koned

Kõned

- Reset + Prindi

Vabariigi President konverentsil „Tulevikutöö – uus reaalsus, uued lahendused"

13.09.2017

Sajandite vältel oleme näinud, kuidas töö ja tööhõive on muutunud põllumajanduslikust tööstuslikuks ja tööstuslikust teenustekeskseks. Praegu mõistame, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kiire areng annab võimaluse millekski tõeliselt uueks. See on juba toimumas. See toimub peaaegu kõikjal majanduses ja tööstuses ning ükskõik, kuhu te ka vaatate, näete muutust. Maal, linnas, ühiskonnas – igal pool. See võib olla põhjalik muutus – sama põhjalik, nagu olid aurumootorid või elektri kasutamine minevikus. Seekord ei ole see aga nii väga seotud töökohtade liikumisega ühest majandusharust teise. Tõenäoliselt põhjustab see tööga seoses suuri ümberkorraldusi ning selle tulemusel muutub tööhõive standardne, tuntud ja levinud vorm millekski, mis saab olema hoopis teistsugune.

Mõistan, et viimase aja andmed ja tööhõive suundumused tekitavad segadust ega toeta seda väidet ilmtingimata igas vallas. Nende andmete kohaselt ei ole tööhõive ebastandardsete vormide seas viimastel aastatel suurt kasvu olnud, vähemalt mitte ELis.

Kuid need andmed näitavad meile minevikus toimunut ja praegusi suundumusi. Murrangulisel ajal oleme tavaliselt suutelised nägema tulevikust üksnes nõrku märke. Peame neid nõrku märke järgima. Pealegi on neid varajasi märke võimalik näha hoopis kuskil mujal kui tööhõivestruktuuris – näiteks teadlaste ja uuendajate töölaudadel, noorema põlvkonna käitumismudelites ning väärtustes jne.

Samal ajal soovin osutada sellele, et riikides, kes on varemgi uuenduslike tööhõivevormidega silma paistnud, on füüsilisest isikust ettevõtjate arv juba väga kiiresti kasvanud. Võtame näiteks Ühendkuningriigi. Seal on füüsilisest isikust ettevõtjate hulk suurenenud viimasel ajal 30%, mis on absoluutarvudes üle 834 000 inimese. Teine näide on Holland, kus see näitaja on 45%. See tähendab umbkaudu 300 000 inimest.

Samal ajal kaovad tööstussektoris töökohad tõepoolest kiiresti ning me kuuleme kummalisi arvamusavaldusi, et peaksime seepärast kehtestama kodanikupalga ja selle jaoks vahendite leidmiseks millegi maksustama. Mille siis? Robotid. See kõlab üsna absurdselt. Minu arvates on see sama absurdne, kui oleks olnud traktorite maksustamine. Ma kahtlen väga, kas riigid oleksid lõiganud tööstusrevolutsioonist täit kasu, kui oleksime maksustanud traktorid ja maksnud kodanikupalka kõigile, kes põllumajanduses oma töökohtadest ilma jäid. Loomulikult ei eita keegi, et selline üleminek oli enamiku inimeste jaoks sotsiaalselt vägagi keeruline ja läks kalliks maksma, kuid seda seepärast, et haridus, tervishoid ja muud sotsiaalteenused, mis on meile tänapäeval kättesaadavad, olid tollal puudulikud. Alamkeskklassi ja vaeste jaoks pole seekordne muudatus ja murrang enam nii hirmutav. Seekord on tööhõive langust tööstussektoris lihtne korvata haridus- ja sotsiaalsüsteemide arendamisega, kui kasutame ära kõiki oma eeliseid. Kuid me peame seda tegema kohe.

Selle asemel et pärssida inimeste kohanemisvõimet ja rääkida kodanikupalgast, peaksime keskenduma võimalustele, mida moodne tehnoloogia pakub ühiskonna kui terviku tulu teenimise suutlikkuse suurendamiseks. Tehnoloogiline areng ei peaks tähendama pelgalt tõhusamaid tööstusprotsesse ja sellest tulenevat töökohtade kadu. See esindab hoopis kõikehõlmavat muudatust ja puudutab iga inimest, hoolimata haridustasemest või sotsiaalsest staatusest.

Kui te sellele mõtlete, siis te tegelikult juba teate seda. Muljetavaldav osa tehnoloogilise arengu tulemusel tekkinud töökohtadest on oma olemuselt ametioskuste või hariduse mõttes üllatavalt laiapõhjalised. Nimetaksin neid võrdsustavateks teguriteks. Need on egalitaarsed võimalused. Need töökohad pole ainult neile, kes on nutikad, hea haridusega ja tehnoloogia valdkonnas kodus. Tõepoolest, viimased paistavad silma tehnoloogilise taristu loojatena, kuid mõned kõige kiiremini kasvavatest ettevõtetest pakuvad tegelikult teenuseid, mis on uskumatult lihtsad või mille olemasolust polnud meil varem aimugi.

Võtame näiteks internetivestlused – pikemal kujul Facebookis või lühivormis Twitteris. Või Uberi ja Airbnb – need võimaldavad inimestel teha oma vabad vahendid teistele teenustena kättesaadavaks. Need on kõige mastaapsemad kordaminekud, kuid sedalaadi näiteid on muidugi ka VKEde seas, nagu on näha siin, Eestis. Võtame näiteks raamatupidaja. Raamatupidaja võib töötada kümne maailma eri nurkades asuva ettevõtte heaks. Möönan, et tema tööturg pole üleilmne, sest ta peab kursis olema iga riigi seadustega, kuid see on palju suurem kui füüsiline keskkond, kus tuleb tööle sõita auto, bussi või rongiga. Või näiteks käsitöö. See on ajast aega olnud üks karjäärivõimalus nende jaoks, kes pole soovinud omandada kõrget akadeemilist kraadi. Varem oli tulu teenimise võime siin piiratud. Kaks sajandit tagasi sõltus see sellest, mil määral suudeti pakkuda oma kaupa kohalikul turuplatsil, või siis hiljem, 20. sajandil, sellest, mil määral suudeti sõlmida müügilepinguid näiteks suveniiripoodidega. Täna saan tuua teile näite reaalsest elust: üks mees tuli Lõuna-Aafrikast Eestisse ja elab kaheksa tuhande elanikuga väikelinnas. Mida ta teeb? Ta valmistab tippklassi vibusid ja nooli. Tema leiab ostjaid miljardite inimeste seast üle maailma, kuigi kõik nad on temast kaugemal kui 500 km, võib-olla isegi 1000 km.

See näide rõhutab, kuidas aitab tehnoloogia suurendada võimalusi ja tulu teenimise võimet nende puhul, kes tegutsevad väga traditsioonilistel aladel ja kelle haridus võib ehk olla piiratud. Samuti loob tehnoloogia kasutamine ja tõik, et tänu tõhususe suurenemisele jääb paljudele inimestele rohkem vaba aega, pidevalt uusi töökohti. Meil pole veel aimugi, milliseid. Praegu räägitakse neist, kes reisivad ringi ja teenivad raha oma Youtube'i videote pealt, kuid keegi ei tea veel, millistest uutest „töökohtadest" me järgmiseks kuuleme.

Kokkuvõtteks võib öelda, et uute töökohtade loomine ei lõpe industriaalajastuga, täpselt nagu see ei lõppenud agraarühiskonna hääbumisega, vaid üleminek peaks vaeste ja vähese haridusega inimeste jaoks olema kergem tänu praegustele sotsiaalsüsteemidele ja ülemineku demokraatlikule olemusele, mis loob uusi võimalusi kõigi ühiskonnaklasside jaoks.

Nüüd jõuame Alice'i imedemaa probleemini. Kindlasti mäletate, et kui Irvik Kass haihtus, jäi tema naeratus õhku rippuma. Rääkides praegust tööturgu ja ka inimeste tööharjumusi puudutavast murrangust, tuleb kindlaks teha, kas meie juhtimismudelid suudavad sellega toime tulla. Või kas meie maksubaas, näiteks sotsiaalmaksu baas, lihtsalt haihtub koos tööstussektori töökohtadega? Kui me pole kindlad, et naeratus jääb igal juhul alles ka pärast kassi haihtumist, tuleb eeldada, et industriaalajastust kantud sotsiaalkindlustussüsteem ei saa pärast tööstusühiskonna töömudeli kadumist püsima jääda.

Tõepoolest, uued töökohad ja elatise teenimise viisid – kas või Youtube'i videote tegemine, mida paljud ei suuda veel ehk päris tööks pidada – ei ole seotud kindla asukoha ja seega ka ühegi konkreetse riigiga ning neid pole tööandja, töötaja, varalt teenitud tulu ega töö seisukohalt kerge määratleda. Keeruline! Veelgi keerulisemaks teeb asja see, et töötatakse mitmes valdkonnas rohkem kui ühe kliendi heaks. See puudutab igaüht – me ei räägi siin suurtest äriühingutest. Majandusüksusest saab inimene. Majanduse keskmes on ettevõtete asemel hoopis enam üksikisik ja tema loodav lisandväärtus. Samuti tuleb arvestada, et selline tegevus ei ole pidev, vaid kipub olema hootine, et inimesed teevad oma töös pikki pause, kui nad saavad seda endale vähegi lubada – ja see on muutumas aina tavalisemaks –, et lihtsalt elu nautida, kuni raha jätkub. Nii et töötada kaheksa tundi päevas 12 kuud aastas ja 30 aastat järjest ning siis pensionile jääda – seda valikut noorema põlvkonna esindajad kasutada ei soovi.

Ent meie pakume neile sotsiaalset tuge juhul, kui nad seda teevad. Mis on tulemus? Paljud inimesed ei seo end lihtsalt karjääri algusaastatel sotsiaalkindlustusmudeliga, ent otsustavad sellega liituda alles hiljem, kui neil tekib vajadus teatud teenuste järele – näiteks arstiabi, laste kooliharidus jne. Kui vaatate, kuidas oleme oma teenustesüsteemi rajanud, on pensionisüsteem ainus, millest ei saa hilisema liitumise korral täit kasu, sest võimalus pensionisammastesse maksimaalselt investeerida on jäänud kasutamata. Kuid kõik muud süsteemid – näiteks tervishoid ja haridus – on selles suhtes täiesti kaitsetud. Jah, muidugi võime ju öelda, et kes ei taha vanamoodi tööd teha, jääb lihtsalt sotsiaalkindlustusest ilma. Aga see ei peluta neid, vaid nad lihtsalt loobuvad sotsiaalsetest tagatistest. Me kaotame suurima osa maksutulust, mis tuleb inimese eluringi jooksul toimuvast väärtusloomest – see hõlmab eluaastaid 20–35 ja ehk isegi hilisemat iga, kui pole vajadust lapsi koolitada. Need inimesed liituvad süsteemiga alles kunagi hiljem. Minu arvates pole see riikide jaoks kestlik ega vastuvõetav, täpselt samamoodi nagu pole nende jaoks kestlik olla viimased, kes sunnivad inimesi teenuste kasutamiseks kuhugi minema.

Valitsused peavad tõepoolest hakkama mõtlema, kuidas tuua praegustesse mudelitesse suubuvasse maksuvoogu, mida toidab eluaegne tegevus töötaja, tööandja, ettevõtja, FIE või üürileandjana, juurde uusi allikaid. Nad peavad maksude kogumiseks hakkama töömesilaste kombel lendama õielt õiele, sest juurdevool neist allikatest ei ole pidev, see on katkendlik nire kord ühest, kord teisest. Seda ei saagi ehk enam seostada ühe konkreetse riigiga. Kulutame praegu oma aega sellele, et püüame panna suurettevõtteid maksma igas riigis õiglast osa maksudest. Kas suudate nüüd ette kujutada, et püüame jõuda iga digitaalse nomaadiga kokkuleppele selles, kus ta peaks makse maksma? Aga me siiski tahame, et nad maksaksid, ning ma olen kindel, et nemadki tahavad maksta. Nad tahavad panustada mingil moel riiklikku sotsiaalkindlustussüsteemi. Kuid ühes kohas paigal püsimine, ühel töökohal töötamine, olgu siis pidevalt või vaheaegadega, et mitte sellega kaasnevatest tagatistest ilma jääda, ei sobi lihtsalt mitte kuidagi nende vaadetega tööle ja elule. Kui me ei paku neile kiiresti lihtsaid ja paindlikke liitumisvõimalusi, tõrjume nad süsteemi jäikusega lihtsalt eemale. Ma ei ole kindel, et tean, kuidas seda olukorda lahendada ja sellega toime tulla, kuid minu arvates tuleb sellega nii kiiresti kui võimalik midagi ette võtta. Võidavad need, kes tegutsevad kiiresti, sest digitaalsed ja muud nomaadid seovad end vaid nende kohtadega, kus neile on loodud paindlikumad tingimused maksude maksmiseks ja tagatiste kasutamiseks.

See on järgmine ühiskondlik murdepunkt – meil tuleb kujundada ümber ettekujutus töötamisest ja varasematel arusaamadel põhinevad sotsiaalsed mudelid. See murrang ongi juba toimumas, samal ajal kui riigid maadlevad alles eelmisega – üleminekuga digitaalteenuste pakkumisele. Eestlasena tunnen ma kergendust, et saame keskenduda endi ees seisvale uuele ülesandele, sest oleme eelmisega kenasti ühele poole saanud, kuid soovin, et ka kõik teised eurooplased oleksid samas olukorras. Eelkõige soovin, et nende valitsused ei oleks viimased, kes sunnivad neid minema asutustesse kohale ja seisma järjekordades. Samuti soovin, et inimesed saaksid töötada asukohast olenemata igal pool, mõtlemata seejuures, et sellega võiksid kaasneda sotsiaalkindlustuse piirangud. Veel soovin, et Euroopa mõistaks oma tegelikku konkurentsieelist selles olukorras. Me oleme maailmas ainuke suure sissetulekuga piirkond, millel on juba mõningane arusaam sellest, et pensioniskeeme saab viia üle ühest riigist teise ja et inimeste vaba liikumise korral peaks sotsiaalkindlustus käima nendega kaasas. Meil on see eelis. Peame selle käsile võtma ja mõtlema hakkama. Sest töökohad kolivad niikuinii internetti. Meie inimesed ja ettevõtted on juba seal. Puuduv lüli on valitsus ja valitsuse pakutavad sotsiaalteenused. Mõelge selle peale juba täna.


Tänan kuulamast!

Kõne peeti algselt inglise keeles ja on tõlgitud eesti keelde. Algse teksti leiab siit: