koned

Kõned

- Reset + Prindi

Vabariigi President Rahvusvahelises Rahuinstituudis: „Kuidas saavad väikeriigid suurendada oma mõju maailma poliitikas“

15.07.2017

Lubage mul alustada tänusõnadega Rahvusvahelisele Rahuinstituudile selle eest, et ta täna siin selle arutelu korraldas. Mul on väga hea meel, et saan siin osaleda hetkel, mis on väga olulise tähtsusega nii ÜROle kui ka Eestile.

See on tõesti meie jaoks väga oluline kuu. Kaks nädalat tagasi, 1. juulil, asusime me esimest korda oma ajaloos täitma Euroopa Liidu eesistuja ülesandeid. Teine „esimene kord" leiab aset täna, kui me ametlikult alustame esimest korda kandideerimist ÜRO julgeolekunõukogu mittealalise liikme kohale.

Järgmised kuus kuud anname me endast parima, et olla Euroopa eestvedaja. Ja kui meid peaks valitama julgeolekunõukogu liikmeks, siis loomulikult anname me endast parima ka sellesse, et ÜRO oleks suuteline vastama meie kiires muutumises oleva maailma nõudmistele. Endast parima andmine on see, mida me väikese riigina peame tegema, et avaldada mõju ja jääda ellu maailmas, mis on muutumas üha ebastabiilsemaks. Kus reegleid mitte ainult ei väänata, vaid ka lõhutakse. Kus ennustamatus on muutumas normiks. Kus rahu ja turvalisus on püsivalt ohustatud.

Muidugi pole ainult väikeriigid need, keda globaalsete pingete üldine kasv mõjutab. Rahvusvaheliste reeglite ja kokkulepitud põhimõtete õõnestamine võib nõrgestada seda ülemaailmset korda, mida me tunneme, avaldades ühtmoodi mõju nii suurtele kui ka väikestele riikidele. Ning sellised teemad nagu sotsiaalmajanduslik areng, migratsioon ja kliimamuutused on ülemaailmsed väljakutsed, mis mõjutavad meid kõiki, nii suuri kui ka väikseid.

Ma nõustun nendega, kes väidavad, et väikeriigid on objektiivses mõttes rahvusvahelisel areenil aset leidvate muutuste suhtes haavatavamad – eriti ootamatute muutuste suhtes. Majanduslikus mõttes on väikeriigid enamasti rohkem sõltuvad rahvusvahelisest kaubavahetusest. Poliitilises mõttes on väikestel riikidel väiksem mõjujõud, rääkimata sõjalisest jõust.

Kuid õnneks on olemas võimalusi neid nõrkusi kompenseerida ja oma mõjujõudu rahvusvahelisel areenil suurendada. Väikeriigid suudavad toimida ja tihti toimivadki tõhusamalt kui nende suurus lubaks oletada. Tõepoolest, enam kui saja maailma väikeriigi hulgast võib leida mitmeid edulugusid, mitmeid eeskujusid – näiteks Luksemburg –, kus väikeriik on saanud jõukaks ja teda loetakse mõnes konkreetses valdkonnas maailma juhtivate riikide hulka. Väikeriigina oleme palju õppinud teiste, samuti väikese rahvaarvuga riikide käest. Esiteks, et ei saa ainult tarbida, vaid peab ka panustama. Alati peab lähtuma vajadusest panustada. See on ainus viis, kuidas väikeriik saab rahvusvahelises kogukonnas enesekindlalt kohal olla ja mõjujõudu omada.

Nagu enamik väikeriike, nii seisab ka Eesti multilateraalsuse eest. Muidu poleks meil platvormi, millelt panustada. Me tõepoolest mitte ainult ei usu multilateraalsusesse, vaid me ka sõltume sellest. Meile on eksistentsiaalselt vajalik, et mitme osapoolega koostööprojektid areneksid ning vastaksid nende riikide kodanike ja rahvusvaheliste kogukondade vajadustele. Vastupidine olukord oleks meile otsene risk. Suured riigid saavad üksi riskantseid samme astuda, väiksed seda teha ei saa.

Meie välis- ja julgeolekupoliitika toetub peamiselt meie kuulumisele NATOsse ja Euroopa Liitu, kahte peamisesse Euro-Atlandi piirkonnas asuvasse organisatsiooni. Aga seda tugevdab oluliselt ka meie ÜRO liikmelisus. ÜRO on ainus tõeliselt globaalne rahvusvaheline organisatsioon, mis on rahvusvaheliste reeglite ja põhimõtete eest vastutav ja on suuteline neid ka jõustama. Eesti kui väikeriigi jaoks on just need reeglid ja põhimõtted, koos rahvusvahelise koostööga, see, mida mulle meeldib nimetada meie tugevaimaks relvaks.

Ka maine või kuvand on oluline, eriti väikeriigi jaoks. Seda on raske üles ehitada, kuid äärmiselt lihtne kahjustada. Me toetume oma liitlastele ja partneritele. Me hoolime sellest, mida nemad meist arvavad. Seetõttu püüame pidevalt olla usaldusväärne ja etteennustatav partner kõigile maailma riikidele. Olla alati kohal, kui keegi vajab abikätt olukorra analüüsimiseks ja positiivsete, tulevikule orienteeritud võimaluste leidmiseks. Me ei hakka kunagi ütlema: sellest ei saa asja, loobume sellest rahvusvahelisest koostööst. Me oleme alati need, kes kõige innukamalt toetavad kompromisse, et ei oleks vaja koostööst loobuda. See on nii Euroopa Liidus, see on nii ka siin, ÜROs.

Selge on see, et me ei saa olla igal pool. Me peame seadma prioriteete, seda nii rahvusvahelisel areenil kui ka kodus. Me peame hoolikalt valima, mille nimel pingutada ja mida me teeme kõige paremini. Ja võimalik, et me olemegi teinud midagi maailmas kõige paremini – selleks on meie digitaalne ühiskond.

Me alustasime sellega peamiselt kulude kokkuhoidmise eesmärgil. Inimesed ootasid meie valitsuselt sama häid teenuseid, kui mida pakkusid sel ajal paljud meist jõukamad riigid. Aga meil polnud selleks vahendeid, seega pidime seda tegema efektiivsemalt. Me tegime seda. Nüüd annab see meile konkurentsieelise kõigi teiste maailma riikide ees.

Me ei kasuta seda paremust ainult enda konkurentsivõime tõstmiseks. Me oleme teinud saavutatud teadmised kättesaadavaks kõigile oma partneritele, et näidata, kuidas muutused võivad aset leida tõeliselt kiiresti, kui uued tehnoloogiad kiiresti omaks võetakse. Aga kiireteks muutusteks on vajalik veel üks tugisammas – liberaalsete väärtuste ja vaba demokraatia reeglite austamine. Sõna-ja mõttevabadus, vaba ajakirjandus – need kõik on väga olulised, sest ilma nendeta ei tule riiki investeeringuid. Ilma nendeta ei saa pälvida rahvusvahelise kogukonna usaldust. Muutused eeldavad lugupidamist üldtunnustatud inimõiguste ja vabaduse vastu. Selles osas ei saa teha kompromissi ja öelda: me oleme vaesed, me ei saa seda endale lubada. Jah, saate küll! Demokraatia ei sõltu SKT-st inimese kohta. See on kättesaadav igaühele, igale riigile maailmas.

See on sõnum, mida meie riik on demonstreerinud juba 25 aastat. Me oleme muutunud Nõukogude Liidu poolt okupeeritud riigist riigiks, mis IMF-i klassifikatsiooni järgi kuulub kõrge elatustasemega riikide hulka. Tegelikult jõudsime me sinna juba 2006. aastal, nii et meil kulus selleks 15 aastat.

Aga tuleme tagasi digitaalse aspekti juurde – me kõik teame, et inimesed ja ärid juba on küberajastus. Aga kus on valitsused? Enamasti tegutsevad nad analoogrežiimil. Kuid on Eesti, aga on ka Soome ja Läti ja ka Luksemburg, kes on erineval määral digitaalsed. Eesti ilmselt neist kõige põhjalikumalt. Ja see on platvorm, mida jagavad erasektor ja avalik sektor, seega hõlmab see kõiki.

See ei ole enam üks võimalus paljudest või valiku küsimus, see juba toimub. Valitsustel on alati lasunud kohustus tagada inimeste identifitseerimine. Tavaliselt nimetatakse seda passiks. Aga suur osa tehingutest on juba liikunud kübersfääri ja mingitel põhjustel on valitsused enamikus piirkondades loobunud oma peamisest ülesandest: tagada isikute turvaline identifitseerimine. Google pakub seda, Eesti pakub seda. Läti ja Luksemburg samuti ja on mõned veel. Aga see on ilmselgelt riikide vähemus.

Me peame neist asjadest rääkima. Ma kaldun arvama, et valitsused tegelikult ei taha olla ega saagi lubada, et nad on viimased, kes inimestele internetti järgnevad. Ja samuti lasub neil kohustus hoida internet meie kõigi jaoks turvalise ja avatuna. Nii nagu ka tänavatel – me jäta oma tänavaid pättide meelevalda, isegi kui seal vahel juhtub halbu asju. Samamoodi ei saa me endale lubada internetist lahkumist. Valitsused peavad olema seal kohal, nad peavad jätma oma jälje ka digitaalsele pinnale. Internet on tänapäeval reaalne ruum – see pole enam mingi ülimalt abstraktne nähtus.

Just see on meid siia toonud. Muutused, mida on toonud liberaalsete demokraatlike väärtuste rakendamine koos kübekese õnne ja avatud suhtumisega uutesse tehnoloogiatesse.

Ja nüüd, kui me oleme alustamas ÜRO julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks saamise kampaaniat, rõhutan, et teeme seda sellepärast, et me tahame panustada. Me tahame anda oma panuse selle mõistmisesse, mida tähendab inimlikkus 21. sajandil ja mida peaksid valitsused tegema, et oma inimeste ja ettevõtete jaoks endiselt olemas olla.

Lisaks sellele – jah, me kandideerime esmakordselt sellele kohale ja usume, et ÜRO on kõiki kaasav struktuur, mis soovib, et kõik saaksid võimaluse. Ja me mõistame väikeriikide üldiseid ühiseid probleeme ning paratamatut vajadust ellujäämiseks paljurahvuselisi võrgustikke tugevdada. Me vajame tegutsema tugevamat ÜROd, sest teist võimalust lihtsalt pole.