- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President põhiseaduse rahvahääletuse 25. aastapäeva tähistamisel Riigikogus

Vabariigi President põhiseaduse rahvahääletuse 25. aastapäeva tähistamisel Riigikogus
Vabariigi President põhiseaduse rahvahääletuse 25. aastapäeva tähistamisel Riigikogus
© Erik Peinar

28.06.2017

Head Eesti kodanikud,
kallid külalised!

Põhiseaduse preambulisse on talletatud Eesti rahva kindel tahe elada vaba rahvana vabal maal – meie oma loodud riigis. See tahe püsis vankumatuna ka nendel rasketel aegadel, mil sõnapaari – Eesti Vabariik – valjusti lausumine võis olla eluohtlik. Unistusega vabast Eestist olen mina ja minu eakaaslased lapsepõlvest peale üles kasvanud.

See päev saabus 20. augustil 1991, kui Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi koostöö viljana võttis üleminekuaja rahvaesindus Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest. Koos selle otsusega sai eluõiguse Põhiseaduse Assamblee, mis on Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu „ühine laps“ ning kelle ainus ülesanne oli välja töötada Eesti Vabariigi uue põhiseaduse tekst ning anda see rahvale otsustamiseks.

Põhiseaduse rahvahääletus nõudis Eesti kodanikelt otsustavust ja usaldust oma liidrite vastu. Nõudis julgust riskida, sest keerulistes oludes ja kiirustades valminud põhiseaduse tekstile heakskiidu andmine oli samm uude ja tundmatusse õigusruumi. Nõudis riigimehelikku tarkust, et mõista põhiseaduse tähtsust demokraatliku riigi ja ühiskonna jaoks, kuid eelkõige usaldust nende vastu, kes olid selle teksti loonud. Põhiseadust toetas rahvahääletusel valdav enamus Eesti rahvast – kõrge valimisaktiivsuse juures andis poolthääle enam kui 91% hääletamisel osalenud kodanikest.

Täna saame öelda, et meie põhiseadus on õigustanud 25 aastat tagasi hääletuskastidest leitud usaldusmandaati. Me oleme saanud veerand sajandit järjekindlalt Eesti riiki ehitada, tuginedes põhiseaduse stabiilsele vundamendile.

Põhiseaduse Assamblees sündinud valik parlamentaarse demokraatia kasuks on näidanud oma elujõudu. See valik oli tegelikult tagasipöördumine Eesti riikluse põhiseaduslike juurte juurde, sest ka Eesti Vabariigi esimene, 1920. aasta põhiseadus kehtestas parlamentaarse riigikorralduse. Parlamentaarses riigis on rahvas kõrgeima riigivõimu kandja, keda igapäevases riigiasjade ajamises esindab vabadel valimistel rahva mandaadi saanud Riigikogu.

Kuid sama oluline, kui ajaloost parim kaasa võtta, on vahepeal toimunud eksirännakutest õppida. Demokraatia stabiilsuse huvides on vaja erinevate võimupooluste lahususe ja tasakaalu põhimõtte põhiseaduslikku kaitset, mis tõepoolest välistaks ainuisikulise otsustamise ja hoiaks riigi demokraatia kursil. Põhiseaduse Assamblee stenogramme lugedes võib lausa füüsiliselt tajuda seda valu, mille meie rahva mällu on jätnud 1940. aasta sündmused ja hääletu alistumine. Need ei saa enam kunagi korduda – põhiseadus kaitseb meid selle eest.

Meie põhiseaduse pakutud tasakaal on meid hästi teeninud. Eesti on iseseisev, majanduslikult arenev ja rahvusvaheliselt samameelsete riikidega võrgustunud demokraatlik ja vaba riik. Meie kodanikud on seda tahtnud ja meie põhiseadusega määratud valimissüsteem, sealjuures nii Riigikogu kui ka presidendi valimise süsteem, on seda taganud. Meie kõigi mõtted on olnud priid ja on jätkuvalt priid. Mis võiks olla see põhjus, et minna seda hästi toimivat ja töötavat tasakaalu muutma?

Leidub nii Eestis kui ka maailmas tigedat sallimatust teistsuguste poliitiliste vaadete, meist erinevate kaasinimeste suhtes. See on omamoodi nakkus, mis maailmas levib ja demokraatiat ohustab. Meie põhiseadus ja meie valimissüsteem, mis soosib rohkemate parteide kaasamist Riigikogu töhe, kaitsevad meid ka täna väga hästi. Ühe tõe kuulutamine ja sellel põhineva poliitika elluviimine on lihtne, kuid ei saa esindada kogu rahva huve – sest meil kõigil ei ole ühesugused huvid. Aga meie kõigi huvides on, et ka meie huvid oleksid poliitikategemises esindatud. Tasakaalustatud esindusdemokraatia mudel loob selleks suurepärase aluse, kuid ei tee seda tööd muidugi meie eest automaatselt ära. Demokraatia ja arvamuste paljusus vajab igapäevast kaitset.

See, et põhiseadus ei anna ühelegi isikule suuremat voli kui olla primus inter pares, esimene võrdsete seas, on vaba poliitilise debati tagatis. Kuid jällegi, ka see tagatis ei toimi automaatselt, vaid vajab igapäevast tööd. Mulle on väga oluline, et peaksime poliitilises debatis silmas filosoof John Rawlsi sõnastatud ideaali. Ideaalmaailmas ei teaks me ühiskonnaelu reeglite sätestamisel seda, milline on meie endi koht selles ühiskonnas – mees või naine, põliselanik või tulnukas, vanur või laps, politseinik või kinnipeetav. Nii teeksime võimalikest parimaid otsuseid, sest võimatu oleks ennustada, milline on omakasu. Muidugi praktilises maailmas ei ole selline asi võimalik, aga läbi rääkides, vaieldes ja otsustades on mõistlik vähemalt mõelda – kas ma teen oma tööd, mis puudutab kõikide Eesti inimeste elu, lähtudes parima tasakaalu otsingutest?

Rawls õpetab meile sedagi, kuidas me võiksime poliitikas oma argumente hinnata. Rawlsi sõnastatud ideaalse poliitilise debati printsiibid ei nõua inimestelt loobumist oma väärtustest ja usust selleks, et nad saaksid osaleda poliitikas. Aga mida Rawls eeldab, on suutlikkus kaitsta oma ideid ja ettepanekuid argumentidega, mis on igaühele kättesaadavad, ratsionaalselt mõistetavad. Rawlsilik demokraatia aktsepteerib erinevaid elamise viise seni, kuni need ei ahista teistsugust eluviisi. Rawlsilik demokraatia on kättesaadav ka neile, kelle moraalsed vaated võivad olla vähem liberaalsed. Lihtsalt poliitika tegemisel tuleb sellised vaated kõrvale jätta ja argumenteerida alati ratsionaalselt.

Demokraatia vähendamine, põhjendades seda keerulise olukorraga maailmas või riigis, Eestit ei ähvarda. Me ei kavatse iseend okupeerida ja demokraatlikust maailmast eraldada, kuigi mõnel pool mitte nii kaugel näeme seda ka 21. sajandil juhtumas. Miks ma olen riigipeana selles täiesti kindel? Sellepärast, et ma usaldan meie järjest tugevnevat kodanikuühiskonda, kodanikke, kes on suutelised maailmas toimuvat kriitiliselt mõtestama ja olukorda kainelt hindama. Valmis hoidma põhiseaduse sätte ja mõttega kinnistatud demokraatlikku väärtusruumi, mis on lahutamatult seotud meie keele- ja kultuuriruumiga, meie komberuumiga.

Eesti Vabariigi põhiseadus näeb maailma avara pilguga – paragrahvis 10 on kirjas rahvusvaheliselt üpris ainulaadne arenguklausel, mis lubab õiguskorda täiendada uute põhiõiguste ja vabadustega, jäädes samas truuks põhiseaduse aluspõhimõtetele. Temas väljendub arusaam, et põhiõigused ei ole suletud süsteem, nende areng käib ajaga kaasas ja on muutustele avatud.

Ka selles väljendub meie põhiseaduse tarkus: põhiseadus suudab sammu pidada ülikiiresti muutuva maailmaga meie ümber ilma, et peaks hakkama põhiseadust muutma. Eesti ühinemine Euroopa Liiduga toimus rahvahääletusel langetatud otsuse alusel rõhutades seda, et ühinemise eelduseks ja liitu kuulumise tingimuseks on Eesti põhiseaduse tuumikväärtuste kaitse.

Põhiseaduse püsimise eest seisame ka sellega, et kaitseme oma demokraatlikku riigikorda mistahes uute ohtude eest. Vähemalt kolmandik meie inimestest annab valimistel oma hääle elektrooniliselt. See ei ole muutnud põhiseaduses kinnitatud põhimõtet, et meie valimised on vabad, üldised, ühetaolised, otsesed ja salajased.

USA, Prantsusmaa, Hollandi ja teiste riikide hiljutised valimised näitavad ilmekalt, mille eest me endid kaitsma peame. Ühelt poolt küberrünnakud arvutisüsteemide, kodulehtede, mailikastide vastu. Teisalt esitatakse valesid fakte, millega püütakse valijate hääli või usaldust hääletamise mehhanismi vastu mõjutada. Peame riigina andma endast parima, et kaitsta oma demokraatlikku valimiskorda ja e-hääletamise mudelit nende eest, kes tahavad Eestile ja Eesti demokraatiale halba. Ennast kaitsta tuleb nii valijal kui ka valitaval. Ka teie siin saalis peate rakendama kõrgeimat mõeldavat küberhügieeni valimiste lähenedes, et kaitsta end ja sedakaudu meie valimiste mehhanismi.

Head kuulajad!

Eesti Vabariigi põhiseaduse kõige mahukam osa on „PÕHIÕIGUSED; VABADUSED JA KOHUSTUSED“. Põhiseaduse II peatükis on kirjas meie ühiskonna demokraatliku elukorralduse alused ja ühised väärtused. Tahaksin tähelepanu juhtida veel ühele nüansile sessamas paragrahvis 10: Eesti on sotsiaalne õigusriik, kus igal inimesel on õigus inimväärikusele ja vabale eneseteostusele, arvestades kaaskodanike samasuguseid õigusi ja vabadusi.

Kas me oleme möödunud 25 aasta jooksul suutnud piisavalt mõtestada ja järgida ka seda põhiseaduse alusväärtust? Arvan, et sellele küsimusele on vara jaatavalt vastata. Liiga palju on Eestis veel sotsiaalseid murekohti, et kinnitada sotsiaalse õigusriigi ideaali saabumist. Ehk aitaks sellele kaasa suurem tähelepanu õiglusele kui veel ühele meie riigi põhiseaduslikule alusväärtusele, mis keerulistes poliitilistes valikutes võiks kompassina õiget suunda näidata. Meie majandusliku arengu tase võimaldab meil teha senisest õiglasemaid valikuid selleks, et need, kelle inimõiguste kaitse on keskmisest kulukam – puuetega inimesed, vägivalla ohvrid, ohustatud ja seejuures mitte just häälekad ühiskonnagrupid – saaksid Eestis samuti elada inimväärset elu. Need valikud on meie endi kätes, eelkõige kohalike omavalitsuste kätes, kes lähimuspõhimõtet arvestades on selleks kõige paremas positsioonis ja seadusega vabad tegema, mida selleks on tarvis, ükskõik mida siis parasjagu tarvis on.

Olen täna siin, et tänada neid naisi ja mehi, kes Põhiseaduse Assamblee liikmetena täitsid auga ajaloolise ülesande – töötada välja Eesti Vabariigi uus põhiseadus. Teie pingutus on vilja kandnud. Teil jagus riigimehelikku tarkust mõista, et demokraatlikule riigile saab vundamendiks olla vaid selline ühiskondlik kokkulepe, mis tunnustab erinevate arvamuste olemasolu ja otsib ühisosa. Kompromissi nimel suutis igaüks teist välja kannatada isiklikud loobumised, mis on iga ausa kokkuleppe hinnaks. Selle ühiselt leitud sulami talletasite te Eesti Vabariigi põhiseadusesse, millele rahvas andis oma toetuse. Suur tänu selle väga hästi tehtud töö eest!

Riigipeana leian, et seda alati habrast ühiskondlikku tasakaalu, mida põhiseadus on aidanud hoida, ei tohi kergekäeliselt muuta. Kui leiame, et põhiseadusesse kirja pandu ei vasta ühel hetkel enam meie tõekspidamistele või muutunud oludele, tuleb muutmise vajalikkust ühiselt arutada ja põhjalikult kaaluda ning mitte teha seda vaikuses ja suletud uste taga.

Veel ühte asja tahaksin siinkohal südamele panna: põhiseadus on meie rahva aluslepe ja logiraamat, see peab olema kirjutatud rahvale arusaadavas keeles, mitte üksnes juristidele mõistetava sõnavaraga. Põhiseaduse Assamblee koos keeleinimestega sai sellega hakkama. Kui tahame säilitada kogu oma seadusruumi usutavuse ja tõsiseltvõetavuse, peame sellele põhimõttele truuks jääma. Kõikide seaduste teksti ja iga tema muudatuse eesmärgiks peab olema arusaadavus ja ausus oma lugeja vastu: ausus aga väljendub kõige paremini selges sõnas ja mõttes.

Vabariigi Presidendiks saamisel andsin tõotuse kaitsta vankumata Eesti Vabariigi põhiseadust. Seda teha on suur au. Kuid meie põhiseaduslike väärtuste püsimise eest vastutame kõik koos. Õigusriik, demokraatlik riigikord, võrdsus seaduste ees, riigi lubadus tagada meie vabadused niisamuti kui seista meie õiguste eest – kui me ise seda ei tee – kes siis veel? Põhiseaduse kirjasõna teoks tegemine on meie endi, kõigi Eesti kodanike, kätes.

Põhiseaduse 25. sünnipäeva puhul soovin Eesti rahvale julgust ja tarkust kaitsta meie põhiseadusesse talletatud väärtusi ja riigielu põhimõtteid ning koos sellega hoida ja kaitsta eesti keelt ja kultuuri läbi aegade. Jätkugu meil kõigil nii vajalikku põhiseaduspatriotismi, armastust ja ustavust me Eesti vastu.

Hoiame põhiseadust, hoiame Eestit – julgust ja arukust selleks! Ma tänan kuulamast!