- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President Arvamusfestivalil ,,Õmblusteta ühiskonna nõelume kokku ise"

12.08.2017

Väikesest Väätsa vallast teavad väljaspool Järvamaad ilmselt vähesed. Lisaks energiatargale ja hubasele koolimajale, muigavatele maameestele ning põnevale jalgrattamuuseumile on seal aga midagi, millest oleks eeskuju võtta paljudel Eesti paikadel. Veel mõned aastad tagasi rääkis Väätsa rahvas isegi, et kümne kortermajaga kunagises kolhoosikeskuses pole neil koos tegutsemise "soolikat". Kortermajade festivali idee käis nõnda välja hoopis vastne vallavanem, kes utsitas korteriühistuid – pea ainsaid vallas tegutsevaid MTÜsid – päid kokku panema. Tänaseks on festivali peetud kolmel suvel. Alati veidi isemoodi, alati ühtmoodi vahvalt.

Koostegemise mekk käes, tuli tunamullu talvel vaid mõnepäevase etteteatamise peale välja juba iga neljas väätsalane väikelastest vanuriteni, et püstitada jalgrattatee äärde 600 lumememme paraad. Tänavust kevadet jääb neile meenutama paarisaja talgulise ehitatud laudtee rabas.

Muidugi, sarnaseid ja veel võimsamaid, olulisemaid, pikema traditsiooniga ettevõtmisi leiab paljudest linnadest-valdadest. Ning tegelikult ongi see ju üks üdini normaalne, toreda väikekoha kirjeldus.

Ent samas kuulen ikka ka: meie juures ei saa. Meie inimesed on passiivsed, meie vald vaene, ja üleüldse – see või teine pole meie ülesanne.
Väätsa kortermajade festivali kodulehel seisab moto: "me ise teame, mis on kõige parem, me ise oskame seda kõige muhedamalt teha". Seda põhimõtet peamegi kõik meeles pidama. Ning mõistagi ei räägi ma siin vaid festivalidest ja talgutest. Need on justkui trepiastmed, mida mööda liikuda järgmiste, juba eluliselt vajalike teenuste osutamise ja otsuste langetamiseni.

Vabasse maailmasse tagasi jõudnuna seadsime eeskujuks jõukate demokraatiate heaoluühiskonnad, kus riik rullib kõiki ja kõike katva teenusteteki ühtlaselt üle oma inimeste. Oleme sest peale käinud pika tee, kuid seesuguse kõige eest hoolitseva riigini me ei jõudnud. Nüüd võime öelda: hea, et ei jõudnud. Sest säärane ühiskonnakorraldus polnud tegelikult jõukohane ka meist palju rikkamatele riikidele, millest on aru saadud alles nüüd ja tagantjärele.

See ei olnud jõukohane mitte ainult majanduslikult, vaid ka ühiskonna tervise suhtes. See võttis inimestelt vastutuse enda ümber toimuva eest. Jäi vaid maksumaksmise kohustus ning ootus, et kõige muu eest keegi kusagil hoolitseb.

Ent kui me kõik tahame endale ja lähedastele head elu, siis on täiesti loomulik, et arusaam sellest heast elust ning vajadused selle teostumiseks on üksjagu erinevad Türi vanapaaril või Räpina üksikemal, väikeettevõtjal Sõrus või erivajadusega noorel Narvas. Riigi vastutus on korraldada seda, mis peab üle riigi olema üht moodi. Kõik muu, mis lähtub kohalikust eripärast, oludest, vajadustest ja võimalustest, tuleb lahendada just kohapeal.

Kohaliku omavalitsuse ning kogukondade tihe ja paindlik koostöö nende lahenduste leidmisel ja elluviimisel – nagu kvaliteetne rõivas, mille õmblused ei hargne ega hõõru – ongi see 21. sajandi elukorralduse mudel, mis on kõige tõhusam, meile jõukohane ja kokkuvõttes ka kõige toredam.

Muidugi sünnib see õmblusteta ühiskond lihtsamalt seal, kus kogukonnad juba aktiivsed. Traditsiooniliselt on avaliku võimu ja vabakonna koostöö käinud nii, et grupp mõnest murest puudutatud kodanikke asub tegutsema ja kui nende tehtav on veenev, tuleb riik või kohalik omavalitsus sellele oma rahalise toega appi. Nii loodi meil intellektipuudega laste vanemate ühisest hoolest Maarja küla, nii tekkisid teenused vanglast vabanenuile või sõltuvustest vabaneda soovijatele.

Ent sama hästi võib algatus tulla ka teiselt poolt. Jah, meie seadused ei määratle paljutki kellegi ülesandena. Lugegem seda kui vabadust võtta initsitiiv ja teha koos oma inimestega seda, mida vaja, mida kohalik hing ihkab. Mida on vaja, et juba olemasolevad rõõmustavad näited kujuneksid tavaks ja süsteemiks? Esmajoones rohkem inimesi, kellele selline ise ja koos teistega vastutuse võtmine omane.

Kui kohaliku elu arengust oleme seni sageli harjunud mõtlema läbi investeeringute objektidesse – tänu millele on meil ju tõesti valminud palju kauneid ja vajalikke kogukonnamaju, terviseradu ja muud –, siis nüüd on aeg rohkem keskenduda koostöö harjutamisele. Utsitamisele ja proovimisele, kuidas leida kõigile jõukohaseid ja huvitavaid kaasalöömisvõimalusi. Et meie eestvedajad, see umbes kümnendik loomuldasa aktiivsemaid, üksi rassides ära ei väsiks.

Kindlasti ei tohi koostöö vabakonnaga tähendada lihtsalt avaliku sektori ülesannete kaelast ära lükkamist. Kui kogukond võtab mõne ülesande omavalitsuselt enda kanda, on loogiline, et neile selle eest ka ausalt makstakse. Me teame, et see, mida kogukonnad saavad teha, ei piirdu ainult pehmete algatuste või kultuuri- ja spordisfääriga. Samamoodi saab alt-üles lähenemisega korraldada nõrgemate aitamist, laste koolitransporti või muud traditsiooniliselt omavalitsuse ülesandeks olnud töölõiku.

Nii on ka sotsiaalne ettevõtlus astunud pikki samme näiteks erivajadustega inimeste puhul, kes juba paljudes paikades saavad teha endale jõukohast, arendavat ja huvitavat tööd ning teenida sissetulekut oma käsitöö või teenuste müügist. Palju julgemalt võiks see juurduda ka teistes eluvaldkondades.

Kuid muidugi ärme kaota neisse raha- ja lepingusuhetesse seda, mis kõige olulisem – et üksteise aitamine, koos oma kogukonna jaoks tegutsemine on loomulik ja igale liigutusele ei pea hinnasilti panema. Mõelge, kui teistsugused oleks Arvamusfestival ja Teeme Ära, kui need ei tugineks tuhandete inimeste soovil koos midagi toredat ja vajalikku korda saata. Õieti polekski kumbki teisiti võimalik.

Jah, koostöös juhtub ka vigu ja juhtub kuritarvitusi. Nendest tuleb õppida ning parim viis vigu ära hoida on tugev sotsiaalne kontroll. Mida rohkem on näha, kuidas meie raha kasutatakse, mida rohkem saab ka tagantjärele vaadata, kuidas arutelu selle üle toimus, seda parem. See näitab, et valitsetakse koos, ausalt ja kellelgi pole midagi varjata.

Lähikuud on hea aeg alustada. Ärme küsi meie linna- ja vallajuhtideks pürgijatelt ainult seda, kuidas nad meie elu paremaks teevad.

Küsime, kuidas nad toetavad meid, kui me ise tahame enda ümber kujundada sellist elukeskkonda nagu meie kogukonnal vaja. Nõnda teeme endale parima Eesti. Praktilise, põneva ja ilusa.

Vabariigi Presidendi Kantselei
avalike suhete osakond