koned

Kõned

- Reset + Prindi

President Kersti Kaljulaid 2017/18 õppeaastal alustavate õpetajate foorumil Tallinnas

President Kersti Kaljulaid 2017/18 õppeaastal alustavate õpetajate foorumil Tallinnas
President Kersti Kaljulaid 2017/18 õppeaastal alustavate õpetajate foorumil Tallinnas
© Annika Haas

22.05.2017

Mul on väga hea meel, et alustavad õpetajad Eestis ei ole enam kunagi üksi. Nad tunnevad teisi õpetajaid teistes koolides, teistes linnades ja külades, kes samamoodi on just alustanud.

Muidugi, noorem põlvkond ei olegi kunagi päris üksi – juba sellepärast, et võrgustumise meetodid tänu tehnoloogia arengule on ju selged ja elementaarsed.

Mujal ringi käies tuleb presidentidele ja ministritele seletada, et ärge üldse muretsege, see järgmine põlvkond on iseenesest digitaalne, te peate muretsema selle pärast, et te sellest rongist maha ei jääks. Sest inimesed lülitavad riigi enda elust välja, kui riik on ainuke asi, mis on analoogne.

Eestis saavad õnneks kõik sellest aru, et normaalne inimene ongi hästi võrgustunud.

Aga see ei asenda seda, et mõnikord tahaks tulla kokku ja rääkida näost näkku. See on endiselt meile kõigile väga oluline.

Milles ma näen alustavate õpetajate võrgustiku kõige suuremat väärtust, on see, et me teame, et iga algus on raske. Aga seda ei pea läbima üksinda, seda keerulist algust.

Alguses on ikka tunne, et oled kui jänes, kes sattus valgusvihku ega tea, kuidas sealt välja saada. See tegelikult hajub, see tunne. Ja ma loodan, et need tänavu koolides oma töö alustajad, kes moodustavad selle võrgustiku tuumiku, et kui siis tulevad järgmisel aastal jälle uued alustavad õpetajad, siis oskate te olla toeks ka neile ja niimoodi saame tagada, et mitte keegi ei tunne ennast nagu selline paanikas jänes. Või kui tunnebki, siis teab, et see tunne on jõuludeks kadunud. Või hiljemalt järgmiseks kevadeks.

On äärmiselt oluline, et keegi seda meile niisugusel hirmu- ja segadusehetkel ütleks.

Mis teeb õpetajatöö täna Eestis keeruliseks on see, et need, kes nüüd lähevad kooli, peavad järjest julgustama oma vanemaid kolleege leppima sellega, et tegelikult ei tea keegi, kas te õpetate tõepoolest neid asju, mida on tulevikus väga-väga vaja. Või õpetate inimestele asju sellepärast, et nad õpiksid, et on võimalik midagi ära õppida ja seda kasutada, kuid võimalik, et ka unustada. Ja et see ongi normaalne ja see jääbki niimoodi.

Olen kasutanud metafoori, et kui 20. sajandil läks tõsiselt hapuks kaks leiutist – hobuvanker ja petrooliumilamp –, siis tehnoloogia, mida täna kasutame, on kindlasti kümne aasta pärast kiviaegne. Maailm on palju kiiremini muutuv, mis tähendab, et ajaga, mil 1. klassi tulnud lapsed suureks kasvavad ja gümnaasiumi lõpetavad, on neid ümbritsev oluliselt teistsugune. Staatilisus on maailmast kadunud ja koos sellega on kadunud ka pikaajaline planeerimine, nagu me seda tundnud oleme.

Teeme 30-aastase arengukava ja siis elame selle järgi – see ei ole enam võimalik. Tänapäeval on vaja, et meil oleks hästi palju hästi erinevaid mõtteid, kogu aeg, igas põlvkonnas. Mõni nendest mõtetest tõenäoliselt viib meid edasi. Me tunneme ta ära, kui ümbritsev keskkond vajab just sellist mõtet.

Midagi sellist õpetada on kaunis keeruline. Keeruline on isegi sellega leppida. Aga vastasel korral on oht, et kui õpetajad – paratamatult nad on vanemad, mõned ka päris eakad – isegi võivad tahta edastada seda sõnumit, et kõik, mida täna õpime, välja arvatud loomulikult põhitõed, võib ülehomme vajada ümberõppimist – et see siis ei tule neil usutavalt välja. Ma tajun seda ise. Mulle ka tegelikult enam nii väga ei meeldi, et asjad nõnda kohutavalt kiiresti muutuvad.

Mis on veel hästi oluline, on ette valmistada noori selleks, et nende elus ei tule niisugust stabiilset perioodi, kus nad lõpetavad kooli, lähevad tööle, töötavad kaua ühel erialal, kuni siis tuleb pension.

Nende elu tuleb palju seiklusrikkam. Nagu teiegi elu.

Tean, et ei peaks seda ütlema, aga arvan, et mitte kõik teist ei jää kooli väga kõrge vanuseni. Ma loodan, et kõik teist tulevad tulevad aeg-ajalt kooli tagasi, kui olete vahepeal ka ära läinud.

See ongi normaalne. Olen pisut mures, et kuulen Eesti tööandjaid rääkimas, et meil on vaja arendada tammsaarelikku tööeetikat, et inimesed hoiaksid kauem kinni ühest töökohast ja püsiksid. Neile muidugi see meeldib, aga minu arvates on see vale lähenemine.

Jah, me peame õpetama tammsaarelikult, et kogu aeg tuleb edasi pürgida, kogu aeg tuleb seada endale eesmärke ja viia neid eesmärke ellu. Aga me peame ütlema noortele ausalt ka seda, et me teame, et nad ei kavatse elada nii nagu vanemad põlvkonnad. Nad kavatsevad elada lõbusalt ja teisiti. Nad kavatsevad teha tööd teha tõenäoliselt ainult nii palju, et võimaldada omale huvitav ja hea elu, aga kindlasti ei hakka nad tegema tööd nii, nagu praegused 50-aastased.

Seda põlvkonda, kes praegu koolides kasvab, eristab mu enda põlvkonnast oluliselt see, et kui meie saime rohkem palka, siis läksime poodi ja ostsime näiteks suurema auto. Aga see põlvkond võtab selle eest aega ja teeb midagi muud. Läheb Eestist eemale, on mujal, tuleb tagasi.

Hästi oluline on levitada seda mõttelaadi ka koolis oma vanemate kolleegide hulgas, et on väga tore, kui noored lähevad. Küllap nad siis ka tulevad, kui ütleme, et minemine on tore.

Mind tegi veidi murelikuks, kui kuulsin Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva avaüritusel kontserdi vahetekste, mis kõik tegelesid sellega, et noortel on kohustus ajada alla juured ja püsida siin. 50-aastased ei peaks ütlema 15-aastastele, et istu kodus – see ei tööta nagunii. Ja tänane maailm seda ei soosi.

See, mida teie peate koolis õpetama ja saate koolis õpetama, on lennuvõime kõige laiemas mõttes. Te peate õpetama need linnupojad lendama, et nad seda ei kardaks.

Lapsi on mitmesuguseid. Ka laste hulgas on neid, kes tegelikult kardavad seda 21. sajandi elumudelit. Kellele meeldib stabiilsus ja kes tahaksid teada, kuidas seda iseenda jaoks luua. Neid tuleb julgustada, sest et minu arvates me saame öelda, et see ongi uus stabiilsus, et kõik koguaeg muutub. See on tohutu väljakutse teie põlvkonnale ja teile, kes te lähete täna kooli, muuta seda paradigmat, seda arusaama.

Praegu tundub mulle pigem, et paljud inimesed küll lepivad sellega, et maailm muutub – aga just nimelt lepivad, mitte ei vaimustu sellest. Selles ei ole päriselt õhinat.

Ka minu käest, kui ma koolides käin, küsitakse vahel selliseid natuke väsinud küsimusi – isegi lapsed teevad seda mõnikord – nagu "Kuna see ometi lõpeb?". No näiteks arutelu Euroopa Liidu tuleviku üle. Ei lõpe. Ei saagi lõppeda ja oleks väga õudne, kui lõppeks. Kogu aeg midagi muutub.

Natuke tahaksin rääkida ka õpetajatöö mainest. Ei tea, millest see tuleb, aga ringi käies jääb mulle mulje, et inimesed, kelle arvetes on õpetajatöö maine Eestis madal, töötavad valdavalt koolides.

Ma ei oska seda seletada. Aga arvan, et äkki tuleb see 1990. aastate algusest, kus praegused täies tööjõus pedagoogid tulid kooli ja tõesti oli nii, et palgatellerile maksti rohkem palka kui õpetajale. Nüüd on see kindlasti vastupidi ja olulisel määral vastupidi, aga kuskile on see arusaam sisse ja kinni jäänud.

Tegelikult ei ole õpetajatöö maine minu hinnangul üldsegi madal. Kui ma ülejäänud ühiskonnagruppidega suhtlen, näen, et maine on hea ning mu meelest ka arenev ja tõusev. Kahtlemata aitab siin kaasa see, et päris mitu aastat on ka riigieelarve kokkupanemisel räägitud, kui oluline on, et õpetajad teeniksid üle Eesti keskmise palga ja seegi indikeerib staatust.

Mis mulle veel meeldib Eesti koolis ja mis on oluline võrreldes Lääne-Euroopaga: meil ei ole ajas arenevat karjääri- ja palgamudelit. Mõnes mõttes tundub see võib-olla halb: et kui ma olen 30 aastat koolis olnud, siis võiksin ju saada oluliselt rohkem palka.

Aga Lääne-Euroopa õpetaja saab alustades väga paljudes riikides erakordselt niru palka. Jah, keskmine palk õpetajal on – vaadatakse – päris korralik, aga esimene kümme aastat on kõrvalt vaadates täiesti jube. Mulle meeldib, et meie noori õpetajaid ei diskrimineerita koolis.

Ma soovin teile palju jõudu.

Jään teile väga kaasa elama ja loodan, et see võrgustik kujuneb tõsiseks abiks õpetajate kooli toomisel.

Ning loomulikult ma loodan, et paljud teie hulgast jäävad kooli väga kauaks. Aga kui ei jää, mis siis ikka – tulge jälle tagasi.