskond võiks olla suureks abiks maapiirkondades elavatele inimestele, kelle jaoks on riigiasutustesse ja ettevõtetesse minek kõige keerulisem. Samuti oleksid digiteenused abiks väiksema sissetulekuga inimestele, sest need on märksa odavamad kui paberdokumentide vormistamine. Digiteenused võrdsustavad võimalusi. Suurtel ettevõtetel ja jõukatel inimestel on vahendid bürokraatiaga toimetulemiseks, kuid lihtsad inimesed jäävad bürokraatia võimsate hammasrataste vahele. Digiteenused tähendavad ka seda, et ebakorrapärase tööajaga või suure perehoolduskoormusega inimesed (kes tavaliselt kuuluvad ka haavatavatesse ühiskonnarühmadesse) saavad riigiasutuste teenuseid kasutada ööpäev läbi. See kõrvaldab nende elust suure hulga stressi, mis tuleneb vajadusest leida aega oma elu korraldamiseks.

Ma olen valitsuse toetusega täielikult digitaalseks muutunud digiühiskonna president. Sellel toetusel on neli põhitahku, millest igaüks on oluline:

- meil on õiguslik baas, tänu millele on tehingud analoog- ja digimaailmas seaduse ees võrdsed;
- meil on digitaalne tuvastamine, mis võimaldab teavet universaalsel platvormil turvaliselt vahetada;
- meil on avalikud digiteenused, mis kasutavad sama universaalset platvormi nagu meie ettevõttedki;
- meil on võimalus luua erasektori digiteenuseid sama platvormi abil, mida kasutavad riigiasutused.

Me ehitasime oma e-valitsemise süsteemi üles nii, et see vastaks inimeste ootustele ja oleks ühtlasi keskmise sissetulekuga riigi jaoks taskukohane. Samuti muutis see riigi välismaalt juurdepääsetavaks, mis tähendab omakorda, et riik on muutunud „kaasaskantavaks" – meie kodanikud võivad vabalt liikuda ja nende riik on neil kogu aeg taskus kaasas.

Digiteerimine andis ka võimaluse põhjalikuks ümberkujundamiseks ja lihtsustamiseks, kuna olemasoleva paberkandjapõhise protsessi pelk digiteerimine ei ole kuigi hea mõte. Mõnes mõttes sarnaneb paberil asjaajamine fossiilkütustega: need on välja kujunenud inimeste ja seadusandjate paljude põlvkondade vältel, muutunud aja jooksul keerukamaks, sest bürokraatiate kasvades põimub nendesse aina enam poliitilisi kompromisse. Nii muutub bürokraatia järjest suuremaks ja selle suure bürokraatia pelk digiteerimine tähendaks võimsa bürokraatiamasina loomist. Seega on digiteerimine tegelikult võimalus neid menetlusi radikaalselt lihtsustada.

Meie ühiskonnas on toimunud pööre ning Eesti inimesed ja ettevõtted suhtlevad nii riigi kui ka erasektori partneritega nüüd täiesti digitaalses keskkonnas. Eestlaste pöördeline innovatsioon ei seisne tehnoloogias, vaid pigem idees tuua ettevõtted, kodanikud ja riigiasutused kokku. See on meie ühiskonnale taganud, et iga üksik inimene saaks digiteenustest kasu.

Selleks, et kõik põlvkonnad ja sotsiaalsed rühmad digiteenuseid kasutama hakkaksid, tuli veidi vaeva näha. Ent lõpuks saime sellega siiski hakkama ja isegi vanemad inimesed mõistsid peagi, et pensioniameti või pangaga suhtlemiseks on parem kasutada arvutit, selle asemel et bussiga kohale sõita. Peale selle peavad erasektori teenused internetis olema odavamad kui paberil või kontoris. Pangad osutavad oma teenuseid tasuta.

Juba viimased 16 aastat on digitaalne ID olnud iga tavalise ID-kaardi osa. Digitaalne identiteet luuakse lapse sündimisel automaatselt: arst sisestab sünniandmed süsteemi ning viimane loob lapsele digitaalse identiteedi, ilma et arst ise seda märkakski. Hiljem lisavad vanemad sellele lapse nime, loomulikult kuskile kontorisse minemata. Ja uus digitaalne kodanik ongi sündinud.

Nii võivad digiteenused pakkuda sujuvat ilmaletulemist ja Euroopas sujuvat elu kõigile meie kodanikele, kui me võtame endale ülesandeks seda neile tagada. Kuid see ei ole loomulikult ainus asi, mida peame tegema. Üks asi on identiteet ja digitaalsed teenused. Ent on olemas ka teine külg – turvalisuse küsimus. Meie inimesed peavad olema kübermaailmas kaitstud. Nende kaitsmiseks ei piisa kunagi üksnes tehnoloogiast. Jah, tehnoloogiat läheb vaja, kuid sellega peab alati kaasnema koolitamine ja õpetamine. Sellest ei pääse kunagi. Ma nimetan seda küberhügieeniks. Juba sajandeid tagasi õpetasime oma inimestele, et enda kaitsmiseks tuleb käsi pesta; tänapäeval on olukord digimaailmas ja digiteenuste puhul täpselt sama.

Kui soovite meie e-teenuseid proovida, siis mõned neist on kasutatavad ka e-residentide jaoks. Need on inimesed, kes on pärit mujalt, ka teie riikidest. Neid kodanikke nimetatakse e-residentideks. Nad võivad proovida, mis tunne on, kui ei pea üldse muretsema, kellega nimelt internetis suheldakse.

Samas ei ole digiteenused kohustuslikud – iga teenust saab siin Eestis osutada ka paberkandjal. Kuid need on lihtsad ja kättesaadavad. Meie inimesed on laisad ja ma olen üpris kindel, et ka teie inimesed on üsna laisad, kui nad seda endale lubada saavad. Neid teenuseid kasutavad Eestis kõik ja on väga vihased, kui need parasjagu ei toimi.

Me peame püüdlema eksklusiivsuse asemel kaasavuse ja keerukuse asemel usaldusväärsuse poole. Peame seadma sihiks suurema ulatuse ja skaala ning tegema digitaalse valitsuse kõigi jaoks nii ligitõmbavaks, et see oleks ettevõtete jaoks massiturg – meie nimetame seda kaasatuseks, nemad massituruks. See on vastastikku väga kasulik ja ligitõmbav. See tähendab muidugi seda, et digiriigid peavad alati olema skaleeritavad. Digiriik peab olema kavandatud tähekujulisena, nii et keskpunktis toimuvad ühtsed toimingud ja seda ümbritsevad kiired. Iga kiir esindab mõnda inimest või ettevõtet ja keskpunktis kohtuvad nad ainult ühel eesmärgil – et veenduda, kes on teine pool.

Digiühiskond ei saa olla üles ehitatud nagu rong. Rongi puhul sisenetakse esimesest vagunist ja kõnnitakse läbi rongi sellesse vagunisse, mida parajasti vaja. Tähemudeli puhul on teenused lõputult skaleeritavad. Rongimudeli puhul ei ole teenused absoluutselt skaleeritavad. Selliseid vigu ei tohi me teha.

Euroopa Liidu digitaalse ühisturu strateegiaga seotud algatused võivad aidata kogu ELis liikuda piiriüleste digiteenuste poole, mille aluseks on andmete ühekordse küsimise põhimõte ja vaikimisi digiteenuse põhimõte. Valitsuse tegevuskava eesmärk on vabaneda keerukatest paberkandjapõhistest ja dubleerivatest protsessidest, et muuta Euroopa ühtsus digiajastu reaalsuseks. Algatused peavad andma inimestele selge digitaalse eelise, me vajame tänu tugevale ühisturule tekkivaid uuendusi, majanduskasvu ja töökohti. Ühine üleskutse, et see oleks 2018. aastaks olemas, on väga tähtis ja me peame tingimata hoidma survet, et saavutada lõplik kokkulepe kõigi nende ettepanekute kohta.

Sedalaadi eelised ei ole võimalikud, kui inimesed ei usalda digitaalset keskkonda. Inimesed peavad olema kindlad, et nende andmed ei kaotata ära, ei varastata ega võltsita. Ja just seetõttu on eraelu puutumatuse ja küberturvalisuse tagamine olnud meie digivalitsuse loomise eeltingimus. Räägin südamest ja tean, et ka teie inimesed peavad järk-järgult kujundama selle usalduse digiturgude vastu.

Eesti arvamuse ja kogemuste põhjal võib öelda, et just eraelu puutumatuse ja küberturvalisuse tagamine muudab digiühiskonnale ülemineku võimalikuks. Me teeme alati kõvasti tööd, sest soovime riigina olla ka edaspidi võrgus, mitte minna tagasi analoogmaailma põhjusel, et inimesed ei usalda enam digiriiki.

Eesti süsteemis on igal kodanikul täielik ülevaade sellest, kes on vaadanud tema andmeid. Neid andmeid hoitakse riigi serverites, kuid need kuuluvad inimestele. Ja riigi serverites nuhkimine on kuritegu. Usalduse loomine ja hoidmine ei ole lihtne ülesanne. See nõuab investeeringuid, aega ja pidevat tööd. Me küll teame, et tehnoloogia sisaldab endas riske, kuid alati on olemas uusi lahendusi, mis aitavad meil nende riskidega võidelda. Võime öelda, et Eesti küberturvalisuse oskusteave ja korraldus on praktikas korralikult järele proovitud.

Ma ei soovi sugugi varjata, et meil tuleb iga päev tegeleda küberintsidentidega ja jahtida küberkurjategijaid. Kõik sellised kogemused on meile näidanud lihtsalt seda, kuidas neid riske ja ohte leevendada. Seda saab teha ainult koostöös erasektoriga. Valitsus ei suuda seda teha üksinda ja ka ettevõtted ei suuda seda teha üksinda. Küberhügieeni õpetamise nimel pingutavad kõik.

Siin on sarnasus tavalise linnaruumiga – sealgi on ohte ja me tegeleme nendega, me kaitseme oma kodanikke tänavatel, kuid me ei jäta kodanikke omapead ega tänavaid järelevalveta seepärast, et seal võib olla kurjategijaid.

Olles selgitanud, kuidas digipöörde läbinud ühiskond toimib, ning kutsunud teid üles andma kõigile Euroopa kodanikele kübermaailmas võrdsed võimalused ja teha seda piiriüleselt, pean nüüd ausalt rääkima ka sellise pöördega kohanemisest. Me peame kohe hakkama mõtlema sellele, kuidas hakkame digimaailmas toimima ühiskonnana.

Tehnoloogiat ei tohiks näha pelgalt tõhusamate tööstusprotsesside ja sellest tuleneva töökohtade kaotusena. Tegelikkuses on muljetavaldav osa tehnoloogilise arengu tulemusel tekkinud töökohtadest oma olemuselt ametioskuste või kodanike haridustaseme mõttes üllatavalt laiapõhjalised. Neid digimaailma pakutavaid võimalusi võiks isegi nimetada egalitaarseteks võimalusteks. Need töökohad ei ole ainult neile, kes on nutikad, hea haridusega ja tehnoloogia valdkonnas kodus. Võtke või juutuuberid või inimesed, kes müüvad internetis oma käsitööd või üürivad Airbnb kaudu oma kinnisvara välja. See annab võimaluse kõigile ja iga päev tekib uusi töökohti.

Meie kodanikud pakuvad teenuseid ja müüvad kaupa kogu maailmas, omamata üht ja ainsat elukohariiki. Selline maailm nõuab turvalist paika, kust saada haridus-, tervishoiu- ja sotsiaalteenuseid. Meie inimesed tahavad neid teenuseid, nad tahavad neid tarbida, kuid nad ei soovi neid praeguse tööstusliku mudeli juures, mida meil on neile pakkuda. Kaksteist kuud aastas ühes riigis ja ühel töökohal, võib-olla lausa kaks aastat, aga mitte rohkem; diginomaadid on valmis maksma makse, kuid nad soovivad saada teenuseid kõikjal kogu maailmas. See on meie jaoks proovikivi; me peame mingil moel tagama, et nad püsiksid meiega seotud, kuna vastasel juhul nad irduvad.

Tänapäeva noored juba teavad, millal nad tahavad reisida ja töötada, ega sobitu meie tööstuslikult väljakujunenud sotsiaalkindlustusmudelisse, nad irduvad sellest. Me peame välja mõtlema, kuidas neid kaasatuna hoida, sest nad soovivad olla meiega seotud, kuid pingutus püsida ühes kohas ja ühel töökohal alaliselt või teatavate lubatud pausidega selleks, et mitte tagatisi kaotada, lihtsalt ei sobi neile ja nad ei ole valmis tehnoloogiast loobuma, pigem loobuvad nad meie praegustest mudelitest.

Me peame juba praegu leidma võimalusi mõelda järgmise sotsiaalse pöördepunkti peale ja tegelema sellega võimalikult kiiresti, nii et võiksime muuta riigid kaasaskantavateks ning tagada, et teenuste osutamine oleks turvaline ja teenuste saamine ei eeldaks tingimata ühes riigis ja ühes linnas püsimist, juriidilist aadressi vaid ühes kohas ning töötamist vaid ühes või kahes riigis. See on järgmine pööre – see ongi murdepunkt, millega me peame nüüd kohe hakkama tegelema. Tean, et näeme veel vaeva eelmise pöördega ehk digitaalsete piiride kõrvaldamise ja valitsuste internetti viimisega, et olla seal koos oma inimeste ja ettevõtetega. Ent juba nüüd võime näha, et uus pööre on toimumas. Praegu tegeleme sellega, et püüame mõista, millised ettevõtted (globaalsed ettevõtted) peaksid makse maksma ja kus. Meie kodanikud on peatselt maailmakodanikud. Tööstusega seotud töökohtadest laekuv maksuvoog kaob varsti ja me peame hakkama mesilaste kombel lendama õielt õiele, et koguda makse neilt kodanikelt, kes töötavad hommikul Prantsusmaal ja pärastlõunal Suurbritannias ning elavad pool aastat Eestis ja lähevad seejärel Austraaliasse. Ma usun, et meil Euroopas on teiste maailma piirkondade ees sellega seoses konkurentsieelis, kuna meil on vähemalt mingitki aimu kaasaskantavatest sotsiaalsüsteemidest ja tööjõu vabast liikumisest. Oleme harjunud sellega, et meie inimesed liiguvad ringi. Meil tuleb vaid omavahel kokku leppida, kuidas riik neile taskusse saada.

Olen päris kindel, et täna õhtuks, kui oleme kõik need teemad läbi arutanud, on meie inimestel ja ettevõtetel küberruumis märksa vähem üksildane tunne, kui neil oli eile. Nad näevad, et nende valitsus tuleb samuti küberruumi neid toetama, et tagada seal nende turvalisus ja ohutus, ning lepib asjaoluga, et nende elu on tulevikus teistsugune. Nad näevad, et nende riigid kohanevad uute oludega ja tagavad, et inimeste elu toetatakse teistsugususest hoolimata samamoodi nagu varem.

Soovin teile imetoredat digitaalvaldkonna tippkohtumist Tallinnas!

Kõne peeti algselt inglise keeles ja on tõlgitud eesti keelde. Algse teksti leiab SIIT