koned

Kõned

- Reset + Prindi

Vabariigi President Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia rektori professor Ivari Ilja inauguratsioonil

12.09.2017

Austatud rektor Ivari Ilja, hea akadeemiline pere!

Kultuur, selle hulgas eriti just muusika, on olnud meile eestlastele ellujäämise vorm. Muusika on me südames me verd rikastanud nii, nagu teeb seda hapnik kopsudes. Me oleme sajandeid muusikat teinud, et ellu jääda; et rääkida asjadest, millest sõnadega ei tohtinud. Me oleme ajaloo pöördelistel perioodidel ikka valinud muusika, et teha end kõigile nähtavaks selle asemel, et poliitilisi ja potentsiaalselt veriseid kokkupõrkeid provotseerida – ärkamisajal, laulva revolutsiooni ajal, aga muidugi ka erinevatel vaikivatel ajastutel enne ja pärast teist maailmasõda.

Meie muusika on olnud viimase viiekümne aasta sees maailmas kõige nähtavam eesti asi, kõige minevam nii-öelda "eksportkaup". Eestlasi teatakse läbi meie muusikute. Pärt, Tormis, Kaljuste, Laretei, Tüür, isa-poeg Järvid. Meie muusikud on praegu kõige suuremad Eesti maine kandjad välismaal – jah, ikka veel ning eeldatavasti kauaks, sest eesti muusikast osasaamiseks ei pea läbima taustakontrolli, nagu Eesti e-riigi hüvedest e-residendina osasaamiseks. EMTA-l lasub suur vastutus seda mainet hoida ja edasi viia, arendada ja sellega kogu eestlust kui kultuuri suunata, nii endi hulgas kui ka väljaspool. Praegused suurkujud on pannud meie ette ka kohustuse seda latti kõrgel hoida. Maailm ootab meilt kogu aeg uusi ja huvitavaid heliloojaid ning interpreete.

Muusika- ja teatrikultuur on väga oluline osa eestlusest ka siin kodus. Teatriinimesed käisid korraks ühiskonnaelu mõtestamise mustrist kaugemal ära, tunnetuslikult nii umbes sajandivahetuse paiku, aga tulid siis jälle tagasi. Ilmselt süda valutas ja teisiti ei saanud. Muusikakultuur on pigem ühendav, siduv, mahendav, rahustav. Identiteeti kinnitav. Teatrikultuur on enam ärritav, küsiv, nõudlik ja etteheitevgi. Teatrikunst nõuab eemaldumist instinktiivsest mõtteviisist ja käitumist mõtleva inimesena. Ka praegu, kui meie ühiskonna põhiküsimuseks hakkab muutuma kahe arusaama vaheline võitlus enamuse võimu olemusest, demokraatliku protsessi läbi võimulolijate vastutusest vähemuse ees, rahvusriigi euroopalikust tulevikust või suletud ning kurjast eestlusest, olete te selle võitluse eesliinil. Juhite tähelepanu ja pilkate, aga lõpuks koguneme ikka laulupeole või Neeme Järvi juubelikontserdile ja oleme kõik koos oma kultuuri uhked kandjad. Me armastame oma muusikat ja teatrit, seda tõestavad umbes 2 miljonit kontserdilkäiku ja miljon teatrikülastust aastas.

Me muusikud ja teatriinimesed pärinevad siit koolist, koos oma ühiskonnatundliku närviga. See on EMTA koolkond. Tundlik ja vastutustundlik.

Teame ajaloost, et meie esimesed professionaalsed muusikud said oma hariduse Peterburis. Esimesed diplomid Eestis anti välja 1925. aastal kümnele noorele muusikule. Praeguseks on kõrgema muusika- ja teatrihariduse saanud üle 5000 inimese. Järgmisel aastal tähistame oma riigi 100. sünnipäeva. Ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia saab peatselt, aastal 2019, 100-aastaseks. Kõrvaltvaatajale ehk arusaamatu lugu, et üks rahvas, kes oli värskelt saanud iseseisvaks ning pidas selle säilitamise nimel sõda, ülesehitustöö esimeste kivide hulgas pani paika muusikakõrgkooli. Meile endile – täiesti loomulik.

Pea kogu taasiseseisvumise aja on EMTA rektoriks olnud professor Peep Lassmann. Läbi kogu selle lootusrikka, aga noorele riigile omaselt heitliku aja. EMTA on ikka paremaks läinud. Kardetavasti oleme sellepärast vähem saanud kuulata professor Lassmanni pianistina. Ülikooli juhtimine on pingeline töö ja on igati arusaadav, kui selle kõrvalt kisub pigem loodusesse ja linnulaulu keskele, aga eks nüüd on võimalus kogu vaba aeg ja looduses või intensiivses inimkeskkonnas kogunenud emotsioon loomingulisse tegevusse suunata. Jääme huviga ootama.

Rektor Ivari Ilja on samuti pianist nagu tema eelkäijagi. Ivari Ilja on karastunud ja ka väga hästi võrgustunud just rahvusvahelises muusikamaailmas, olnud tunnustatud klaverisaatja maailmastaaridele nagu Irina Arhipova ja Dmitri Hvorostovski. Sellisena, toetava osalisena, on temagi sarnaselt paljudele teistele eesti muusikutele kuulus omas žanris. Olen päris kindel, et rektor Ilja oskab EMTA-t hoida tähelepanu keskmes siin Eestis, osalisena rahvusvahelises kultuuridebatis ja panna EMTA veelgi paremini toimima Eesti muusikasaadikute kasvulavana, sest nii nagu meie majanduski, saab meie kultuur olla suur vaid rahvusvahelises koostöös, ekspordis. Eesti muusikakultuur on Eesti jaoks lihtsalt liig suur üksi kanda.

Samas, eesti muusikakultuur on Eesti oma ikkagi vaid siis, kui tal on koduseinte toetus. Selleta ei saa, koduta ja kosmopoliitne kultuur muutub varem või hiljem nukraks, tühjaks. Kuulja kuuleb selle ära. Eesti inimesed, isegi need, kes kuulevad meie heliloojate uuemat loomingut vaid juhul, kui see jõuab laulupeole, vajavad oma muusikat ja oma muusikute tõlgendusi maailmamuusikast. Ka laulupeole ei jõuaks hingeliigutavaid palasid, kui poleks kõike ülejäänut. Tugev tuleb olla rahvusvaheliselt, aga unustamata oma rahvast. Eesti rahvas elab oma ajaloo jõukamaid aegu, ka vaba aja poolest. Oleks hea, kui oluline ja mõjus osa sellest vabast ajast mööduks eesti näitlejate ja muusikute mõjusfääris.

EMTA on kaasaegne ülikool koos uudsete õppekavade ja teadusprojektidega. Rahvusvahelist kogemust toovad nii välismaa tudengid kui ka õppejõud, lisaks põnevad rahvusvahelised teadusprojektid ja õpilasvahetused.

Nii nagu ütlesin seda Tartu Ülikooli rektori ametisse astumisel, tahan korrata ka nüüd: mulle tundub, et aeg oleks ülikooli uksed vabakuulamiseks avada juba gümnaasiumiõpilastele. Sedasi haakub ülikool varakult inimese ellu ja pakub talle tuge kogu aeg. Meie nimetame seda elukestvaks õppeks, noorem põlvkond ilmselt lihtsalt eluks. Neist vähestel on ootus, et omandatud haridus viib neid pensionini ja siis rohkem tööd teha ei tule. Seda innukamad on nad juba noores eas oma silmaringi laiendama ja suur osa ülikoolikursustest on tegelikult põnevad ja mingit pidi arusaadavad ka gümnaasiumiõpilastele. Elu muutub sujuvamaks, selged piirjooned hajuvad – see on kahtlemata ka võimalus ülikoolile olla kohal rohkemates punktides inimese elukaarel.

Mida rohkemate inimeste hingekeeli on EMTA, kasvõi põgusalt, puudutanud ka vahetult, mitte ainult läbi teatri- ja kontserdikülastuste, seda lihtsam on hoida kooli huve ka otsustajate südames. Ehk ei tule siis tulevikus nii kaua oodata neid investeeringuid, mida kool vabaks hingamiseks vajaks.

Lugesin nädalalõpul Arvo Pärdi muusikast saadetud tekste. Seda imeilusat pealtnäha kividele laokile jäetud merelinnumunade träpsulist mustrit meenutava, Arvo enda loomingulise käega kaetud raamatut. See kõnetas mind, mõeldes EMTA-le.

MEIN WEG HATTE GRO(S)E STUNDEN,

STÖ(S)E UND SCHMERZEN.

MEIN WEG HAT GIPFEL UND WELLENTÄLER,

SAND UND DEN HIMMEL.

DER MEINE ODER DER DEINE.

MINU TEEL OLI SUURI HETKI,

RASKUST JA VALU.

MU TEEL OLID TIPUD JA TÕUSUD,

TA LIIV. TA TAEVAS.

MINU TEE. JA SINU.

Edmond Jabès. Egiptuses sündinud, prantsuse keeles kirjutanud juudi soost kirjanik. Luuletus pärineb raamatusarjast Le Livre des Questions, aga Arvo kasutas tema luule saksakeelset tõlget. Küsimuste raamatutes tegeles Jabès 10 aastat järelejätmatult murega sellest, kuidas öelda öeldamatut. Öeldamatut, sest pole sünnis või öeldamatut, sest pole sõnu. Sellest sünnib olulisi ja ilusaid mõtteid. Eesti kultuuriajaloos on öeldamatu ütlemisel läbi muusika, teatri, kunsti ja isegi sõna pikk ajalugu. Ka siis, kui kõike tohib öelda, on üht-teist lihtsam sõnastada laval, luules või muusikas. EMTA tee on meie kultuuritee, on meie rahva tee. Minu tee ja Sinu.

Tänan ära kuulamast, jõudu tööle!