- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President Ugala teatri avamisel 18. märtsil 2017

Vabariigi President Ugala teatri avamisel 18. märtsil 2017
President Kersti Kaljulaid ja Ugala teatri direktor Kristiina Alliksaar teatrimaja garderoobis.
© Kalev Lilleorg (Ugala)

18.03.2017

Mõtleme minevikust:
Jaan Toomingas, "Rahva sõda" ja "Põhjas".
Kaarin Raid, "Juudit" ja "Kirsiaed".
Peeter Tammearu, "Niskamäe kired" ja "Keisri hull".
Kalju Komissarov, "Ja sajandist on pikem päev" ning "Vennad Lautensackid".

Kaljut ei ole täna enam meiega, see minek just nüüd, kui teater jälle oma uksed avab, kust Kalju enam kunagi sisse ei tule, jääbki just niimoodi me hinge.

Me oleme täna siin, et tähistada teatrimaja uut vormistamist. Kuid see maja, mis justkui püüab kinni kõik kesklinna poolt laskujad, millest mööda saab vaid gravitatsioonile jõuga vastu astudes, on ikkagi eelkõige lihtsalt teatri kodu. Nimetatud etenduste ja paljude muude lavastuste kodu. Mu loend on käepärase mälu poolt koostatud, neid etendusi mäletavad mitmed põlvkonnad, kes bussitäite kaupa või rongiga Ugalasse kohale on tahtnud tulla.

Eestis ei ole provintsiteatreid selle sõna nukras tähenduses, sest kõik Eesti teatrid on keskpaika rahva südant. Ega muidu oleks võimalik ka nende kinnisvarasse investeerida, ikka ainult valija tellimusel saavad demokraatlikus riigis niisugused asjad juhtuda. Mõnes linnas võib-olla valitsejad ei kuula olulist osa oma kultuurihuvilisest rahvast ja mõni teater aheldatakse aastakümneteks väheste võimaluste kütke, aga enamasti siiski läheb me teatritel õnneks.

Apelsinid. Apelsine teab peast mu põlvkond, kõik mu sõbrad. Oleks raske üldse olla sõber, kui ei mõistaks seda koodi. Armastus kolme apelsini vastu on mõttemustris nii, nagu Mulgi muster on Mulgi kuues. Sellesarnast ühiskondlikku mõju on ehk mõnele ohutum kängitseda kitsikusse, alati leidub nii mõtlejaid, igas põlvkonnas ja ühiskondlikus formatsioonis – aga egas' siis sõna, see saab ju ikka legendiks.

Ugala teater sai alguse, kui 1920 rajati teatri- ja kunstiühing Ugala. Praegune hoone avati 29. detsembril 1981. aastal Jaan Toominga lavastusega "Rahva sõda". Arhitektide Irina Raua ja Kalju Lutsu, Inga Orava ja sisearhitekt Mait Summataveti projekteeritud maja oli Baltimaade moodsaim teatrihoone. 2016. aastal tunnistati Ugala teatrimaja kultuurimälestiseks. See on ainus nõukogudeaegne teatrihoone Eestis, mis mälestiseks tunnistatud.

Selle teatri kodul on hirmus palju õnne. Raud, Orav ja Summatavet, omal ajal maja loonud nelikust kolm, tulid ta juurde tagasi. Nemad projekteerisid praeguse renoveerimisprojekti. Maja hing oli niisiis kogu aeg kaitstud, läbi selle ümberehitamise ja uuendamise töö. Lava, mille tehnika ja valguspark 100% uuendati, on nüüd jällegi Baltimaade tehniliselt moodsaim sõnalavastusteater. Teatrikooliga linnas peabki olema selline tehnoloogiliseltki kunstitegemist innustav teatrimaja. Olgu selle maja uksed ühtmoodi avatud traditsioonidele ja nende murdjatele!

Uuenenud Ugalas jätkub ju nüüd ruumi kõigile. Nüüd saab Ugalas anda samaaegselt etendusi suures ja väikeses saalis ning mängida Viljandis ka teistes meie teatrites ja mujal maailmas black-box lavade jaoks tehtud lavastusi.

Ugala publikurekord on olnud 146 459 vaatajat (1987). Nüüd peab see rekord siis lähiaastail langema. Ei olegi vist väga raske see ülesanne. 2016. aastal külastas Ugalat umbes 62 tuhat vaatajat. Aastal, mil suurt maja ei olnud!

Teatri kunstiline juht Ott Aardam on öelnud: "Teater peab olema avatud kultuurikeskus, mitte üksnes maja, kus õhtuti antakse etendusi, muul ajal aga inimestel sinna asja pole. "See on väga hea juhtlõng, mida mööda edasi minna.

Eesti teater on muidugi alati olnud vägagi rahva oma, aga igaks juhuks peame siiski meeles pidama, et 21. sajandil ei ole ühelgi oma kunstile pühendunud ja väga heal meistril enam võimalik toetuda kõrge kunsti saladusisse vajalikul määral pühendatud järgijatele, kui ta tahab olla oluline just oma rahva kultuurimustris. Kindlasti satub Ugalasse ka selliseid etendusi, oma loodud ja mujalt tulnuid, mis justnimelt valinud selle teise tee ja toetuvad kitsale huviliste ringile, millise kokku saamiseks tuleb sobituda rahvusvahelisse teatripilti. Nüüd mahub siia ju kõike, olulise pingutusega loodud tehnilised võimalused peavad kompenseerima seda äärepealset asukohta. Mis on siiski valitud nii hästi, et siitsamast mäest alla, lõuna poole, Euroopa keskme poole edasi veeredes, on lihtne sisse keerata.

Edu, õnne ja jõudu teatriperele! Eesti teatrirahvas, hoidke see maja teatrit ja ta sõpru iga päev täis!