- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President Eesti külade XII Maapäeval 5. augustil 2017 Vana-Võidus

09.08.2017

Ajakirjanik küsis täna, et kas ma olen jõudnud ka maaeluga tutvuda. See on imelikuvõitu küsimus, sest mu meelest on iga Eesti inimene maainimene – ei tea küll kedagi, kes püsiks kõik 12 kuud linnatingimustes ega tahaks sealt ära käia. Selliseid eestlasi ei ole olemas.

Seepärast: muidugi, nagu siia lava kohalegi kirjutatud – Eesti küla elab, selles pole mingit kahtlust. Me kõik, kes oleme täna siia küladest tulnud – ka mina ei tulnud Tallinnast, vaid külast, ja lähen ka külla tagasi –, näeme, et just viimastel aastatel ei jää enam majad ja külad tühjemaks.

Rahvas tuleb tagasi, rahvast tuleb juurde ning 10-15 aasta pärast peame ehk olema hoopis valvsad, et meie külad jääksid ikka selliseks omanäoliseks, nagu nad on täna. Et meie inimestel oleks ikka võimalik meie kombe kohaselt oma külas rahu ja vaikust ja puhast loodust nautida. Kui linnainimene tuleb maale, on tal kalduvus ka enda ümber natuke linna tekitada. See pole alati kõige vahvam. Ma loodan, et Eesti linnainimene, kui ta nüüd naaseb maale, ei pea vajalikuks toota hektarite kaupa 2 mm kõrguselt pügatud muru. Et meie külad jääksid ikka selliseks, kus on ka õitsvaid angervaksu ja palderjani, mis praegusel aastaajal nii imeilusad on.

Äsjase puudeistutamise taustal kõlas Maapäeva juurde ikka kuulunud laul "Eestimaa". Selle avasõnad, "Tuhanded külad, tuhanded talud ...", kõlasid nukralt siis, kui Rajacas selle 1970ndatel kirjutas. Me teame, mida siis taga nutsime, ning vahepeal tundus, et ka meie pääsemine vabasse maailma tähendab meie küladele tühjenemist.

Tegelikult ei ole nii läinud. Eile ütles üks mõnekümne aasta eest Tihemetsa sovhoostehnikumi lõpetanu, et "ei noh, praegu see keskmine talu on nagu omal ajal majand, lihtsalt tööjõudu ei kulu nii palju". Et kui toona panid 20 traktoristi hommikul mootorid käima ja ootasid, mis edasi saab, siis nüüd on kõik palju efektiivsem, ja tegemata ei jää midagi. Ma arvan, et see kogenud põllumees teab, mis ta räägib.

Meie maaelu on praegu romantilisem kui ta oli 20 või 25 aastat tagasi, sest saame töö ära teha masinatega, mis on palju jõudsamad. Ja jällegi on vaja eelkõige iseenda mõistust, et me sellega liiale ei lähe. Olen näinud Eestimaa põldudel ka maailma kõige suuremat kombaini. Mõtlen, et selle koht on tegelikult ikkagi Uus-Meremaal või kusagil sealkandis. Aga see, et ta siin on, näitab, et meil on olnud jõudu.

Meil on olnud jõudu ja tahtmist investeerida oma põllumajandusse, aga see on tähendanud töökohtade vähendamist selles sektoris. Meil on olnud tahtmist investeerida oma maaellu ja see on tähendanud, et meie küla jõudis ära oodata aja, kus tööinimene hakkab saama vabaks. Enam ei ole kaugel aeg, kus algul 10%, siis 20% ja siis vähemalt pooled meie inimestest ei pea elama ilmtingimata seal, kus nad tööd teevad. Nad ei pea tööd tegema ühes kohas, vaid saavad seda teha seal, kus nad tahavad. Kus on nende jaoks kõige parem, ilusam ja huvitavam.

Sellest ma alustasin. Me näeme küladesse tagasi tulevaid inimesi, kes on juba vabad oma töö tegemises. See kõik on tehnoloogia, mis on meile seda andnud. 21. sajandi tehnoloogia. Ja me teame ka, et see tehnoloogia võimendab maaelu väga tugevasti.

Käisin Lõuna-Eestis Moostes ja leidsin sealt inimese, kes mu arvates väga hästi kirjeldab seda, et tehnoloogia areng mitte lihtsalt ei kaota töökohti ega ole meile murekohaks, kui mõtleme maaelule, vaid tegelikult võimendab ka kõige traditsioonilisemat tööd. Käsitööd, kõige klassikalisemat, mida inimesed on teinud. Sest kui 19. sajandil käsitööline elas nii hästi, kui palju ta jaksas laatadel ringi sõita, ja 20. sajandi käsitööline elas hästi siis, kui tal oli leping linna suveniiripoega, siis 21. sajandi tehnoloogia tähendab, et iga käsitööline jõuab oma turuni ükskõik kus terves maailmas. Ja see ei ole teooria, Moostes oli see praktika. Seal elab üks vibude tegija, kel ei ole ühtegi klienti lähemal kui 1000 kilomeetrit. Mitte ühtegi. Aga ta ei kavatsegi minna Moostest kuhugi. Ja selliseid inimesi tekib meil, meie ümber järjest rohkem.

Seega, mina ei muretse juba tükk aega, et Eesti külad võiksid tühjaks jääda. Pigem tahan ma, et me hoiaksime alles selle traditsioonilise, mis külale kõige tähtsam.

Eile seisin suitsuahju veeres, mööda sõitev naabrimees pidas kinni ja ulatas purgi mett. Meie küla mesilased olid selle suve esimese mee valmis teinud ja ka ma sain sellest osa. Ning muidugi, kui siis mul lestad ahjust välja tulid, jagasin omakorda ma neid temaga, ja viisime ka naabrimemmele, kes ise enam ammu lestamere äärde ei sõida. See kõik toimib iseenesest, selle üle mõtlemata, ning muidugi raha vahele panemata. Ja see on see, mida ma Eesti külaelu juures tohutult väärtustan.

See, et me aitame üksteist ja teeme asju koos.

Nii on ka meie kohalikel omavalitsustel – tänu sellele, et meie seaduseandjal kas pole olnud aega või ta pole tahtnud kõike detailideni kirja panna – suur vabadus teha oma inimestega koos seda, mida inimesed tahavad. Mitte ainult kultuuri- ja spordiüritusi, mis on muidugi kõige levinumad, aga ka sotsiaaltööd nii, et on vabatahtlikud ja on kohaliku omavalitsuse panus.

Sellest kõigest kokku saab õmblusteta ühiskond. See paindlik vitstest punutis, mis peab vastu ka 21. sajandil.

Miks on nii oluline, et me sel moel oma elu korraldame? Igal külal ja igal vallal on oma soov teha sellist Eestimaad, nagu neile meeldib. See, millist just, ei paista Tallinnasse. Seepärast ongi hea, et kohalik omavalitsus võib seda kogukonnaga koos arutada, ja teha täpselt nii, nagu selles kohas meeldib.

Vahel küsitakse, et kas meil ei võiks olla paremini ja täpsemalt kirja pandud, mida peavad ministeeriumid tegema selleks, et kohalikus omavalitsuses üks või teine tegevusharu oleks hästi korraldatud. Kohaliku initsiatiivi puhul ka – et teeme ikka selle konkreetse külavanema statuudi ning paneme kõik kohustused ja vastustuse kirja.

Ma mõtlen, et äkki ei teeks? Äkki jätaks vabaks?

Äkki iga küla ja iga kogukond võib ise mõelda, millist Eestit tema enda ümber tahab? Me oleme nii väikesed, meil on ruumi selle jaoks.

Siin Viljandimaal on näiteks MTÜ Teeme ja Viljandi Maanaiste Ühing, kes teavad, millist tuge on vaja kohalikel vanematel inimestel, et neil oleks hea. Nad teavad, kellele on vaja kaugemal asuvast poest leiba viia ja kellega on vaja mängida „Reis ümber maakera". Nad osutavad ka tõsisemaid sotsiaalteenuseid ning tore on, et osa kohalikke omavalitsusi teeb nendega koostööd ja – ma ei ütleks, et toetab seda tegevust, vaid – maksab ausalt ära teenuse eest, mida need vabaühendused osutavad.

Ma arvan see ongi see, mida me peame üha enam otsima. Seda kogukonna ise teha tahtmist, mida kohalik omavalitsus tänasel vabal moel saab toetada. Milleks talle tänased seadused annavad võimaluse.

Olen väga kurb, kui mõnes kohas veel öeldakse, et üht või teist ei tehta sellepärast, et seda ülesannet pole neile pandud. See on valepidi loetud meie kohaliku omavalitsuse korralduse mudel. Ei olegi ülesandeks pandud paljusid asju, aga ei ole ka ära keelatud neid teha. Vastupidi – ülesandeks ongi pandud teha koos oma inimestega, omas vallas seda, mida kohalik hing ihaldab.

Haldusreform on teinud meie valdu suuremaks juba pikka aega. Valdades, kes eelmistes ühinemisringides said suureks, kuulen sageli, et just pärast ühinemist muutusid kogukonnad aktiivseks ja ka valla juhtkond sai aru, et kuna igale poole nagunii ei jõua, ongi parem toetuda kohalikule initsiatiivile.

Sellepärast usun, et ka nüüd lõppev piiride joonistamine täpselt samamoodi võimestab kohalikke kogukondi. Ja oleks meil vaid oidu sügisestel valimistel valida neid, kes tahavad kuulata ja otsida seda tasakaalu erinevate tahtmiste vahel – selmet teatavad meile, mida meil täpselt tarvis on. Mõistlik on valida neid, kes küsivad: aga mida teie teha tahate? See ei tähenda, et kandidaadil endal pole mõtteid või huvi või initsiatiivi. Küllap tal on, aga tähtis on ju see, mida kohalikud inimesed ise tahavad.

Ja kui sellised inimesed võtavad kohad sisse vallavalitsustes, nagu nad paljudes ka täna juba on, siis on täitsa kindel, et Eesti küla elab. Ja sõltumata sellest, kust puu tagant see piir parasjagu jookseb, saavad ka kõik kogukonnad kohalike omavalitsuste poolt toetatud, et teha oma elu paremaks.

Sest ega siis piirid ei ole reform. Nüüd alles tuleb hakata arutama, mida me siis teeme. Ja jumala eest, ei tohi minna seda teed, et las keegi Tallinnas ütleb seda. Või et Tallinn öelgu vähemalt, milliseid teenuseid siis vald peab osutama. Ma arvan, et see oleks halb plaan.

Tuleb teha seda, mida hing ihkab ja mida on vaja. Oma kogukonda tuleb toetada ja loomulikult peab selleks olema vallal võimalusi ja ressursse.

Üks oluline teema siin on ka säilitada praegust vaba rahastusmudelit, aga võib-olla täpsustada ja selgitada, kuidas saame kindlad olla, et keegi ei jää hammasrataste vahele. Sest kui ikkagi oma küla mees lükkab teed lumest puhtaks ja vald talle selle eest maksab, aga ta juhtub olema vallajuhi sugulane, siis keegi ei taha, et sellest tõuseks arusaamatusi ja pahandusi. Arvamusfestivalil järgmisel nädalala ma loodan koos Krista Aasa ja Marika Priskega neil teemadel ühe arutelu püsti panna, et saada selgemaks – jah, kohalik omavalitsus on vaba toimetama ja tegema, aga kuidas tagada, et pisiasjades ei aetaks juuksekarva lõhki.

Olen alati mõelnud, et ometigi ju riigi raha puhul audiitorid ja riigikontrolörid aktsepteerivad, et natuke tehakse vigu ka, aga valdav osa riigi rahast on veatult kasutatud nagunii. Palka ei ole võimalik valesti maksta jne. Ja vaat, nende pisikeste asjade tegemiseks ongi mõeldud see väike veamäär, et kui lubada omavalitsustel ja kogukondadel teha asju koos, siis läheb vahel ka valesti. Kahjuks me teame, et sellest tehakse palju suuri pealkirju. Me peaksime õppima nendest juhtumitest, mis on läinud piiri peale või üle piiri, sotsiaalne kontroll peab olema väga tugev. Parim sotsiaalne kontroll valla rahakoti üle on avalikustamine. Mida rohkem on lahti kirjutatud, kuhu vald oma raha on kulutanud, seda parem. Mida rohkem on avalik arutelu nähtav ka internetis ja tagantjärele üle vaadatav, seda parem. See näitab, et valitsetakse koos, valitsetakse ausalt ja läbipaistvalt ja kellelgi ei ole midagi varjata.

Kui hakkasin nendel teemadel mõtlema paar aastat tagasi, siis tundus mulle, et võib-olla me jõuame kümne aastaga sinnamaani, et selline õmblusteta ühiskonna mudel võiks hakata levima. Rõõmsa üllatusena olen näinud, et tegelikult Eestis see juba täitsa hästi väga paljudes kohtades toimib. Mõnel pool ei toimi ja siis on kohalike omavalitsuste esindajate ülesanne mõelda, kuidas võiks toimida.

Üks oluline risk muidugi – kõik teame, et need, kes on aktiivsed, on seda mitmel rindel. Eestlasele on see natuke omane, et ta rabab ise ja on isegi uhke, et vaat, ei lähe naabrimeest või kedagi teisest küla otsast paluma, et nad tuleks ka. Kindlasti on paljude teiegi piirkondade konstaabel üksiti ka vabatahtlik tuletõrjuja, kaitseliitlane ja võib-olla ka merepäästja, kui elate rannakülas.

Seetõttu näen, et selle meie õmblusteta ühiskonna üks probleeme on, et 10% teeb, 10% kritiseerib ja 80% on kusagil seal vahel – mõnikord tuleb kaasa, mõnikord mitte. Soovitan seepärast ka kõigis teie ettevõtmistes ehk vähem panustada materiaalsele ja rohkem mõelda, kas oleks võimalik õpetada meie inimesi kaasama seda teist ja kolmandat 10%.

Ka selliseid ettevõtmisi ju on – näiteks vabaühenduste liit EMSL pakub koolidele programmi, kus noored saavad ühiskonnaõpetuse tunni käigus vabaühenduste töös osalemise kogemuse. Kindlasti see tõstab vähehaaval inimeste osakaalu, kes kogukonna töös kaasa löövad. Arvan, et just maakoolidele on see äärmiselt tähtis. Otsige üles see programm ja kutsuge ka oma kooli. Kindlasti nad tulevad ja küllap leiavad võimaluse aidata teie kogukonda aktiivsemaks, kui see esimene 10%.

See ongi 21. sajandi ühiskond. Ja see on väga hea ühiskond. Lääne-Euroopa heaoluühiskond, mida 20-25 aastat tagasi eeskujuks seadsime, võttis tegelikult inimeselt ära vastutuse. Jäi vaid maksumaksmise kohustus, ent kõik muu, isegi vastutus inimese ja ta laste toimetuleku eest, lasus suurel määral riigil ja kohalikul omavalitsusel.

Võime ehk öelda, et see oli tore aeg neile, kes neis riikides elasid, aga me teame, et see tegelikult ei olnud jätkusuutlik. Vähe sellest, et raha sai otsa, eelarved läksid defitsiiti, aga see ei olnud ka parim, sest sellisel juhul saavad kõik täpselt ühesugust riiki, ühesugust teenust. Aga seda me ei taha. Me tahame omamoodi.

Meenub näide, kuidas me praegu taastame usinasti pärandkooslusi. Aga kui kohalik kogukond leiab, et ka see looduskooslus, mis on moodustunud, sest pärandkooslus jäi sööti, on omamoodi väärtus, siis tuleb neil täna vaielda. Õnneks see on vaieldav ja nad saavad teha omamoodi, jäämata sellepärast ilma oma toetustest. Lihtsalt tuleb rääkida. Tuleb rääkida vajadusel ka Tallinnaga, aga eelkõige tuleb rääkida omavahel. Ka see on asi, mida vist peame õppima – omavahel hästi palju rääkimist sellest, mida tuleb teha ja kuidas me saame koos edasi minna.

Ka vabakonna tegevus ei saa toetuda ainult sellele, et inimestel on tegemise rõõm. Jah, kohalikul omavalitsusel on minu arust kohustus toetada, maksta selle töö eest. Samas, midagi me oleme ju alati teinud niisama, teise aitamise rõõmust. Ei ole võimalik panna paika seaduste ja määrustega seda piiri, küll ta kujuneb ise kõige õigemal ja paremal moel.

Kui mõtleme, siis väga palju sellest, mida me täna peame Eesti elu normaalseks osaks – puuetega inimeste toetamine, ühiskonnas kaasamine – on tekkinud läbi valu ja vaeva, nende inimeste valu ja vaeva, kellel on olnud isiklik kokkupuude, ja väga palju aastaid alguses on tehtud seda vabatahtlikult. Nemad on olnud teerajajad. Meie kõigi asi on teha nii, et need, kes täna näevad ühiskonnaelu valupunkte kõige paremini, pakuvad välja lahendusi, et nende tee lihtsalt ei oleks enam nii konarlik ja nii vaevaline.

Mõnikord me kardame neid 21. sajandi kiireid muutusi. Ei peaks kartma. Jah, 20. sajandil oli lihtsam, kui tõeliselt „hapuks" läksid ainult hobuvanker ja petrooleumilamp. 21. sajandil vananeb iga tehnoloogia viie aastaga ja kõik muutub. Ei saa enam teha 30-aastast strateegiat, mis oleks kõikehõlmav ja kataks kogu Eesti. Aga tegelikult on see tore, sest niimoodi oleme me vabamad tegema tuhandet erinevat asja, ja tänapäeva tehnoloogia aitab meil seda hallates jääda kõik koos üheks eesti rahvaks.

Mul on teie üle hea meel, et te siin täna koos olete ja me kohtume kindlasti veel palju. Ilusat algavat kontserti ja pidu!