- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President konkursi Eesti Parim Toiduaine 2017 autasustamisel 26. aprillil 2017

26.04.2017

Head toidutootjad,
head toidu nautijad,
head Eesti toidu sõbrad!

Juba vanad eestlased oskasid kodumaisest toidust väga lugu pidada, sest millest muust, kui Eesti toidu heast kvaliteedist räägib kasvõi vanasõna "parim toit on teine eestlane". Kui nüüd kraad tõsisemaks minna, siis enamasti kipub ikka nii olema, eriti praegusel infopaduvihma ajastul, et kui on kaks eestlast, siis on vähemalt kolm arvamust, neli tviiti ja viis Facebooki postitust ja neist kõigist tehtud kuus pealkirja erinevates online-portaalides, kus arvamused juba kardinaalselt lahknevad.

Seda parem meel on mul siin täna teie ees seistes öelda, et kui eestlased mingit asja tõepoolest peaaegu üksmeelselt väärtustavad ja hindavad, siis on selleks kodumaine toit. Jätame selle teise eestlase nüüd kõrvale, aga kui sortimendis on olemas kodumaine toode, eelistatakse reeglina ikka seda ja mitte imporditud toitu.

Nii on see täna, nii oli see ka eile ja ma loodan, et nii on see ka kümne ja kahekümne aasta pärast. See, kas lootus täitub, sõltub paljuski teist siin saalis ja kõigist meist siin riigis, sest automaatselt täituma määratud selline eelistus alati süüa kodumaist ju ei ole.

Täna eelistab kodumaist toitu sissetoodule kolm inimest neljast. Nii oli see ka kakskümmend aastat tagasi. Aga kui toona eelistas imporditud toitu vaid üks protsent, siis täna on nende inimeste osa seitse korda suurem. Ma tahaks küll peamiselt täna rääkida kõigest sellest, mida teie toodate ja müüte nii meil kui ka mujal, kuid räägime selle impordi asja ka lahti. Luban, et jõuame sealt otsaga meie oma toiduni jälle välja.

Impordi eelistamise kasvul on vähemalt kolm põhjust. Kaks neist objektiivsed, kolmas täiesti mitte. On loomulik, et põlvkondade vahetumisega vahetub ka maitse ja tarbimisharjumused ning ilmselt just seepärast eelistab 30-aastastest ja noorematest imporditud toidukaupu iga kuues. Teiseks on möödunud kahekümne aasta jooksul meie sissetulekud nii palju kasvanud ja ka toiduainete tehnoloogia ja logistika arenenud, et import pole automaatselt kallim ja kättesaamatum. Pigem vastupidi.

Ma ei arva, et see oleks ohu märk, midagi negatiivset, kuid igatahes on see asi, millele toiduainete tootjad mõtlema peavad. Mõtlema sellele, et uuel põlvkonnal ja tegelikult reisimisvõimaluste avardudes ka üha suuremal hulgal neil, kes pole enam nii noored, ongi mitmekesisem maitse. Nad on – või meie oleme – reisides kogenud palju enam erinevate toitude maitset ja me tahame seda ka kodus uuesti kogeda. Kõike kogetut aga meie sortimendist leida pole võimalik.

See pole nüüd etteheide või süüdistus, ega isegi mitte uudis, siin saalis viibijad teavad seda ise suurepäraselt. Käisin hiljuti Põlvamaal ning ühes väiketööstuses pakuti mulle juustu, mis kriuksus hamba all juba päris nii, nagu üks õige halloumi kriuksuma peab. Halloumiks me seda nimetada muidugi ei või, aga maitse oli hea. Neid näiteid tootearendusest, kus olete edukalt kohandanud üleilmselt tuntud retsepte meie tarbija maitsega või mis veelgi parem, mõelnud välja ja pannud purki, tuubi, pakki, kotti täiesti uue ja meile omase asja, on üha rohkem. Kui ma võrdlen tänast valikut poes selle ajaga, kui 13 aastat tagasi Luksemburgi elama kolisin, on edasiminek silmaga näha. Ja keelega tunda.

Oma konkurentsipositsiooni ja kodutarbija eelistust saavadki meie toiduainete tootjad ära kasutada kahel viisil. Esiteks oma sortimenti arendades, millest just rääkisin. Ja teiseks aktiivsema tegevusega uutele turgudele minekul, nende tundmaõppimisel, kontaktide leidmisel.

Kuigi Eesti toiduainete eksport on meie Euroopa Liitu kuulumise aastatel kasvanud kolm korda, ei ole see kasvu piir. Meie toiduained on kvaliteetsed, meil on tootmispotentsiaali ja meie toiduainete tööstus saab seada endale ambitsioonika ülesande ja kasutama ära meie tugevused, et vähendada oluliselt praegust toiduainete ekspordi ja impordi 200 miljoni euro suurust negatiivset saldot.

Kodumaise toidu eelistamine on meile ju tegelikult midagi väga loomulikku. Paljudel puhkudel on see lihtsalt värskem, selle maitse harjumuspärasem, ökoloogiline transpordijalajälg väiksem jne. Kuid see pole kogu seletus, miks eestlased eelistavad Eesti toitu. Ma olen täiesti veendunud, et suur osa Eesti toiduainetest ongi lihtsalt väga head. Eestlased, kes elavad mujal, veavad siit kohvritäite kaupa meie toitu mujale kaasa. Ja mitte ainult kilu ja leiba. Need on tooted, mille maitse on puhtam ja parem. Need on toidud, mis suudavad ka hinna poolest olla konkurentsivõimelised. Põhjamaine ja puhas maitse on see, mida me tahame ja mida mujalt palju ei leia.

Aitäh Toiduliidule, aitäh toidutootjatele. Ja aitäh kõigile, kes Eesti toitu tarbivad nii kodumaal kui ka kaugemal.

Jätku leiba ja head isu!