- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President Tartu Ülikooli rektori inauguratsioonil

President Kaljulaid Tartu Ülikooli rektori Volli Kalmu inauguratsiooni tseremoonial
President Kaljulaid Tartu Ülikooli rektori Volli Kalmu inauguratsiooni tseremoonial
© Andres Tennus, Tartu Ülikool

30.06.2017

Kallis ülikoolipere, austatud rektor Kalm!

Seekord siis kohtume niimoodi. Mul on siin kahtlemata väga hea tunne. Isegi turvaline tunne. Ilmselt ka teil. Olete saanud rektori valimistel teha otsuse senise töö põhjal. Rektori esimene mandaat tuleb usutavatest lubadustest, teine aga hinnanguna seni tehtud tööle. Rektor Volli Kalm on juhtinud ülikooli nii, nagu peab – nagu maailma üht ja ainukest eesti keeles töötavat universitas't. Selline ülikool on midagi hoopis muud kui lihtsalt üks maailma parima 350 ülikooli hulka kuuluv ja levinud keeltes õpetav ning töötav ülikool. Seda toredam on, et rektor Kalmu, rektoraadi, ülikooli senati, valdkonna- ja instituudijuhtide ühise töö tulemusena on meie Tartu Ülikool kõige muu hulgas ka maailmas kõrgelt hinnatud. Edetabelikohad ei ole mu meelest kuigi arukad eesmärgipüstituses. Ent kui tasakaaluka ja samas piisavalt kiire arengu mudelit otsides ja järgides üksiti edenetakse ka rahvusvahelises konkurentsis, siis see kinnitab, et on astutud õiges suunas. Me vaidleme oma vaidlused ära emakeeles, me õpetame oma üliõpilastele eesti oskuskeelt vähemalt kõrgharidustee esimestel astmetel.

Kui eestikeelne on meie rahvusvaheline Tartu Ülikool ja tema õppetöö ja teaduse argipäev, on ülikoolipere endi kätes. Ei saa loota keeleteadlastele, et teha heas eesti keeles kättesaadavaks oma teadustöö tulemused. Keeleloome ja -kujundamine eeldab selle teema mõistmist, millel räägitakse. Kui eesti teadlased omavahel saavad oma tööasjad aetud eesti keeles, kui nad pakuvad oma terminoloogiatöö tulemi ka üliõpilastele, siis püsib eesti keel kõrghariduse ja teaduse keelena. See on iga erialainimese täiendav kodanikuvastutus, mida suurrahvaste teadlastel igaühel meiega võrdsel moel kanda ei tule. On teie enda vaba valik, kas jaksate muude kohustuste kõrval seda kanda. Mina loodan, et jaksate ja tunnustan, et seni olete jaksanud. Kuid rõhutan – see on teie endi vaba valik, aga selgelt ka teie endi kätes. Välisabi ses vallas pole põhjust oodata ühelgi uurimisrühmal, laboril, instituudil, valdkonnal või ülikoolil. Ise tuleb pakkuda, ise kasutada ja ise kannatada kolleegide konstruktiivset kriitikat, millest terminiloomesse süvenedes mingil juhul puudust ei tule. Aga pole parata, mitte kellegi teise poole vaadata lihtsalt ei ole, kui selja taga on maailma ainus eestikeelne universitas.

Kõike seda lausudes ma tean, et just praegu on eestikeelset kõrgharidust Tartus ja Eestis tervikuna rohkem kui seda iialgi varem on olnud. Suurem keeleprobleem, kui nii võib öelda, on võib-olla hoopis mujal – me oleme igavalt kakskeelsed. Maailmapilt saab avaram, kui suudame suhelda ka saksa-, prantsuse-, hispaania-, portugalikeelsete kolleegidega nende omas keeles. Ilmselgelt tekivad uued kontaktid ja mõtted, kui kaasume uute keeleruumidega. Innustagu meid teadmine, et paljud teie kolleegid siin Tartu Ülikoolis ei pea paljuks õppida ära meie miljonirahva keel. Tänan siinkohal saalis viibivaid välisõppejõude, tean et saate minust aru.

Tartu Ülikool on muutunud ihaldusväärseks koostööpartneriks maailma tippülikoolidele ja -keskustele. Meil on aastakümneid kestvad koostöösidemed valdkonniti, aga just viimastel aastatel on ülikool tervikuna, Tartu Ülikool ise, leidnud rahvusvahelist tunnustust. Mitmed mainekad koostööorganisatsioonid on kutsunud ja kutsuvad. Targad valikud viivad Tartu Ülikooli laia maailma, hoides juured samas kindlalt maas. Ülikool nimelt ei ole kunagi valmis, edenemiseks vajame laialdast kontaktpinda, et osaleda parimas ja vältida suletuses peituvaid ohte.

Pidev muutumine, uuenemine ja noorenemine on vana ja väärika ülikooli olemuses. Siin pole midagi parata – maailm me ümber muutub üha kiiremas tempos. Me peame leidma viisi, kuidas auditooriumis, üliõpilaste ees, oleks neid, kellel on ka endal veel nooruslikku õhinat ja samas neidki, kelles kõneleb pikk ajalooline kogemus oma teadusvaldkonnas tegutsedes. See on keeruline tasakaaluotsing, eriti kui organisatsiooniskeemis on paindlikkuse jaos ruumi kesiselt, nagu see muidugi igal pool on. Ent kui keegi üldse suudab võrdlemisi kiiresti edendada noore inimese karjääri professorikohani, siis on see Tartu Ülikool. Noored on tänapäeval kärsitumad, kui karjäär akadeemilises keskkonnas ei kulge tempos, mida teadustulemused ja -kogemused väärivad, siis kipuvad nad mujale.

Kuna Eesti majandus muutub samuti järjest komplitseeritumaid oskusi nõudvaks, siis jõuame ilmselt 10-15 aastaga selleni, et doktorikraad, õigemini sellega kaasnev laiem maailmakäsitlus ja suurem kohanemisvõime, hakkab oluliselt tõstma inimeste turuväärtust. Ühtpidi on see muidugi tore – doktorikraadini koolitatud inimene on ülikooli jaoks alati üllas eesmärk. Teistpidi tähendab see, et noori on raskem õpetamise juures hoida.

Samas on selge, et juba praegu ülikooli astuvate inimeste eeldus pole doktorikraadini jõuda otse, aasta aastalt õppides ja tehes seda täiskohaga. Maailm ähvardab iga kümnendiga uueks kujuneda ja nii toimides investeeriks noor inimene liialt tänase hetke teadmistesse. Ilmselt hakkavad paljud edaspidi õppima aastakese kaupa, vahepeal töötades, tehes järk-järgult põnevamaid töid. Kogu meie mõtlemine peab sellega harjuma ja kogu meie õpetamise süsteem sellega kohanema.

Tõenäoliselt peab ka riik ümber mõtlema oma suhtumise õppimisse ja selle riikliku rahastamise tingimustesse, nii nagu ta peab katkestustega karjäärimudeliga arvestama õppima sotsiaalset tuge pakkudes ja makse kogudes. Industriaalajastu mudel, kus inimesed käisid tööl 30 aastat, iga kuu ja siis siirdusid pensionile, on kadumas. Üha rohkem tööd tehakse ära iseseisva, sõltumatu eksperdi poolt, kes ei seo end ühegi asutuse, riigi ega isegi sektoriga.

Ta ei seo end liigselt ka geograafiliselt, ta vajab ainult kindlat sadamat, üht ja vabalt valitud riiki, millega sõlmida kokkulepe sotsiaalsete garantiide osas. Sellised inimesed käivad kahtlemata edaspidigi aeg-ajalt ülikoolist läbi, otsides mingit kindlat kursust, lusti või vajaduse pärast. Vabakuulamine läheb kindlasti moodi, kui me seda pakume. Üle interneti õppimine samuti – hargmaine rahvas vajab oma rahvusülikooli, mis oleks kättesaadav igast maailma otsast. Kui me ei ole kättesaadavad, lähevad nad lihtsalt teistesse koolidesse, mis asuvad neile geograafiliselt lähedal või on hiirekliki kaugusel.

Samuti tundub mulle, et aeg oleks ülikooli uksed vabakuulamiseks avada juba gümnaasiumiõpilastele. Sedasi haakub ülikool inimese ellu ja pakub talle tuge kogu aeg. Meie nimetame seda elukestvaks õppeks, noorem põlvkond ilmselt lihtsalt eluks. Neist vähestel on ootus, et omandatud haridus viib neid pensionini ja siis rohkem tööd teha ei tule. Seda innukamad on nad juba noores eas oma silmaringi laiendama ja suur osa ülikoolikursustest on tegelikult põnevad ja mingit pidi arusaadavad ka gümnaasiumiõpilastele. Elu muutub sujuvamaks, selged piirjooned hajuvad – see on kahtlemata ka võimalus ülikoolile olla kohal rohkemates punktides inimese elukaarel.

Ma usun, et Tartu Ülikool, maailma ainuke eestikeelne universitas, on ka järgmised viis aastat kindlates kätes, rektor Kalmu, rektoraadi, ülikooli senati ja nõukogu kätes. Kindlat meelt ja otsustamisjulgust teile! Hoidke me ülikooli!