- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President iseseisvuse taastamise 26. aastapäeva vastuvõtul presidendi roosiaias

Vabariigi President iseseisvuse taastamise 26. aastapäeva vastuvõtul presidendi roosiaias
Iseseisvuse taastamise 26. aastapäev
© Rene Riisalu

20.08.2017

Kallis eesti rahvas!

20. august on päev, mil taastasime oma iseseisvuse, mil eesti rahva otsustusjulgus langes kokku ajaloolise suure võimalusega. Mil eesti rahval oli üksmeelt, et see võimalus ära kasutada.

Muidugi me ei olnud ka toona kõigis küsimusis sama meelt. Miks pidanuksimegi? Iseseisvus tähendaski muuhulgas võimalust olla ka eri meelt. Üks idee, üks arvamus, üks õigus – see oli see, millest me tahtsime vabaks saada. Toona tundsime sarnases mõttelaadis ilmeksimatult ära totalitarismi.

Täna, 26 aastat hiljem, oleme millegipärast hakanud arvama, et me ei vajagi oma erimeelsusi. Tundub ka, nagu ei oskaks me enam leida mõistlikke kompromisse. Selliseid, mille puhul võimalikult paljude süda oleks ikkagi rahul.

Vaatan ja imestan, kuidas sotsiaal-liberaalse maailmavaate kandjad on valmis muutma mängureegleid nii, et iseotsustamise õigus lihtsais olmelisis asjus oluliselt kahaneb – selmet, et lihtsalt toetada positiivseid valikuid. Eriti halb, kui keeldude tagant kumab läbi pigem riigikassa täitmise tarvidus, kui siiras rahvatervisemure.

Sama veider tundub soov radikaalselt ja revolutsiooniliselt tagasi pöörduda aega, mil inimeste vabadus, eriti naiste ja laste oma, oli oluliselt väiksem. Konservatiivsus on revolutsioonide vältimise kunst. Rahvusluse edendamise sildi all liberaalsete demokraatlike vabaduste mitmekülgne piiramine oleks aga järsk murrang, mitte mõistlik konservatiivne poliitika. Konservatiiv peab hoopis otsima võimalust olla ajaloo sündmuste kulgemise kaarest nii palju ette informeeritud, et järskude korrektiivideta kogu aeg tulevikuks pisitasa valmis olla.

Vabaduse eest me võitlesime. Kõik oli lihtne ja selge. Vabadus, see oli teha kõike täpselt vastupidi, kui oli teinud okupant – sellest vastupidi tegemisest kujuneski instinktiivselt liberaalne demokraatia.

Me näeme, et raudse eesriide tagant vabanenutest just Balti riigid kasvasid kiiresti ja kõhklemata demokraatlikuks õigusriigiks, kes väärtustavad isikuvabadusi, meediavabadust ja riigi võimu ennustatavasse sängi suunamist. Sest meie olime kõige reljeefsemalt ja detailsemalt mitte vabad. Niisiis oli meil väga lihtne mõista, kuidas olla vaba – täpselt 180 kraadi teises suunas, kui okupatsioonivõim seda soovis.

Nüüd oleme keerulisemas situatsioonis. Raske on märgata okupatsiooni, kui sind ähvardab iseenda okupeerimine. Iseenda okupeerimine, see algab ühe idee nimel, ühe mõtte taha koondununa teiste ideede ja mõtete kuulamata jätmisest. Järgneb selle tüütu pirina, mis on eriarvamus, kinni keeramine. Sest kui nagunii ei kuula, siis saab teistest mõtetest müra. Ja valmis ta ongi. Demokraatiast saab minevik.

Me näeme sellist iseenda okupeerimist riikides, kelle kohta me oleme arvanud, et meiega sarnane raudse eesriide kogemus aitab niisuguseid arenguid vältida. Me oleme olnud veendunud, et demokraatiat neis riikides, nagu ka meie riigis, saaks hävitada vaid võõras võim.

Sellepärast on oht, et me ei pane pahaks sarnaste arengute toetamist nende poolt, kes kõnelevad meiega sama keelt. Iseenda okupeerimine, see käib hiilivamalt kui siis, kui okupant on võõras. Vabaduste piiramine mis iganes püha idee nimel, olgu selleks puhas eestlus või parem toiduvalik – see on iseenda okupeerimise algus.

Veelgi kummastavam on retooriline reljeefsus vaidlustes, kus erimeelsused on vast vaevu 20-30 kraadi, mitte 180. Ei saa taotleda ühiskonna eestvedamise vastutust ja siis teha kompromisse Eesti pikaajalise tuleviku ja oma lühiajalise poliitilise huvi vahel. Võit on kohustus teha tööd selleks, et kaotajad ei tunneks ennast teerulli alla jäänuna. Aga kuidas seda teha, kui valimiste eel on kõvasti verbaalset rusikat vastase nina all hoitud?

Me võime öelda, et radikaalne retoorika on vaid tähelepanu võitmiseks; et 21. sajandil teisiti ei saa. Aga ma pelgan, et selle mõju on siiski sügavam. Kaikamehe keelekasutus teeb meist kaikamehed. Väärikaks jäämine teeb riigimehi. Nii see on.

Mulle on kallid liberaalsed demokraatlikud väärtused ja samas olen ma uhke, et ma olen eestlane. Ma tean, demokraatiat piiramata on võimalik eesti rahvust ja kultuuri hoida nii, et meie rahva valdaval enamusel laulupidu ikka hinge liigutab. Ma olen uhke, et ma olen eestlane ja ma ei näe kuidagi vastuolu selle ja rahvusvahelisse väärtuspõhisesse kogukonda kuulumise vahel. Vastupidi, ma ei näe ühtegi muud alternatiivi eesti kultuuri ja rahva kaitsmiseks kui teha tihedaimat võimalikku koostööd samameelsete demokraatlike riikidega ja üksiti seista selle eest, et see koostöö ei nõrgeneks või et koostöö aluspõhi ei nihkuks jagatud väärtustelt kasudele ja huvidele.

Mina ei saaks presidendina rõhutada teiste kohustust austada meie riigi ja rahva soove rahvusvahelises väärtuspõhises julgeolekukeskkonnas, kui meie ise Eestis peaksime neist väärtustest eemalduma. Aga õnneks ei ole mingit vastuolu rahvuslike väärtuste ja liberaalsete demokraatlike väärtuste vahel.

Vabandage, aga seda konflikti tõepoolest ei olemas. Seda võib küll kunstlikult konstrueerida, aga see kukub välja naeruväärne, ropendav ja lihtsalt läbi nähtav.

Kasutage kui tahes reljeefseid väljendeid, ma ei usu, et siit sünniks vähem naeruväärne konflikt kui eesti kirjandusklassikast pärit küsimus, kellele täpselt võiks kuuluda koera laip. Ükskõik kui palju seda laipa üle aia loopida ükskõik kui valjusti vandudes, ei muutu vaidlus vähem naeruväärseks ega rohkem sisuliseks.

Meil on palju päris muresid: geopoliitiliselt seismiline geograafiline asukoht, keeruline globaalne ühiskond, agraarühiskonnalt industriaalühiskonnale üleminekut meenutav sotsiaalne muutus, mis tuleneb tänapäeva ja tuleviku tehnoloogiatest. Geograafia kaotab tähtsust, elukoht ja asukoht kaotavad tähtsust, asjade tootmine ei paku massilist tööhõivet ja uued töökohad tekivad valdkondades, mida me ei oska ei kirjeldada, reguleerida ega maksustada. Mis edasi?

Me põhiseadus nõuab eesti kultuuri ja keele kaitsmist. Kuidas seda teha, kui me rahvus ja kogu me ühiskond on hargmaine? Kas kunagi peaksime pakkuma mujal kasvavatele eesti lastele täisinternetset kooli, et nad saaksid omandada ka emakeelse hariduse?

Kuidas luua oma inimestele sotsiaalsed garantiid siis, kui Eesti ei asu nende jaoks sellel 45 tuhandel ruutkilomeetril, vaid on turvalisust pakkuv riik, kes peab ulatuma oma kodanikeni ja maksumaksjateni globaalses ruumis? Kuidas tagame selle, lasteaiast kooli minejad, kes parajasti teevad seda Eestis, saavad seda kõik teha meie eesti keeles?

Lähenevad kohalikud valimised. Haldusreformi oleks vaja sisustada, leppida kokku, mis on üle Eesti ühtemoodi ja sedapidi loomulik riigi ülesanne ja mis on kohalt paremini nähtav ning jääb kohaliku omavalitsuse ja kogukonna teha.

Lähimuspõhimõte tuleb sisuga täita. Valdavalt kohalikel omavalitsustel lasub kohustus tagada kõigile võrdsed võimalused toime tulla – ka neile ja eriti neile, kes selleks vajavad tavapärasest suuremat tuge. Kuidas me seda teha kavatseme?

Just tõeliste küsimustega peame tegelema, et väärikalt hoida nende inimeste tööd, kes tabasid hetke ja aitasid meie iseseisvuse taas tuua. Jätkem rahule vanad konfliktid kui ka need, mida ei ole üldse olemas olnudki, ja keskendugem Eesti tulevikule. Meil on, mille üle mõelda, ja oma mõttetöö tulemusi tutvustades tekib nagunii kaasakiskuv õhin, mis ei vaja reljeefset sõnakasutust tähelepanu võitmiseks.

Kaarin Raid kirjutanud kord kavalehe servale – kui pole võimalik seletada, siis ongi teater. Poliitika pole teater ega meelelahutus, vaid eestvedamise kunst. Poliitikat peab seletama, põhjendama, argumenteerima. Iseseisvuse taastamise ajal tegid kultuuritegelased väga head poliitikat. Poliitikud tänapäeval teevad ka väga head teatrit, aga ei tohiks. Vähemalt mitte ainult teatrit.

20. augusti traditsioon siin roosiaias, nii nagu selle algatas president Toomas Hendrik Ilves, näeb ette ka üht rituaali – kingitust vabaduse kivist, sellest rahnust Toompea veerel, mis meenutab me iseseisvuse taastamise eelset valmisolekut enda eest seista jõu toel, kui vaja.

Selle kivikillu saab igal aastal keegi, kellel meie iseseisvuse taastamisel on olnud oluline roll. Tänavune kivikillu laureaat omas maagilist jõudu sel kehval okupatsiooniajal, valmistamaks meid ette uueks võimaluseks. Aitas säilitada me lootust. Aitas koos teistega ära tunda hetke ja oli kohal, kui ta väljendatud unistustele anti iseseisvusega võimalus. Ent nagu poeetidega ikka, ei jää ta ajale võlgu nüüdki. Kuulake.

Kolm kolpa kolmes leeris

ja kolme tuule peal,

neil sõda aina veeres

ei tahtnud rahu eal.

-Need olid Eesti kolud.

-Need olid Eesti olud.

Mul ei ole siia miskit lisada. Tänavune kivikild kuulub Hando Runnelile, vastutus meie vabaduste hoidmise eest kuulub tänase päeva poliitikategijatele, aga ka kultuuritegijatele. Kultuuritegelaste liistud, nagu ikka normaalses ühiskonnas, võimaldavad väga hästi me vabadust testida, ka piire testida, sest vabaduse teine pool on ikka ja alati vastutus. Las olla ka tulevärki, aga mitte kunagi ainult tulevärki!

Ilusat iseseisvuse taastamise 26. aastapäeva!