koned

Kõned

- Reset + Prindi

Vabariigi President Linnade ja Valdade Päevadel 15. märtsil 2017

15.03.2017

Head linnapead, vallavanemad, volikogude liikmed.


Head kohaliku elu korraldamise entusiastid – ma usun, et te kõik seda olete ja kindlasti olen seda ka mina.

Kohalik.
Oma.
Valitsus.

Need kolm sõna on kõik ühtemoodi olulised. Need kolm sõna annavad minu meelest väga hästi edasi seda olemust, mida meie linnad-vallad kehastavad. Küll aga oleme me täna, napilt pool aastat enne oktoobris toimuvaid valimisi olukorras, kus kõiki neid kolme sõna tuleb üheskoos ja uuesti mõtestada.

Ühelt poolt tegeleb sellega riigikogu, riigihalduse minister ja kogu valitsus. Sealt tulevad raamid. Aga minu meelest on veel olulisem see, kuidas nende raamide sees mõtestatakse need kolm sõna uuesti kohapeal, igal pool eraldi. See, kuidas seda teete teie.

Ma pean kohe alguses ka ära ütlema, et ma olen kohaliku halduse reformi toetaja. Jah, tänases plaanis on kohti, mis võib-olla ei lange otseselt kokku minu eelistustega. Ilmselt on meil kõigil mõne asja osas eriarvamus. Kuid eeskätt näen ma harukordset võimalust selle plaani kiiluvees – või veelgi enam, selle plaani tuumana – kujundada Eesti kohalik haldus ja avalikud teenused selliseks nagu on meile 21. sajandil jõukohane ja vajalik.

Nii nagu e-Eesti eduloo keskmes ei ole mitte tehnoloogia ja tehnika, programmid ja serverid, vaid ühiskondlik muutus, mida väikese ja uudishimuliku rahvana suutsime esile kutsuda, ei saa haldusreformi keskmes olla kvantitatiivsed muutused kaardil või tabelis. Nii nagu e-Eestile alust pannes asetati kõige keskele inimene, saab haldusreform olla edukas vaid siis, kui selle keskele asetatakse meie kogukonnad.

Haldusreformi eesmärk peab olema tugev ja elujõuline kohalik omavalitsus, kuid seda on võimalik saavutada üksnes riigi ja kohalike elanike – kogukondade – koostöös. Üks vald ei ole tõenäoliselt üks kogukond nii nagu ei ole linn üks asum. Neid on ilmselt rohkem.

Tänapäevase ühiskonna tunnuseks on võrgustumine, kus igaüks meist on osa mitmest kogukonnast – külakogukond, seltsing linnaosas, kus elame; paljudel eestlastel on hoopis mõnes teises omavalitsuses suvekodu, Saaremaal kutsutakse selliseid elanikke mõnel pool „suvikuteks". Ka mind. Arvestatav hulk meie kaasmaalasi on tööl või elamas mõnes teises riigis – kuidas hoida nendegi jaoks kutsuv majakas kodukamaral alles?

Põhiseaduses sätestatud kohaliku omavalitsuse esindusdemokraatia mudeli kõrvale tuleb lisada arusaam, et kohalik võim saab tegutseda tulemuslikult vaid avatult, partnerluses kogukondadega, kõigi tublide inimestega, kes on kohaliku elu edenemisest huvitatud. Ees ootavatel kohalikel valimistel on võimalus anda mandaat sellistele kandidaatidele, kes on valmis koostööks ja avatud valitsemiseks. Ja kes on valmis laskma inimestel teha sellist kodukanti nagu nad tahavad.

Paljudes meist oluliselt jõukamates riikides on kohalikud – ja ka riiklikud – mured lahendatud ühtlase teenusteteki lahtirullimisega. Paraku on sellel lähenemisel kaks väga suurt muret. Esiteks ei ole selleks tegelikult raha jätkunud ka neil riikidel, mille SKP per capita on meie omast oluliselt suurem. Ja kui seda fakti on suudetud võlakoorma kasvatamisega ignoreerida, siis tulemuseks on ikkagi teenused, mis on liiga ühetaolised ning tihti ei pruugi olla kättesaadavad seal ja neile, kes seda parasjagu vajavad. Kõik saavad palju, aga keegi ei saa seda mida vaja.

Lahenduseks võiks olla mitmete avalike teenuste osutamine kogukonnateenustena, kus teenuse vajaduse märkamine ja abi on ühendatud lähimuse põhimõttel. Kõiki otsuseid võiks teha võimalikult lähedal. Kui saavad kokku märkamine, soov aidata ning riigi ja omavalitsuste soov ja võimekus seda toetada, ongi tulemuseks meile jõukohane 21. sajandi kohaliku valitsemise mudelit. Ja uskuge mind – neid inimesi, neid kogukondi, kes märkavad ja soovivad aidata, on. Ma olen paljudega neist kohtunud. Nad vajavad tuge, märkamist ja abi. Märgake neid!

Ma möönan, et valimistejärgse kohaliku halduse korraldamise plaanides on täna veel kohti, mis on segased ja küsimusi, millele vastuseid ei ole. Teadmatus põhjustab aga hirme. Siinkohal on oluline jääda konstruktiivseks. Õhkamised, et varem oli kõigil võimalik volikoguliikmel nööbist kinni võtta, aga nüüd enam hästi ei ulata, ei vii meid edasi. Esiteks ei olnud see ka varem sugugi igal pool nii. Ja teiseks võis enamasti selle paljuigatsetud nööbist kinnivõtmise tulemuseks olla küll mõistmine ja õlalepatsutus, kuid mure lahendandamiseks jäid nööbikandja võimalused ahtaks. Need võimalused lähevad pärast reformi elluviimist kindlasti paremaks.

Niisamuti on mul raske võtta tõsiselt juttu, et kui omavalitsuse territooriumil elab senise 2000 inimese asemel nüüd 6000, siis osa muutub automaatselt ääremaaks ja uus volikogu hoolib vaid mingist osast oma inimestest ja territooriumist. Meil on ka enne olnud omavalitsusi, kus on 5, 10 või 15 tuhat elanikku. Need inimesed istuvad täna siin teie keskel. Kas nemad suhtuvad kuidagi alavääristavalt või põlglikult mingist osast sellest omavalitsusest, mida juhtima nad on valitud? Küsige neilt. Mina ei usu. Miks peaks see juhtuma väiksemates kogukondades? Küll aga loodan, et järgnevate kuude jooksul need puuduolevad vastused te siiski saate ja lahendused leitakse. Kindlasti saab üht-teist selgemaks juba siinsamas kahel järgmisel päeval.

Üks selline küsimus, kus on väga lihtne langeda ka populismilõksu, on küsimus ülesannete jaotusest – mida teeb keskvõim ja mida tehakse kohapeal. Ma näen et te muigate ja vahetate pilke. Jah, seda küsimust on küsitud väga erinevas sõnastuses ikka ja jälle kõigil linnade valdade päevadel, mis seni toimunud. Kuid praeguse reformi keskel on sellel küsimusel natuke praktilisem ja vähemteoreetiline kaal.

Ma olen lähimuspõhimõtte suur austaja. Olen veendunud, et ka meie kohalikud omavalitsused võiks saada rohkem otsustada kohaliku elu küsimusi. Või lubage ma sõnastan teistpidi – kohalikud küsimused tulebki lahendada kohapeal.

Kuid siin ei tohiks eesmärgiks olla sugugi iga hinna eest rohkem ülesandeid keskvõimu tasandilt kohalikele omavalitsustele delegeerida. Hea haridus, tervishoid ning inimväärikust mitte riivavad elutingimused on ühtne standard üle terve riigi. Meie laste tulevikuväljavaated ei tohi sõltuda sellest, millises linnas või vallas ta sünnib. Meie ravivõimalused ei tohi sõltuda sellest, milline on meie sissetulek või kus me elame.

Aga kui on tegemist küsimustega, mis ongi riigi eri nurkades väga erinevad, ei ole põhjust sellesse keskselt sekkuda.

Head kuulajad!

Eesti vajab tugevaid kohalikke omavalitsusi, aga ka tugevat omavalitsuste koostööd, mis suudab keskvõimule vastukaalu pakkuda ja nii Eesti mõistlikus tasakaalus hoida. Ma soovitan väga arutada neil päevil ka siin selle üle, kas kaks üleriigilist omavalitsusliitu mitte ei nõrgesta teie häält ja kaalu. Eriti nüüd, kus mitmed linnaomavalitsused on saanud valdadeks ning mitmel linnal on sügisest oma heina-ja karjamaad.

Me kõik oleme osa kohalikust omavalitsusest ja Eesti riigist. Igaüks meist saab ehitada Eestit, maailma parimat. Eesti riik ei asu Tallinnas Toompeal, vaid igas linnas ja vallas, ka külas ning isegi üksikus metsatalus, kus pidupäeval lehvib meie sini-must-valge.

Soovin teile sisukaid arutelusid ja loodan, et homme õhtuks oleme kõik sammukese lähemal sellisele Eestile, millest vormub meie uus edulugu, meie 21. sajandi kogukondade ühiskond, enesekindlate inimeste Eesti. Ühiskond, kus me ei delegeeri vastutust kuskile kaugele riigile, vaid kus me ise kanname seda vastutust.