koned

Kõned

- Reset + Prindi

Vabariigi President konverentsil "Kuidas muuta Eesti laste ja noorte elu riskivabamaks?" KUMUs 17. aprillil 2017

17.04.2017

Head laste pärast muretsejad!

Leisi vallas Saaremaal käib koos kohalik koostöövõrgustik, kuhu on kaasatud nii kohalik lastekaitse, konstaabel, perearst ja kooli esindaja. Vastastikku jagatakse infot, arendatakse ennetustööd, arutatakse juhtumeid ning ollakse üksteisele toeks oma erialast lähtuvalt. Tõeline valdkonnaülene võrgustik, mis oleks uhkuseks igas vallas ja linnas. Tunnustamist väärib just asjaolu, et kaasatud on kõik valdkonnad (näiteks meditsiin kipub üldjuhul teistest sarnastest võrgustikest välja jääma) ja koos käiakse regulaarselt, mis just ongi ennetustöö seisukohast väga oluline.

Me kõik soovime siiralt, et meie lapsed, Eesti uus põlvkond sirguks tublideks, toimekateks ja õnnelikeks inimesteks. Inimesteks, kes saavad elus hakkama ja suudavad edasi kanda Eesti järjekestvust, eesti keele ja kultuuri säilimist läbi aegade. See on meie riigi ülim siht ja samaaegselt meie kõigi ühine vastutus - luua meie lastele turvaline elukeskkond, mis toetab ja soodustab iga lapse arengut.

Eelmisel nädalal tõi "Pealtnägija" meieni noorte kurjategijate õõvastava maailma – "kurika- ja noakangelased", küüniline julmus, reaalne oht ühiskonnale. Rihma anda, vangi panna – selline võis olla paljude televaatajate reaktsioon nähtule. Inimlikult mõistetav, aga piinlik siiski. Nendele noortele ei pruugi karistus mõjuda, sest neid on tõenäoliselt kodus vähemalt mõistmatusega karistatud juba väikesest peale. Vangla neid ümber ei kasvata, pigem leiavad nad sealt halba eeskuju, mis teeb tagasipöördumise normaalsesse ellu veelgi raskemaks.

Ma tunnustan siiralt kõikide teie pingutusi, kes te igapäevaselt tegelete kuritegelikule teele sattunud noorte aitamisega tagasi normaalsesse ellu. Aitäh selle keeruka ja tänuväärse töö eest! Mulle tuleb siinkohal esimesena meelde Maarjamaa Hariduskolleegium, kelle varasem nimi on parem unustada.

Raskekujuliste riskilaste ja noorte aitamise kõrval peab riigi poliitika sihtmärk olema pidev ennetustöö. Tähtis on, et me hooliksime igast lapsest ja seaksime eesmärgiks, et ükski laps, ükski noor inimene ei satuks riskitsooni, kust ta omal jõul välja ei saa ja kust tema välja aitamine nõuaks vanematelt, kogu ühiskonnalt suurt ja kahtlemata ka kulukat pingutust. Märkamine ei maksa midagi ja vanglauks teatavasti ei ole väljapääs.

Meil on vaja luua lastele nii tiheda silmaga turvavõrgustik, et sealt ükski laps läbi ei kukuks ja pöördumatult viga ei saaks.

Täna on aeg küsida – kui kaugele oleme jõudnud selle nii vajaliku turvavõrgustiku ehitamisega? Kuigi lastega perede toimetulek on aastaid olnud erakondade ja valitsuse programmides olulisel kohal, on tähelepanu raskuspunkt pikalt olnud pigem sündimata lastel – sooviga, et neid sünniks rohkem. Ehk on see, vähemalt osaliselt, võtnud tähelepanu nendelt lastelt, kes meil juba on. Nagu teada, on kasutusele võetud meetmed pakkunud vaid osalist leevendust Eesti nukravõitu demograafilisele olukorrale.

Ehk oleme lahendust otsides liiga palju silmas pidanud sündimuse kasvu materiaalseid stiimuleid ja liiga vähe näinud seda, kuidas lapsed ja lastega pered end ühiskonnas tegelikult tunnevad? Sest kui iga laps on vanematele rõõmu allikas, mitte lisanduv murekoorem, küllap siis sünnib peredesse ka rohkem lapsi.

Loomulikult on pere materiaalne toimetulek oluline ja mul on hea meel selle üle, et viimasel paaril aastal on vaeste perede ja laste arv märgatavalt vähenenud. Sellel on oma osa olnud suurenenud peretoetustel, mis on vähendanud lastega perede ebavõrdsust võrreldes teiste elanikkonna rühmadega. Riigi materiaalne tugi lastega peredele peab jätkuma.

Kuid meil on siiski liiga palju peresid, kus laste olukord on murettekitav. Eesti ei ole kindlasti nii vaene riik, et meil üldse peaks olema näljas lapsi. Kui see nii on, siis on midagi valesti – puudu on märkamisest ja aitamisest. Ehk peaks nende perede puhul, kus lastetoetused kuluvad alkoholi peale, kõik, kes laste haletsusväärset olukorda teavad - eelkõige kohalik võim - jõulisemalt laste huvide eest seisma ja vajadusel sekkuma. Miks ei võiks lastetoetust sellisel juhul asendada ainult toidu ostmiseks mõeldud tšekkide või markidega, nagu seda tehakse paljudes teistes riikides? Miks ei võiks sügiseseks kooliajaks maksta toetust särkides ja pükstes? Kui seadus seda takistab, muudame seadust.

Kui seni on meil kohalikke omavalitsusi, kus polegi eraldi lastega tegelevat spetsialisti, siis haldusreformi tulemusena peaks olukord paranema. Kuigi eraldi lastekaitsetöötaja puudumine ei tohiks olla ühelegi valla või linnajuhile vabanduseks, et laste ja lastega perede probleemidest mööda vaadata. Meie omavalitsustel on haruldaselt suur vabadus seada oma tegevusplaan selliseks, et just kõige nõrgemad saaksid avalikku tuge. Lapse mure märkamise kohustus on kõigil, kes lapse läheduses, me kõik saame olukorda muuta.

Perekonna aineline kitsikus iseenesest ei ole kindlasti põhjus, miks lapse areng peaks loomulikult teelt hälbima. Vastupidi, on rohkesti näiteid, kus kitsastes oludes üles kasvanud noor inimene on enesekindel ja tahtejõuline elus edasipürgija. Pigem võivad lapsele karuteene osutada need vanemad, kes oma võsukese soove silmades loevad ja täidavad, jättes tahaplaanile noore inimese isikliku vastuse oma tuleviku kujundamisel. Me peame märkama lapse isiklikku vastutust talle meelde tuletada.

Lapse kasvatamine ei ole reeglina lihtne ja sirgjooneline ülesanne. Keerukaid olukordi võib ette tulla paremateski peredes. Siis on vanematel vaja üle saada pelglikkusest ja julgeda küsida abi. Abi, mida vajatakse, ei pruugi sugugi alati olla aineline abi. Palju keerulisemad on need juhtumid, kus murekohaks on laste ja vanemate või siis vanemate omavahelised suhted, mis otseselt mõjutavad lapsi. Eriti murdeeas lastega võib ühel hetkel tekkida võõristus ja teineteise mittemõistmine. Siis on usalduse taastamiseks vaja spetsialisti nõu või vähemalt kõrvalise isikuabi, kes lapsega jutule saab. Sellepärast on laste- ja perede tugivõrgustikus oluline koht nõustamisel ja pereteraapial - kõigil oskusteavet valdavatel spetsialistidel ja teadmuskeskustel, kes on võimelised aitama elus ette tulevaid probleeme ja kriisiolukordi lahendada. Vanasti öeldi – küla kasvatab lapsi, ka praegu ei saa kogukonnad sellest kõrvale jääda.

Iga laps on eriline, iga juhtum on eriline. Positiivse vanemluse programm "Imelised aastad", mis viidi ellu täna kõneks oleva projekti raames, andis väärtusliku kogemuse, kuidas vanemlike oskuste arendamine aitab ennetada lapse käitumisprobleeme, õpiraskusi ja riski sattuda sõltuvusainete küüsi. Seda head algatust on meil igal juhul vaja jätkata.

Ka täna tahan ma meelde tuletada perevägivalda, kui üht suuremat hädakollet meie ühiskonnas. Selle vägivalla ohvrid on paratamatult ja alati ka lapsed. Alles see oli, kui naiste tugikeskuste tegevuse rahastamise teemal toimus tuline debatt "Räägime suud puhtaks". Loodetavasti on tänaseks kired vaibunud ja võimalik edasi arutada, kuidas ühendada naiste tugikeskuste ja lastekaitse võrgustiku pingutused lastele turvalise elukeskkonna tagamisel.

Iga laps vajab tähelepanu nii füüsilise kui ka vaimse tervise osas. Kas noored vanemad oskavad märgata, et kummaliselt käituv väikelaps võib vajada meditsiinilist abi? Kas lasteaias märgatakse, et tegu võib olla erikohtlemist vajava lapsega? Erikohtlemist vajav laps ei ole riskilaps, ta võib selleks kasvada, kui tema eripära ja erivajadusi õigeaegselt ei märgata. Kui pere ja lasteaed varakult lapse normaalse arengu nimel ühiselt pingutama hakkavad, võib näiteks Aspergeri sündroomiga laps kooliajaks täiesti tavaline koolilaps olla.

Kooliaeg on suur tükk iga noore inimese elust. Eesti kool on muutumas, nii nagu ka maailm meie ümber. Tänapäeval ei ole enam niivõrd oluline lihtne faktide omandamine, vaid maailma mõistmine ja õpitu rakendamine igapäevaelus. Ka noore inimese sotsiaalsed oskused, tema küpsemine inimese ja kodanikuna toimub koolis. Seepärast on ülimalt oluline, mis suunas areneb Eesti kool. Kas igas koolimajas on õpilase arengut toetav koolikeskkond, kas lapsed tunnevad end koolis õnnelikena ja on neil seal turvaline? Mida on vaja teha, et lõpetada õpilaste koolist väljalangemine?

Ma olen käinud paljudes Eestimaa koolides ja näinud häid algatusi, kus lastele õpetatakse suhtlemist ja ühiskonnas toime tulemist. Näiteks on lapsed õppimise käigus pidanud suhtlema võõra inimesega tänaval või kellelegi helistama. Selline harjutus on paras katsumus neile, kes kunagi pole pidanud ühegi võõraga suhtlema. Elus väga vajalik oskus.

Eesti kool ei ole veel vabanenud koolivägivallast ja koolikiusamisest, kahjuks. Kõigepealt tuleb meil endil, täiskasvanutel, peeglisse vaadata. Vaen ja põlgus meist erinevate inimeste vastu, kohati lameda keskpärasuse normiks seadmine, võimusuhete liigne domineerimine ühiskonnas – kõik see võib täiskasvanute maailmast koolikeskkonda imbuda.

Aga meie noorte väärtushinnangutes on märgata ka innustavat muutust – suuremat tolerantsust ja avatust maailma mitmekesisusele. Koolikiusamine, mis haavab nii ohvrit kui ka kiusajat, on ennetatav ja ületatav, kui oskame ohtu varakult märgata ja sellele reageerida. KIVA (Kiusamisvaba kool) ja teised sarnased algatused on seda väärt, et neid laiemalt teada ja koolivägivalla väljajuurimiseks kasutada. Kuid ka KIVA programmi saab kahjuks rakendada formalistlikult. Lihtsalt lipikute olemasolu klassis, kuhu saab kiusust kirjutada, ei asenda täiskasvanu poolset märkamist.

Täna kokku võetav projekt on Norra kogemuse najal Eestisse toonud tõhusa abivahendi kuritegelikule teele sattunud noorte ja nende perekondade rehabilitatsiooniks - mitmedimensionaalse pereteraapia. Sellel meetodil on tõendatud edulood ette näidata. Meetodi edasist kasutamist ei tohiks ohustada käesoleva projekti lõpp - omandatud oskused ja metoodika tuleks senisest palju ulatuslikumalt kasutusele võtta. Meile on ulatatud õng, et saaksime kala ise püüda.

Juhtumipõhised koostöövõrgustikud lapse läheduses, kohalikus linnas või vallas on see laste tugivõrgustiku sõlm, millel on kriitiline tähtsus. Selliste võrgustike tekkeks ei ole vaja oodata käsku „kõrgemalt poolt". Iga omavalitsusjuht saab kõik tema piirkonnas lastega tegelevad ametiisikud ja vabaühendused kokku kutsuda juba täna, et võrgustik valmisolekusse seda. Ootamata ära, et mõni konkreetne laps on juba komistanud ja kukkunud.

Põlvamaal elab üks 11-aastane poiss, kes puudus tihti koolist, oli vihane ja vandaalitses avalikus ruumis. Valla sotsiaalnõunik kutsus kokku alaealiste komisjoni, piirkonna konstaabli, piirkonna noorsoopolitseiniku, kooli sotsiaalpedagoogi, rajaleidja keskuse spetsialistid ja lapse raviarsti. Teostati arstlikud uuringud, laps suunati Rajaleidja nõustamiskeskusesse, vanematega ja lapsega vestlesid sotsiaal- ja politseitöötajad. Nüüd on laps juba kuu aega koolis tagasi, ta tahab seal käia ja õppida. Loodame et nii jääb. Kahtlemata vajab selline laps ka edaspidi tähelepanu ja tuge.

Vändras tehakse suurepärast ennetustööd. Lastekaitsetöötaja lavastas koos lasteaialastega turvalisuse- ja kiusamise teemalise näidendi, mille nad tervele oma külale ette kandsid. Kaasatud oli palju vabatahtlikke, lapsed olid väga õhinas ning aitasid etenduse sisukusele palju kaasa. Tähtsaim vast oli see, et kõik asjaosalised uskusid sellesse, mida nad tegid. Külaelanikele said edastatud olulised sõnumid - märkamine, hoolimine, viisakus.

Nii nagu kohalikul tasandil tagab edu võrgustikupõhine koostöö, on ka riigi tasandil vajalik kõigi laste ja peredega seonduvate poliitikate eest vastutajate ja rakendajate ühine pingutus. Eelmisel aastal jõustunud uue lastekaitse seaduse kohaselt lasub vastutus koostöö korraldamise eest riigis valitsuskomisjoni staatuses tegutseval Lastekaitse Nõukogul. Käesolev projekt on selle hiljuti ametisse nimetatud kogu tööks andnud väärtusliku sisendi – ettepanekud, mida on vaja teha, et Eestis tekiks lastele nii vajalik tiheda silmaga turvavõrgustik. Nüüd on vaja pingutada, et paljude osapoolte, seal hulgas Norra partnerite koostöö viljana sündinud ettepanekud saaks ellu viidud.

Kõik algab märkamisest ja hoolimisest. Ainult nii, ühiselt märgates ja hoolides loome oma kasvavale põlvkonnale turvalise ja jätkusuutliku Eesti. Me peame hoidma Eesti lapsi, et nendest kasvaksid täisväärtuslikud lapsevanemad oma lastele.

Aitäh teile kõigile teie vastusrikka töö eest! Jätkame seda ühiselt.