- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President Kurt Wüthrichi loengul „Fundamentaaluuringud tuuma magnetresonantsi ja selle mõju kohta inimeste igapäevaelule”

14.09.2017

Lugupeetud professor Wüthrich!

Õnnitlen Teid südamest esimese Endel Lippmaa medali saamise puhul. Endel Lippmaa oli suurepärane teadlane ja Eesti Teaduste Akadeemia liige. Aga ta oli ka midagi enamat. Ta oli meisterlik, terava loomuga ja hämmastavalt veenev vaenlase koridorides liikuja. Ta suutis veenda nõukogude süsteemi oma ambitsioonikatele teadusprojektidele raha eraldama ja andis oma oskused ja teadmised Eestile üle ajal, kui neid tõesti vaja oli. Ta oli nende hulgas, kes suutsid sundida Kommunistlikku Parteid tunnistama, et Hitleri ja Stalini vaheline pakt, millele kirjutasid alla Molotov ja Ribbentrop, oli olemas. See oli oluline samm, kuna see tunnistus kummutas kommunistide levinud seisukoha, et eestlased ühinesid Nõukogude Liiduga vabatahtlikult.

Professor Lippmaal oli raudne loogika ning ta valdas rohkelt fakte, mis olid kenasti korrastatult tema peas või tema raamaturiiulil ja suures portfellis. Ta ei kõhelnud kunagi õigel hetkel raamatut välja võtmast, et oma vastaste ebakindlad argumendid ümber lükata. On selge, et tal oli suur mõju poliitilise debati kvaliteedi kujunemisele värskelt okupatsiooni alt vabanenud Eestis.

Ma olen rõõmus ja uhke, et austame viimaks tema mälestust sellega, et algatame medalitseremoonia traditsiooni, millega kaasneb ka loeng. Olen kindel, et see oleks talle rohkem meeldinud, kui kusagil vaikses ja üksildases kohas seisev monument. Talle meeldisid inimesed, arutelud, väited ja vastuväited.

Professor Wüthrich! Mul on hea meel, et just Teid valiti Lippmaa medali esimeseks laureaadiks. Nagu professor Lippmaa, tunnete ka Teie huvi tuuma magnetresonantsi vastu. Te mõlemad olete aidanud meil paremini mõista, kuidas elu tegelikult toimib. Teie töö on võimaldanud inimkonnal näha valkude struktuuri ja dünaamikat ilma neid nende loomulikust keskkonnast eemaldamata. Pean tunnistama, et inimesena, kes jälgib huviga arenguid biokeemias, kuid kellel pole selles valdkonnas suuri teadmisi, olen ma harva mõelnud sellele, kuidas me saame teada neid asju, mida ma teame ja milline on näiteks erinevate valkude roll raku toimimises.

Lugedes Teie loengut ajast, kui saite Nobeli preemia, hakkasin ma mõtlema sellele, kui palju me oma kogukonna teadlasi usaldame. Kui ma näiteks loen, et membraanivalk suhtleb membraani mõlemal poolel üksi või koos teiste komponentidega, siis ei teki mul mingeid kahtlusi, kas ma ikka peaksin seda uskuma. Ma ei pruugi mõista selle aluseks olevat uurimistööd või mul pole piisavalt aega, et end sellega kurssi viia. Ma usaldan seda uurimistööd täielikult, sest see on avaldatud ja järelikult on teised teadlased selle üle kontrollinud. Ma usaldan seda seni, kuni tõestatakse vastupidist, kuna uute andmete kogunedes muutuvad meie arusaamad universumist ja mikrokosmosest.

Avalikkuse usaldus on hädavajalik, sest teadlased on liikunud inimeste, loomade ja bakterite toimimise uurimisel nii sügavale raku sisemusse, et nende avastused on muutunud palja silmaga nähtamatuks ja mõistusega hoomamatuks. Inimestel on kalduvus mitte uskuda ja usaldada seda, mida nad ei mõista või ei näe.
Nad peavad uskuma, et usaldada. Ja teadlased peavad muretsema selle eest, et usk teaduslikesse meetoditesse ei kaoks. Vahel on see kõikuma löönud ja me kõik teame konkreetseid juhtumeid, kus inimesed on oma arusaamatust välja näidanud, mis on vähendanud ka usaldust teaduse vastu.

Professor Wüthrich! Ilmselt Te imestate, miks Teie loengu kuulamine ja ilusate piltide vaatamine, mis kujutavad keskmesse organiseeritud ja otstes vabalt hõljuvaid valke, pani mind mõtlema teaduslike meetodite usaldamise üle. Siinolevatel eestlastel on seda ehk kergem mõista. Meie ühiskond, maailma ainuke toimiv digitaalne ühiskond vajab, et turvaline isikutuvastus internetis toimiks. Me seisame silmitsi riskiga, mida ainult teadlased oskavad kirjeldada ja mille vigu suudavad kõrvaldada vaid selle aluseks olevat teadust mõistvad inimesed. Meie, ülejäänud, peame aktsepteerima seda, mida nad ütlevad. Poliitika kujundajad peavad valima parandusmeetmed, nende ajastuse ja rahastamise. Nad peavad valmistuma minimaalseks võimaluseks, et oleme sunnitud ajutiselt veebist lahkuma. Seda juhul, kui teaduslikult tõestatud riskid realiseeruvad enne, kui meil on võimalik selle ärahoidmiseks midagi ette võtta. Hiljem peavad nad oma otsuseid ja kantud kulusid õigustama, otsides samas lahendusi. Riigikontrolör peab asja uurima ja inimestele sellest aru andma.

See on palju raskem, kui näiteks vulkaanipurske tagajärjel tekkinud kriisile reageerimine lennunduses. Siis suudab enamus inimesi riske mõista ja aktsepteerida, et riski vältimiseks tuleb ühiskonnal kulutusi teha. Digitaalse identiteedi turvalisuse probleemide tõttu saame me ühiskonna väljapakutud lahendusi ainult siis toetada, kui me saame usaldada teadlasi ja nende poolt riskidele vastamiseks ja lahendamiseks kasutatavaid meetodeid. See on oluline meie enda digitaalse ühiskonna tuleviku jaoks ja kõigi arenenud riikide inimeste jaoks. Paljud valitsused kardavad seda, mida nad ei tea ning on seetõttu inimesed kübersfääri üksi jätnud. Nad keelduvad turvalisuse tagamisest, mille annaks inimeste võimalus end turvaliselt identifitseerida ja samuti riigipoolne garantii internetis olevatele koostööpartneritele.
Me ei tea veel, millal saabub meie põneva ja huvitava, kuid paljude jaoks ka hirmutava olukorra õnnelik lõpp. Aga kui me teadust ei usalda, siis ei saagi see tulla.

Seepärast olingi ma sel nädalal nii lummatud Teie Nobeli loengu ilusatest taustapiltidest. Need näitavad inimestele, kuidas valgud tegelikult käituvad, kuidas elu tegelikult toimib ning muudavad selle teabe kergemini usutavaks.

Annan nüüd sõna Teile üle, lugupeetud professor Wüthrich, austades professor Lippmaa mälestust.