koned

Kõned

- Reset + Prindi

Vabariigi President Eesti Tööandjate Keskliidu 100. juubelikonverentsil

15.03.2017

Head kuulajad!


Inimestel ja rahvastel on ajaloos alati kaks võimalust: nad kas lähevad ise ajaloo arengukäiguga aktiivselt kaasa, või lasevad end selle poolt kaasa lohistada. Neist esimest võimalust saab kasutada aga ainult siis, kui toimuvat ning lahendamist vajavaid probleeme õigesti tajutakse ning ollakse valmis edasiminekuga seotud koormat kandma.

Meie praegused probleemid majanduses tunduvad olevat üldiselt teada: nõrk nõudlus, keeruline väliskeskkond, tööjõupuudus, madal tootlikkus. Nüüd on neile lisandunud ka ebasoodus demograafiline olukord.

Siiski tundub, et sellel pildil on üks oluline puudus. Ta peegeldab peaasjalikult minevikku ja kajastab üsna vähe neid muutusi, mis tööd ja töötamist alles nüüd mõjutama on hakanud, kuid mis kujundavad selle sotsiaalmajandusliku keskkonna, milles meil järgnevatel kümnenditel elada tuleb.

Töö ja töötamine – sellest peame me rääkima õige mitmel põhjusel. Loomulikult on nende põhjuste hulgas ka demograafiline olukord, rahvastiku vananemine, mida juba kümmekond aastat peetakse arenenud maailmale üheks kõige suuremaks väljakutseks. Kuid seejuures pidagem meeles, et demograafiast tingitud probleemide puhul on täna tegu siiski hilinenud reaktsiooniga varem toimunud ja teada olnud muutustele. Võib ka öelda, et kõik, mis me teeme täna on vigade parandamisega.

Millest võiks siis õppida, et vähendada uute vigade koormat tulevikus? Me peame täna samavõrd või veelgi enam arvestama sellega, et praegu on demograafilisest olukorrast veel kiiremine hakanud muutuma töö. Ning et see muutus saab olema kiirem ja sügavam kui demograafilise olukorra muutumine.

On üsna selge, et ebarahuldava, kuid stabiilse olukorra asemel, nagu sündide puhul, näeme majanduses hoopis teaduslik-tehnilise arengu seniolematut kiirenemist, sealhulgas digiajastu jätkumisest tingitud murrangulisi muutusi tootmises ja väga traditsiooniliste töökohtade arvu kiiret vähenemist. Eriti siin, Euroopas.

Kuid ei ole võimalik, et koos majandusliku arengu ja töö muutumisega ei muutuks ka inimeste elutingimused, käitumismudelid ja väärtussüsteem. See on lihtsalt paratamatu. Võimalused ja vajadus töö tegemiseks ning vajalikud oskused muutuvad.

Mitte kunagi varem pole need asjad olnud korraga nii vastuolulises muutumises. Me teame, kuidas elada stabiilse või kasvava elanikkonnaga ühiskonnas, kuid mitte vananevas. Me teame, kuidas rahuldada kasvavat nõudlust, kuid oleme nõutud sekulaarse stagnatsiooni ajal, mil säästmiskalduvus ühiskonnas järjest kasvab, aga investeerimissoov väheneb. Me teadsime väga hästi, kuidas rajada tarbimisühiskonda, kuid ei oska kohanduda uue, tarbimisühiskonna tõekspidamisi vähe arvestava uue ratsionaalsusega. See tähendab, et kui nii umbes minuvanune inimene töötab viis päeva nädalas ja selle tulemusel saab omale lubada uue auto, siis tänased noored pigem sissetulekute suurenedes eelistavad vähendada tööaega. Me oskame mõõta majanduse mahtu, kuid mitte ühiskonna heaolu, mistõttu alahindame demokraatlike väärtuste tähtust ühiskondadele, aga ka puhta looduskeskkonna kättesaadavust.

Kuivõrd demograafilise olukorra muutumise, see on vähenenud sündimuse, eluea pikenemise ja sellega kaasneva elanikkonna vananemise mõjust majandusele on räägitud juba mõnda aega ja räägitakse veel edaspidigi, siis sellel küsimusel ma täna ei peatu, vaid räägin töö ja inimeste käitumismudelite muutumisest ning selle mõjust meie elule, ning sellest, mida me ette peame võtma, et olla valmis arenguga kaasa minemiseks.

Sest nii, nagu me jätsime üheksakümnendatel vajaliku tähelepanuta sündimuse vähenemisega kaasnevad probleemid, ei maksa enam jätta tähelepanuta seda, mida toob endaga kaasa töö muutumine.

Kuigi neid muutusi ja nendega kaasnevat on tunduvalt keerulisem mõõta ja prognoosida, kui näiteks sünde kokku lugeda ja järgnevateks kümnenditeks rahvastikupüramiidi joonistada, peame me töö ja väärtushinnangute muutumisega oma tulevikuvisioonis arvestama.

Midagi me ju ikkagi teame. Näiteks seda, et paljudes arenenud riikides, mõnevõrra ka meil, on seni (aastatuhandeid) inimeste käitumist ja tõekspidamisi otsustavalt mõjutanud toiduse ja eluasemega kindlustamise vajadus. See on kõige tähtsam töötamise motivatsioonitegur ja see on väga kiiresti järjest enam tahaplaanile nihkunud. Et teaduse ja tehnoloogia abil loodud jõukuse tase on jätnud inimestele üha suurema valiku- ja otsustamisvabaduse.

Töö ja käitumismudelite vaheline sõltuvus ei ole täpselt prognoositav, aga me teame ikkagi, et töö muutumine toob kaasa muutused inimeste käitumises.

Nii näiteks võime me läbi ajaloo jälgida, kuidas kunagistest kaootilistest tegevustest, mis vähe tänapäevast arusaama tööst meenutasid, jõuti läbi töö tegemist distsiplineerinud põlluharimise rangelt reglementeeritud ja sügava tööjaotusega tööstusliku tootmiseni, mis muutis vabrikutes töötavad inimesed möödunud sajandi alguseks tõelisteks inim-masinateks, kelle tööpäev oli allutatud konveieri rütmile ja kes pärast lühemat või pikemat õpet tunnist tundi, päevast päeva ja aastast aastasse tegid üheksast viieni üht ja sedasama tööd. Seda isegi põlvkondade kaupa ja inimesed olid selle üle uhked. Mäletan üht Vikerraadio intervjuud, võib-olla 78. aastast, kus Sangari õmbleja rääkis uhkusega, kuidas ta on juba 32 aastat kraesid õmmelnud. Tööd, kus enamiku töötajate loovaks mõtlemiseks ja otsustamisvabaduseks kohta sama hästi kui polnud. Teame ka seda, kuidas sellist arengut väärtussüsteemiga toetati.

Kuid oskus lahutada mistahes töö lihtsateks elementaarosadeks on tänaseks välja viinud selleni, et enamiku elementaartööde tegemiseks, mida veel praegugi loetakse kohati oskustööks ja mille tegemiseks meeleheitlikult töökäsi püütakse leida, pole inimesi varsti üldse vaja. Ma arvan, et juba siis, kui täna sündinud tööealisteks saavad.

Ja võib üsna kindel olla, et maailmas kus masin-inimesi enam vaja ei lähe, ei ole vaja ka seda väärtussüsteemi, mis praegu paljudele igavese ja üldinimlikuna tundub. Siinkohal palun kõigil kohalviibijatel sügavalt järele mõelda, kas meie ettevõtete tulumaksuvabastuse maksusüsteem soosib masin-inimestele loodavaid töökohti, mis on kapitalimahukad, või siis tarkadele inimestele mõeldud töökohti, mis on peamiselt tööjõumaksukulude poolest kallid? Märkate ehk, et oleme omal ajal nii progressiivse sammuga siinkohal ajale jalgu jäänud...

Töötamise tulevikule mõeldes tuleb arvestada ka sellega, et inimene hakkas töötama ja järjest rohkem tööd tegema ikkagi selleks, et endale ja oma järglastele kindlamat ellujäämist kindlustada, hiljem ka selleks, et neid rohkemate hüvedega kindlustada. Ja nii edasi, kuni töö maailma mitmetes piirkondades järjest suurema osa ööpäevast ja inimese energiast endale võttis, kuni tekkis mulje, et inimesed elavadki üksnes selleks, et teha tööd; sealhulgas tundide kaupa endale mitte meelepärast tööd ka selleks, et osta seda, mida tegelikult ei vajatud.

See oli irratsionaalne ja on ka täna. See ei kesta igavesti. Võib selgelt tajuda, kuidas sellist suhtumist töösse jääb aasta aastalt vähemaks, sest seda ei ole ei ellujäämiseks, ega ka normaalseks eluks lihtsalt vaja.

Juba praegu võib kohata inimesi, eeskätt noori, kes paljudele tarbimisühiskonna tõekspidamistele vilistavad ning peavad õigeks töötada ainult nii palju, kui neil endi valitud eluviisi juures vaja on. Ja õnneks see ongi, sest tootmise edasine areng suurele osale inimestest varsti teistsugust võimalust ei jätagi.

Just nii, nagu tehnoloogiline areng võimaldas sada aastat tagasi 8-tunnise tööpäeva kehtestamist, nii saadab ta alanud sajandil ajalukku ka sellesama 8-tunnise tööpäeva ja lisaks sellele ka tänase harjumuspärase kindla töörütmi.

Aga mis selle asemele tuleb? Umbes nii nagu enne selge tööjaotuse teket, tuleb hakata jälle ennustamatus kohas ja ootamatul ajal tegema enda jaoks uut tööd iseenda teadmistele ja intellektile toetudes. Olla avatud uuteks väljakutseteks ka siis, kui see nõuab põhjalikku ümberõpet. Ja nii sõltumatult enda vanusest. Ainult et noored ei mõista seda nii. See ei ole ümberõpe ja kohanemine, see ongi noorte normaalne elu ja suhtumine.

Ühekordselt äraõpitava, rutiinse töö tegijate asemel on vaja inimesi, kes oleks maksimaalselt õppimis- ja kohanemisvõimelised. Noorem põlvkond on selleks ka valmis, neil puudub igasugune huvi töötada tööandjale sobivas rütmis. Nad on ennustamatud. Üks teie hulgast rääkis, et tema etteõtte IT-juht ei tööta tugeva tuulega. Ta purjetab sel ajal. Paljud ei taha töötada 12 kuud aastas, vaid ainult pimeda ja külma aja.

Ja kuna sellised inimesed saavad ära elada oma valitud tingimustel, sest nende oskused on turul nõutud, siis peavad tööandjad sellega kohanema. Järjest rohkem.

Aga vahel mulle siiski paistab, et paljud meist arvavad end elavat kui Alice peeglitaguses maailmas, kus endine töökorraldus võib nagu kassi irvitus õhku rippuma jääda ka siis, kui kass, see on endine töö, täiesti kadunud on. Ja mis veel halvem, mõnel rajada sellele ka oma tulevikustrateegia.

Seda isegi ajal, kui seniste väärtuste muutumine on juba selgesti tajutav. Täna öeldakse veel, et see on halb, et noored ei pea vajalikuks ega õigeks elada sellist elu, nagu on elanud neile eelnenud põlvkonnad. Nad ei elagi enam nii. Neile pole ükski ülaltoodud tulevikuväljakutsetest probleemiks, sest nad elavadki uuenenud käitumismudeli järgi. Ja on mõistlik leppida, et ükski meie arvamus ei pane neid sellele küsimusele teisiti vaatama. Aga see on alles algus. Arengukõver osutab, et töö ja suhtumine töösse hakkavad senisest kiiremini muutuma, sest reaalses maailmas kaob kassi naeratus ju koos kassiga.

Kui täna saab muutunud/teistsuguse ellu- ja töösse suhtumisega inimesi veel marginaalse suurusega rühmaks pidada, kellega eriti nagu ei olekski vaja arvestada või kellest võib isegi loota, et neil tuleb aja möödudes „mõistus pähe" – noh umbes nii, nagu see oli pool sajandit tagasi hipide ja teiste lillelastega. Tõenäoliselt me eksime ja nii ei lähe. Hipidel oli omal ajal soovi korral kerge hakata mingisugust tavalist tööd tegema, sest selliseid töökohti oli siis kõige enam ning ega neist enamikul ellujäämiseks teistsugust võimalust polnudki. Nüüd on olukord teine. Traditsioonilise töö kohad kaovad enamikes sektorites, eriti tootmises, logistikas ja transpordis ning pöördumatult. Just täpselt samamoodi, nagu nad kõige arenenumates ja tehnoloogilisemates põllumajanduslikes tootmistes juba kadunud ongi. Me oleme selle juba üks kord üle elanud, põllumajanduses. Miks peaks teistes sektorites teisiti minema?

On üpris kindel, et meil tuleb leppida mõttega, et mitte väga kauges tulevikus saab suure osa töövõimelise elanikkonna elu olema just selline, nagu selle on täna valinud üks osa Kalamaja noori. Ettenägevas ja end muutusteks institutsiooniliselt ette valmistada suutvas ühiskonnas on inimeste kohanemist võimalik kergendada ja kiirendada. See asjaolu on kriitilise tähtsusega, sest sellel sajandil jäävad võitjaks need, kes ees ootavaid muudatusi kõige paremini tajuvad ning selleks kõige paremini ette valmistuvad.

Murranguliste aegade suurim keerukus seisnebki selles, et ühel ja samal ajal tuleb osaliselt elada veel endises maailmas, kuid samal ajal kohanduda eluks muutunud maailmas.

Kogu ühiskond muutub: inimesed, ettevõtjad ja riik. Ilmselt on selles kolmikus kõige dünaamilisemaks ettevõtlussektor, sest turukonkurentsi tingimustes toimub siin selektsioon iseenesest. Kuid see, milliseks see selektsioon kujuneb, sõltub täielikult sellest, kui ettenägelikud olete teie, meie ettevõtjad, ja loomulikult sellest, milline on tegevuskeskkond.

Inimestega asi enam nii ühene pole. Esiteks peavad nad aru saama ja ka leppima sellega, et industriaalühiskonnale omane heaoluühiskonna mudel oli üksnes ühte perioodi sobiv korraldus, aga mitte inimühiskonna sotsiaalmajandusliku arengu lõppjaam. Ajutine oli see heaolumudel just selsamal lihtsal põhjusel, et ka industriaalühiskond ise koos kõigi oma karakteristikutega osutus ajutiseks nähtuseks.

Oluline on, et nüüd peab riigi institutsiooniline korraldus tagama muutunud olukorras elamiseks vajalikud struktuurid, mis oleks võimalikult vara paigas.

Kõige olulisemaks ülesandeks on siin erinevate võimaluste ja vajadustega inimestele kohanemiseks vajalike tingimuste tagamine. Vastasel juhul ei saa loota ei inimeste kohanemisele ega ka muudatustega leppimisele.

Kui alustada lihtsamast, tuleb mõelda sellele, kuidas asendada seni püsinud teadmine, et kord ära õpitud amet tagab inimesele pärast kolme-neljakümmet aastat kohusetundlikku tööd pensionärina inimväärse toimetuleku elu lõpuni uue teadmisega, et inimväärse elu suudab tagada üksnes inimese kohanemisvõime, suutlikkus õppida ja töötada kõrge eani, et inimese elukvaliteet üle kogu tema elukaare sõltub eeskätt temast endast, mitte riigist. Tuleb mõelda ka muule – kuidas näiteks sobitub puhkus ja puhkamine sellisesse mudelisse.

Kuid selleks, et inimene nii mõtelda ja toimida saaks, peab riik ümber mõtestama oma sotsiaalkindlustuse ja -hoolduse süsteemi, tagama inimese töövõime säilitamiseks vajaliku tervishoiu, korraldama elukestvat õpet nii, et inimesed saaks koolituse läbi just seesugust ettevalmistust, mida pidevas muutumises olev majandus hetkel vajab. Muidugi peab olema tagatud, et inimesed, kui nad kaotavad ükskõik millal kas vanuse või tervise tõttu töövõime, ei jääks saatuse hooleks, vaid et oleks loodud tingimused, kus neil oleks võimalik valida elu vahel ühiskodus, hooldekodus, oma kodus jne.

Ning mis kõige olulisem, riigil endal tuleb tulevikuväljakutsetega toime tulemiseks toetada kõike seda, mis kogukondadel juba praegu aitab mitmeid kohalikke probleeme iseseisvalt ja neile sobival viisil lahendada.

Ja kõige keerulisem on see, et riik peab välja mõtlema, kuidas selliselt vahelduvalt töötavalt seltskonnalt koguda makse nii, et kõike eeltoodut ellu viia. Me vaidleme täna selliste asjade üle, millal peaks algama pensioniiga ja milline peaks olema pensioniindeks. Peamegi vaidlema, sest praegune süsteem ja korraldus on selline. Samal ajal peame me aga arutlema ka selle üle, kuidas saaksid inimesed pensionisüsteemi ja ravikindlustusse panustada, kuigi nad ei tööta igal nädalal ega igas kuus aastas. Riik peab tulevikus käima nagu mesilane õielt õiele ja korjama nektarit. See ei voola enam ühtlase sotsiaalmaksujoana meie õuele.

Me ei saa leppida sellega, et üha suurema osa inimeste elustiil ei sobitu meie ühiskonnakorraldusega ja seetõttu nad lihtsalt ei panusta me ühiskonda.

Nad ei tarbi enamasti ka teenuseid, kuid häda on selles, et inimestel on kalduvus võtta lindpriilt just parimas teenimiseas ja hiljem, kui nad hakkavad vajama lastele haridust, endale ravi ja hiljem sotsiaalteenuseid, pöörduvad nad tagasi nii-öelda süsteemi. Ligipääs tervishoiusüsteemile tekib meil väga kiiresti. Pensionisüsteemile muidugi enam samaväärselt ligi ei saa, aga vahet pole – elatusmiinimumi peab ühiskond tagama kõigile, ka neile, kelle pensionistaaž, mis põhineb süsteemis osaletud aastail, väikeseks jääb. Me vajame uut mudelit, mis arvestaks ülehomse päevaga.

Seda vajavad kõik ettevõtjad, kes edaspidi peavad oma toote või teenuse kokku panema erinevatest panustajatest, kes asuvad laiali kogu ilmas. Seda vajab ka riik, selleks, et olla huvipakkuv tugi oma kodanikele ja soovi korral ka oma e-residentidele ja muudele inimestele, kes otsivad maailmas progressiivset avalikku keskkonda, mis sobiks nende huvide, harjumuste ja tööga.

Me näeme täna, kuidas näiteks Saksamaa on meist selgelt 17 aastat maas digiühiskonna loomisel – alles tänavu hakati seal iga ID-ga koos välja andma ka digitaalset ID-d. Aga suure riigina on neil ambitsioon meile viie aastaga järele jõuda, sealjuures on nad valmis selle saavutamiseks muutma põhiseadust, et anda keskvalitsusele võimalus digiühiskonna kujunemist juhtida riigi, mitte liidumaa tasandil. Neil on seda võimsust ja jõudu, et kaotatud aeg tagasi teha. Aga kui meie peaksime hilinema töö muutumise mõistmisel ja hakkama teisi riike pärast taga ajama, siis ei ole meil selleks ressurssi ega aega. Meil ei ole vigade parandamiseks jõudu, me peame neid ennetama.

Öelge parem kohe lahti vananenud tellimusest riigile, mis puudutab igasugust ettevõtluse toetamist, tugisüsteeme; haridussüsteemist teie masinaga sobituva inimese „tellimisest" ja muust eilsest. Teie asi on riiki innustada mõtlema ülehomsele päevale, valima kriitilised põhiülesanded, milleks on inimeste tervis ja paindlik haridus, tervena elatud eluaastate kasvatamine ja seiklusvalmiduse tõstmine. Uue jaoks ressursi genereerimiseks tuleb vanast loobuda, midagi ei ole parata. Lisanduvat ressurssi saaks vaid suuremast maksukoormusest, aga ma millegipärast arvan, et sellest mõttest ei ole keegi meist just liiga suures vaimustuses.

Tänan kuulamast ja jõudu tööle!