- Reset + PDFPrindi

Vabariigi Presidendi kõne parimatele koolilõpetajatele Kadrioru roosiaias

04.07.2017

Tervist, kallid kõrgkoolide lõpetajad! Tere tulemast sellel ilusal tuulisel päeval siia Kadriorgu!

Nagu näete, on ilm täna heitlik. See saab nii olema mitte ainult sellel suvel, vaid ka edaspidi, sest meid on maakeral palju ja me avaldame talle teatud sorti mõju. Selle mõju tõttu temperatuurierinevus pooluse ja ekvaatori vahel väheneb ning ei teki vajalikke õhuvoole, mis tooksid sooja õhu Aafrikast meile siia. Õhuvool on nõnda palju nõrk, et mägedele põrkudes keerab soe õhk ära ja läheb meist lihtsalt mööda.

Harjugem sellega. Aga mõistkem ka, et selles on teie põlvkonna väljakutse ja meie laste ning lastelaste ühine väljakutse. Mitte ainult tehnoloogia ei põhjusta meie maailmas kiired muutusi, ilmselgelt muutub ka kliima ise väga kiiresti.

Nii ei kanna ka haridus, mille te olete äsja ülikoolist saanud, teid tõenäoliselt täpselt niimoodi pensionipõlveni, nagu te võib-olla veel ülikooli astudes mõtlesite. Laia silmaringiga, nagu te kõik tänaseks olete, te ilmselt juba teate, et see haridus, mille te olete ülikoolis saanud ning mida võib-olla mõnes teises ülikoolis jätkate – magistriõppes, doktoriõppes, post-dokis –, see kõik aegub üha kiiremini. Kui 20. sajandil läks lõplikult ajalukku vaid petrooleumilamp ja hobuvanker, siis see tehnoloogia, mida me täna kasutame ja taskus kanname, seda meie lapsed tõenäoliselt 15 aasta pärast enam kasutada ei oska.

Elukorraldus 21. sajandil on seega hoopis liikuvam ja voolavam kui oleme seni harjunud. Ka geograafia asukoha tähenduses kaotab järjest enam oma tähendust – paljud teist suudavad edaspidi töötada hommikupoolikul korraga kahes erinevas riigis, millest üks võib asuda ka näiteks väljaspool Euroopa Liitu. Ja õhtupoole, siis kui ärkavad inimesed maakera teisel poolel, võite te teha tööd juba hoopis teises riigis. Võite töötada korraga kolmes ettevõttes, mis asuvad kõik erinevates jurisdiktsioonides. Aga võib-olla töötate te hoopis sõltumatumana. Ma arvan, et üle poole teist on 10 aasta pärast täiesti sõltumatud ühestki konkreetsest tööandjast. Te teete ise seda, mida te tahate, siis kui teile sobib ja nii nagu teie tahate.

See on väljakutse teile ja loomulikult on see väljakutse ka meile. See on väljakutse riikidele, mis kujundavad ümbritsevat keskkonda. Loomulikult vajame me seda harjumuspärast sotsiaalset turvaliseust kõige laiemas mõttes, millega me oleme harjunud. Me vajame meditsiinisüsteemi, me vajame oma lastele kooli ja haridust. Me tahame, et see kõik oleks korraldatud parimal moel, aga ometi ei taha me tõenäoliselt teha enam tööd nii nagu seda tegid meie esivanemad. Viis päeva nädalas, 12 kuud aastas, 30 aastat järjest unistusega paremast või vähem muretust pensionipõlvest.

Ilmselgelt peab kusagil saavutatama uus ühiskondlik kokkulepe – me peame saame kõik koos aru, kuidas saab riik endiselt pakkuda kõige laiemas mõistes sotsiaalset ja ümberjagavat tuge selleks, et ka teie lapsed ja lapselapsed saaksid saada seda suurepärast haridust meie suurepärastes kõrgkoolides. Ja samal ajal saaksime meie austada teie vabadust teha tööd siis, kui te tahate, seal kus te tahate, kellele iganes te tahate.

Hea on see, et niisuguses elumudelis on pere- ja tööelu ühitamine oluliselt lihtsam kui vanas industriaalmudelis. See tähendab, et teie põlvkonnal on hulga vähem muresid sellega, et see, kes parasjagu lapsega kodus on, võib karjääris „maha jääda“. Kui töö ei ole seotud ühegi geograafilise punktiga, siis ilmselgelt on seda võimalik paindlikumalt teha ka pere kõrvalt. See teeb heameelt. Kõik need muutused, millest ma olen siin teie ees kõneledes rääkinud, on minu arvates üsna positiivsed. Aga me peame kõik koos olema väga loovad, et sellest positiivsusest võtta parim meie hargmaise rahva tulevikuks.

Head lõpetajad!

Mul ei ole mingit illusiooni, et aasta pärast olete te kõik siin Eestis. Aga ma olen 100% kindel, et aasta pärast tunnete te kõik ennast eestlastena. Kui te ajutiselt või pikemalt otsustate asuda kusagil mujal kui meie kodupinnas, siis ma tean, et juba mõne aja pärast tulevad meie koolid ja ülikoolid teie lastele küberruumi järele- Eestikeelset haridust saab anda hargmaiselt ilma, et kõik Eesti lapsed asuks tingimata Eestis.

Nii näen mina meie ees seisvat vabade inimeste maailma ja vabade inimeste sajandit. Ma tean, et me jääme kõik koos eestlasteks. Meid ei saa olema vähe, meid saab olema kõikjal ja palju. Meie mõju maailmas on suurem, kui ta on iial varem olnud ja ma olen kindel, et teie põlvkond teeb selle veelgi suuremaks!