- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President Siseministeeriumi juhtide arengupäeval Tallinnas, 30. mail 2017

12.06.2017

Head Siseministeeriumi juhid!

Täna räägite oma tööst, oma valdkonna arengust ja oma valdkonna juhtimisest. Ükski töö ei saa hästi tehtud, kui tööks ei ole loodud õigeid tingimusi. Ükski töötaja ei saa oma tööd teha hästi, kui juhid ei ole talle neid tingimusi loonud. Juhtimine on üha vähem korraldamine ja üha rohkem võimaldamine. Kindlustunde loomine selleks, et inimestel püsiks pikaajaliselt meeleolu oma valdkonnas panustada. Avaliku sektori juhile on see eriti keerukas ülesanne – erasektori juhil on alati arenguruumi, sest seda ruumi saab teha konkurentide arvelt või turgu laiendades. Avalikus sektoris on meid mõjutavad jõud ja mõjud hoopis keerulisemalt vastu mõjutatavad. Hea juht suudab siiski ka avalikus sektoris järjepidevat arengut tekitada.

Mulle väga meeldib Bismarcki tsiteerida ja meenutada, et vead sisepoliitikas on parandatavad, aga välispoliitikas ei pruugi seda mitte olla. Eesti oludes, siin omavahel öeldes, see siiski päriselt nii ei ole, ei tehniliselt, sest loomulikult meil on piiri valvamine sisejulgeoleku küsimus, aga ka mitte sisuliselt. Sellepärast, et suur hulk selle riigi asukaid võiksid kehva sisejulgeoleku olukorra puhul küsida, kas keegi teine ei võiks selle maatüki üle siin valitseda? Muidugi, täna ei ole see mure kuidagi akuutne, aga nii palju aega ei ole okupatsiooniajast siiski möödunud, et me päriselt saaksime ka iseenda suhtes ausad olla ja ignoreerida võimalust rahutuste tekkeks, mille eesmärk võiks olla Eesti iseseisvuse õõnestamine. Nii et erinevalt sellest, mida ütles Bismarck, siis meil on võimalik teha ka sisepoliitikas ja sisejulgeoleku poliitikas selliseid vigu, mille tagajärjed võivad olla raskesti parandatavad.

Kuid iseseisvus kui selline on iseenesest ainult osa meie igapäevasest vabadusest. Vabadus on ju palju laiem kategooria. Sisejulgeoleku valdkonda käsitletakse hästi palju justkui isikuvabaduste piirajana, riikliku suunajana, siis tõde on tegelikult täpselt vastupidine minu arvamust mööda – ühiskonnas ei keerata kruvisid kinni siis ja ainult siis, kui sisejulgeolekuorganite autoriteet võimaldab korda tagada vabadusi piiramata. See, kuidas teie suudate seda teha, määrab omakorda, kui palju on poolehoidjaid retoorikal, mis soovib näiteks meediavabadust piirata, isikuvabadust senisest rohkem kontrollida – lühidalt, ehitada sellist pigem käskudel ja keeldudel, mitte vabadustel põhinevat ühiskonda.

Mina näen teid väga suures osas meie vabaduste ja väga vaba ühiskonna jätkumise garandina. Sest et nagu me näeme ümbritsevates riikides kasvõi siinsamas Euroopas, tegelikult on iseennast okupeerida uskumatult lihtne. Oma rahva vabadusi piirata on ka 21. sajandil väga võimalik, me näeme seda ju iga päev. Üha tõsisemalt räägitakse näiteks abordiõiguse piiramisest Euroopa riikides. See näitab, et meie vaba ühiskond, kui see on meile kallis, me peame selle säilimise nimel iga päev tööd tegema. Ma arvan, et ka purjus peaga autojuhtimise eest kiirkorras vangi toimetamine ja muu sarnane, oleks pehmelt öeldes liialdus ja vähendaks meie ühiskonna vabadust. Ja teate miks see on kõige ohtlikum, sest kui vabadusi ei ole, siis ei ole ka vastutust, ei ole vastutust sellele teisel poolel käituda. Niikuinii pannakse vangi, kui oled midagi valesti teinud, pole vaja ise vastutust võtta. See vastutus on teie peal – meie vabaduse hoidjad. See on meie kõigi ühine vastutus. Ja see on teie hea töö näitaja, kui ühiskond püsib rohkem vabaduste peal ning avalikkus ei nõua kõva korda – järelikult siis on kord majas.

Loomulikult ei tule teie hea töö kätte kergelt ja stress on kahtlemata politseitöö, piirivalvetöö, lastekaitsetöö – kõikide teie valdkondade töö – oluline osa. Ja te olete ise seda viimases „Radaris" ausalt lahanud. Teil kui valdkonnajuhtidel lasub oluline vastutus selle eest, et selgitada nii organisatsiooni sisse kui sellest välja, et stressiga toimetulek ei ole teie alal kunagi ainult töötaja isiklik vastutus. Sellega peavad tegelema absoluutselt kõikide tasandite juhid, peavad oskama näha ja otsida abi nii iseendale, aga ka vajaduse korral kolleegidele. Delikaatselt, aga kiiresti – ja ka enne, kui kolleeg oma stressiga koos lahkub, sellepärast, et kui ta lahkub süsteemist, võtab ta oma kogunenud frustratsiooni kaasa ja siis satub võib-olla juba endise korrakaitsjana sekeldustesse. Elusaatuse seisukohalt ei ole ju vahet, kas tegemist on politseiniku või ekspolitseinikuga, kui ta oma elu ära rikub ja tegelikult suurt vahet ei ole ka maine asjus, sellepärast et ega siis organisatsiooni maine saab pihta ikka. Kui initsiatiiviks on see, et ta on töötanud sisejulgeoleku süsteemis ja ta on siit lahkunud stressi tõttu ja jäänud abita ja satub pahandustesse, siis on see meie kõigi ühine vastutus. Mina julgustan teid abi otsima, ka kolleegidele või iseendale, kui on vaja.

Meie ühiskonnas on väga levinud selline suhtumine, et abi küsimine on nõrkadele ja oma muredega tuleb ise hakkama saada. Aga abi küsimine on tegelikult tugevuse tunnus. Vaimse heaoluga seotud teemadest tuleks nii ühiskonnas kui ka organisatsioonide sees rohkem rääkida.

Ühiskond ootab Siseministeeriumi haldusala töötajatelt väga palju ja oodatakse, et politseinikud või piirivalvurid tulevad ja lahendavad absoluutselt kõik olukorrad ja seda te teetegi. Te peate olema üliinimesed, kes saavad kõigega hakkama, aga mina saan väga hästi aru, et te olete samas ka lihtsalt inimesed. Kõike ei tohi enda sisse jätta. Rääkige! Rääkige kasvõi kolleegidega.

On tänuväärne, et PPA-s on koostatud nimekiri juhtumitest, mille puhul peaks nõustamine päevakorras olema. Ja minu soovitus on, et selline nimekiri peaks olema ka vabatahtlikel päästjatel, sest maakohtades, kus kõik tunnevad kõiki, mõjutavad õnnetusjuhtumid kõiki veelgi enam. Olen kohanud vabatahtlikke päästjaid, kelle esimene väljakutse läks inimohvriga lõppenud põlengule ja sellest on tänaseks möödas hea mitu aastat, aga see oli neil ikka selgelt hingel. Meie kohtumisel tuli see jutuks esimese kümne minutiga. Järgmisel põlengul, kus selline oht tekib, võivad nad kogemata teha väga suure vea ja seada ennast ohtu, lihtsalt selleks, et mitte uuesti seda tunnet, seda abituse tunnet tunda. Kangelaslikult riskida võib tunduda kergem lahendus, kui hiljem omaenda hingepiinu taluda. Ja selle instinkti vastu ei aita miski muu kui professionaalne abi. Peame seda pakkuma oma vabatahtlikele.

Ma ei tea, kas sellest on abi, aga ehk aitab seegi teadmine, et mina, presidendina, rääkides teie inimestega nende tööst, tunnen tohutut respekti inimeste suhtes, kes näevad ja kogevad seda, mida teie näete ja kogete, ja on endiselt normaalsed inimesed. Minul on vahel väga raske seda inimlikku kurjust taluda, ma tunnistan.

Meie ühiskond on metsiku kiirusega muutunud ja arenenud, aga kui me senimaani võime öelda, et arengud olid enam-vähem ennustatavad – me püüdsime saada sama heaks, st natuke samasuguseks kui Lääne-Euroopa riigid, siis me teadsime, mis tuleb, siis me püüdsime seda kommunikeerida ka oma välisrahastajatele, aga nüüd on asjad läinud palju keerulisemaks. Muidugi, meie digitaalne ühiskond tekkis paralleelselt sellele, kui me üritasime teistega sarnaneda, ja tänaseks me võime rahulikult öelda, et me oleme enamikust meie naaberriikidest modernsem ühiskond. See tähendab, et me oleme paljuski geograafiast sõltumatum ühiskond kui teised. See loob uusi huvitavaid valdkondi, millele peame juhtidena palju mõtlema. Üks olulisemaid muutusi, mida mina silmapiiril näen, on töö kui sellise muutumine. Kui muutub töö olemus ja iseloom, kui tööd tehakse suvalisest punktist maakeral mitmesse riiki korraga, mitmesse sektorisse ja määramata, kes üldse parasjagu on töövõtja või tööandja, siis ei saa sellest protsessist jääda puutumata ka avalik sektor. Meie oskame seda juba täna näha, meie partnerriigid veel vähem. Aga me peame sellest siiski rääkima.

Millised on tuleviku töökohad, millised on tuleviku töösuhted? Ja meie, avaliku sektori palgasaajate jaoks oluline küsimus – kust tulevad edaspidi maksud?

Tööstussektoris kaovad töökohad päris kiiresti ning ma kuulen hästi kummalisi arvamusavaldusi, et sellepärast peaksime me kehtestama kodanikupalga, mida makstakse välja sünnitunnistuse alusel, muud ei olegi vaja teha, ja et selle jaoks raha saada, siis peaksime maksustama roboteid. Minu jaoks kõlab see täiesti absurdselt ja ma kahtlen, kas riigid oleksid lõiganud tööstusrevolutsioonist täit kasu, kui oleksime maksustanud traktorid ja maksnud kodanikupalka kõigile, kes põllumajanduses oma töökohtadest ilma jäid. Ja ei ole kahtlustki, et selline üleminek oli enamiku inimeste jaoks sotsiaalselt keeruline ka siis, kui agraarsektori töökohad kadusid, ja läks kalliks maksma, aga see läks kalliks maksma seepärast, et haridus, tervishoid ja muud sotsiaalteenused, sealhulgas ka sisejulgeoleku teenused, mis on meile tänapäeval kättesaadavad, olid tollal puudulikud. Alamkeskklassi ja vaeste jaoks, kel tuleb nüüd seista silmitsi tööhõive langusega tööstussektoris, ei ole seekordne muudatus enam sugugi nii hirmutav.

Selle asemel, et pärssida inimeste kohanemisvõimet ja rääkida kodanikupalgast, me võiksime pigem keskenduda nendele võimalustele, mida moodne tehnoloogia pakub ühiskonna kui terviku tulu teenimise suutlikkuse suurendamiseks. Tehnoloogiline areng ei peaks tähendama pelgalt tõhusamaid tööstusprotsesse ja sellest tulenevat töökohtade kadu. See esindab hoopis kõikehõlmavat muudatust ja puudutab iga inimest.

Et kui me natuke mõtleme, siis tegelikkuses on muljetavaldav osa tehnoloogilise arengu tulemusel tekkinud töökohtadest oma olemuselt ametioskuste või hariduse mõttes üllatavalt laiapõhjalised. Et neid võiks isegi nimetada egalitaarseteks võimalusteks, mida tänapäeva tehnoloogia meile võimaldab. Need töökohad ei ole ainult neile, kes on nutikad, hea haridusega ja töötavad tehnoloogia valdkonnas. Tõepoolest, sellised töötajad loovad tehnoloogilist taristut, aga mõned kõige kiiremini kasvavatest ettevõtetest pakuvad tegelikult ka teenuseid, mis on uskumatult lihtsad või mille olemasolust meil varem aimugi ei olnud.

Võtame näiteks internetivestlused – pikemal kujul Facebook või lühem on siis Twitter. Või Uberi ja Airbnb, mis võimaldavad inimestel teha oma vabad vahendid teistele teenustena kättesaadavaks. Need on kõige mastaapsemad kordaminekud, aga sedalaadi näiteid on päris palju ka väikeste ja keskmiste ettevõtete seas.

Tänapäeval raamatupidaja võib töötada kümne maailma eri nurkades asuva ettevõtte heaks. Tööturg ilmselt raamatupidajal ei ole päris üleilmne, sest ta peab kursis olema iga riigi seadustega, aga kindlasti on see suurem kui füüsiline keskkond, kus tuleb tööle sõita auto, bussi või rongiga.

Või võtame käsitöö, mis on ajast aega olnud üks karjäärivõimalus nende jaoks, kes ei ole soovinud omandada akadeemilist haridust, ja varem sõltus käsitöölise võime tulu teenida peaasjalikult sellest, mitmele laadale ta jõudis suve jooksul sõita või talvel,

20. sajandil sõltus sellest, mitme suveniiripoega sa lepingu said sõlmida. Aga tänapäeval on kogu maailm kättesaadav, müü kuhu tahad, mida tahad ja ole ise, kus tahad.

Mulle meeldib Eestis kõige rohkem näide ühest inimesest, kes elab Moostes, on päritolult aafriklane, Lõuna-Aafrikast, ta teeb vibusid ja need on kallid vibud. Ükski tema klient ei ole lähemal kui 1000 kilomeetrit. Ometigi, turg on tal globaalne, ta elab väga hästi ära.

Need näited rõhutavad seda, kuidas tehnoloogia aitab väga traditsioonilistel tegevusaladel suurendada tulu teenimise võimet ja vähendada ligipääsu kulusid turule. Aga samuti loob tehnoloogia kasutamine ja tõik, et tänu tõhususe suurenemisele jääb inimestele palju rohkem vaba aega, pidevalt neid uusi töökohti, millest meil ei ole veel aimugi. Praegu räägitakse nendest, kes reisivad ringi ja teenivad raha oma Youtube'i videote pealt, aga keegi ei tea, millistest järgmistest töökohtadest/teenimisvõimalustest me rääkima hakkame. Mis üldse on „töökoht" sellises maailmas?

Aga selge on see, et juba praegu ei lõpe uute töökohtade loomine industriaalajastuga, täpselt nagu see ei lõppenud agraarühiskonna hääbumisega, lihtsalt ma usun, et seekord tuleb üleminek vaeste ja kehvema haridusega inimeste jaoks oluliselt kergem tänu praegustele sotsiaalsüsteemidele ja ülemineku demokraatlikule olemusele, mis loob uusi võimalusi kõigi ühiskonnaklasside jaoks. Seetõttu, kui me seda olukorda hästi haldame ja mängime, siis ei peaks teie valdkonna töökoormus tingimata kasvama ka sellisel ajajärgul, kui see sotsiaalne valgustus täitsa selgelt meieni jõuab. Ma tahan öelda, et 5 % noori inimesi töötab geograafiast sõltumatult, aga ma arvan et kümne aasta pärast on see arv pigem 50.

Nüüd jõuame aga küsimuseni, mida ma kutsun Alice'i imedemaa probleemiks ja see puudutab avalikus sektoris meid kõiki. Kindlasti mäletate, et kui Irvik Kass haihtus, jäi tema naeratus õhku rippuma. Rääkides praegust tööturgu ja ka inimeste tööharjumusi puudutavast murrangust, siis tuleb kindlaks teha, kas meie juhtimismudelid suudavad sellega üldse toime tulla. Või kas meie maksubaas, näiteks sotsiaalmaksu baas, haihtub samamoodi koos tööstussektori töökohtadega lihtsalt õhku? Kui me pole kindlad, et naeratus jääb alles ka pärast kassi haihtumist, siis tegelikult tuleks eeldada, et industriaalajastust kantud sotsiaalkindlustussüsteem ei saa pärast tööstusühiskonna töömudeli kadumist enam endiselt püsima jääda.

Uued töökohad ja elatise teenimise viisid, nad ei ole seotud kindla asukoha ja tegelikult ka mitte konkreetse riigiga ning neid pole tööandja, töötaja, varalt teenitud tulu jms seisukohalt väga kerge määratleda maksubaasina. Majanduse keskmes on üha enam ettevõtete asemel üksikisik ja tema loodav lisandväärtus. Ma ei saa päris hästi aru, miks me täna EL-is arutame suurte kontsernide maksustamise üle, kui kümne aasta pärast tuleb iga inimese käest küsida, kuhu sa tahad oma makse, üleüldse makse, kus on sinu dokk, kus sa saad sotsiaalset turvatunnet, sisejulgeoleku teenust?

Me peame ka sellega arvestama, et uued töö tegevused ei ole pidevad, vaid hootised, et inimesed lihtsalt teevad oma töös pikki pause, sest et kõrge lisandväärtusega töö üks omadus on see, et sa saad kolme päevaga nädalas omale eluks vajaliku ära teenida ning ülejäänud aja saad lihtsalt elu nautida, kuni raha jätkub. Me näeme seda ka praegu, kui meie põlvkonna inimesed, loomulikult kui meil palk tõuseb, me läheme ostame endale suurema auto, aga meie lapsed mida teevad? Lähevad kuuks ajaks Hispaaniasse.

Meie pakume ju inimestele sotsiaalseid garantiisid ainult siis, kui nad töötavad kaheksa tundi päevas 12 kuud aastas ja 30 aastat järjest ning siis lähevad pensionile – aga see ei ole noorema põlvkonna esindajate soov. Minu meelest me peame väga kiiresti hakkama mõtlema selle peale, et mida teha nende inimestega, kes ei seo ennast karjääri algusaastatel ühegi riigiga. Otsustavad liituda mõne riigiga alles hiljem, siis kui neil tekib teatud teenuste järele vajadus, näiteks arstiabi või laste kooliharidus või tarvidus suurema siseturvalisuse järele. Pensionisüsteem on tänapäeval ainus, millest ei saa hilisema liitumise korral täit kasu, sest võimalus pensionisammastesse maksimaalselt investeerida on juba jäänud kasutamata. Absoluutselt kõik muud süsteemid – kaasaarvatud sisejulgeoleku süsteem, tervishoid ja haridus – need on selles suhtes täiesti kaitsetud. Jah, me võime ju öelda, et kes ei taha vanamoodi tööd teha, jääb lihtsalt sotsiaalkindlustusest ilma. Aga see ei peluta neid, vaid nad lihtsalt loobuvad sotsiaalsetest tagatistest. Ja kui arstid ja õed saavad veel öelda, küll valutava südamega, mine sure tänaval, siis ta lähebki tänavale. Seal olete nagu teie nende probleemidega silmitsi. Teie pakutav teenus ühiskonnale on selline, millest ei jää ilma mitte keegi, kes ei ole ka maksumaksja.

Me kaotame võib-olla päris suure osa maksutulust, mis tuleb inimese eluringi jooksul toimuvast väärtusloomest – see hõlmab eluaastaid 20–35 ja võib-olla isegi hilisemat iga, kui inimestel pole plaanis oma lapsi koolitada. Need inimesed tulevad süsteemi tagasi, kunagi hiljem. See ei ole ei kestlik ega vastuvõetav.

Ma ei tea, kuidas seda olukorda lahendada ja sellega toime tulla, aga minu arvates tuleb sellega nii kiiresti kui võimalik midagi ette võtma hakata. Ja loomulikult võidavad need, kes tegutsevad kiiresti, sest digitaalsed ja kõik muud tüüpi nomaadid, neil on omadus siduda end vaid nende kohtadega, kus neile on loodud paindlikumad tingimused maksude maksmiseks ja tagatiste kasutamiseks, kus on hea ja turvaline elukeskkond. Minu meelest on Eestil väga head šansid selles võistluses võita ja sugugi mitte ainult sellepärast, et digitaalsel riigil on väga lihtne olla inimesele dokiks, kus ta makse maksab, aga ka sellepärast, mida teie teete – Eestis on turvaline elada. Me saame seda väita, aga muidugi on sellest kasu ainult juhul, kui me ütleme ka välja selle, kuidas me ületame kõiki neid reegleid, mis täna OECD-s piiravad vaba mõtte lendu.

Kuidas muutub teie töö ja ühiskonnas korra tagamine, kui see ühiskond koosneb suurest hulgast nomaadidest, kelle jaoks Eesti on vastuvõetav dokk, kuhu ennast ankrusse heita, kui on vaja riigi teenuseid? Kuidas muutub teie töö, kui ka Eesti inimesed ise? Me oleme juba täna hargmaine rahvus. Aga kujutame ette, et need kes siit ära käivad, mingi osa oma karjääri jooksul, ka siis kui nad füüsilise kehandina siin istuvad. Mida see tähendab meie sisejulgeoleku süsteemile? Mida see tähendab isikutuvastamise küsimustele? Mida see tähendab küberjulgeolekule? Mida see tähendab küberhügieenile? Need kõik on küsimused, mida tuleb endale esitada! Kas teie ise olete valmis selleks, et kolmandik piirivalveametnikke paikneb alailma kuskil mujal, kui oma laua taga?

Loodetavasti leiate täna aega tegeleda pisut ka kaugemale vaatamisega, kui järgmise eelarveaasta vaatamisega, kuigi, ma tean, sealgi on väljakutseid küll ja veel, osad neist väljakutsetest on seotud kindla teadmisega, et Eesti on nüüd juba rikkam kui 75% ELi keskmisest. Mis tähendab, et need ostud, mida on saanud näidata investeeringuna – need investeeringud tuleb meil edaspidi teha oma eelarvest. Siin riigis on tohutult struktuure, kes hakkavad eelarverahadele konkureerima.

Mul on hea meel, et te andsite mulle selle võimaluse oma mõtteid teiega vahetult jagada.

Ilusat tööpäeva, hoidke endid ja oma kolleege!