koned

Kõned

- Reset + Prindi

Vabariigi President teenetemärkide kätteandmisel Tallinnas NUKU teatris 23.02.2017

Vabariigi President  teenetemärkide kätteandmisel Tallinnas  NUKU teatris 23.02.2017 © Arno Mikkor

23.02.2017

Austatud kohalviibijad,
Austatud teenetemärkide saajad.


Eesti tänab – kaks ilusat eestikeelset sõna, nii palju sisu!

Siin on ärkamist siis, kui, ja seal, kus teised alles magasid. Jonnakat jätkamist, kui teised on juba käega löönud. Seemne külvamist sinna, kus seni veel kunagi mitte midagi idanenud ei olnud. Sisimas tiksuvat sundi, mis ei luba rahulduda enne tulemuseni jõudmist.

Aga veel enam on siin rõõmu, kui tehtud töö vilja kannab. Rõõmu, mis õigustab kogu nähtud vaeva. Rõõmu, mis ei piirdu vaid tegijaga, vaid kõigiga, kes selle töö tulemustest osa saavad.

Eesti Vabariigi presidendina soovin teile õnne riikliku tunnustuse saamise puhul! Seda tunnustust osutavad teile teie kaaskodanikud. Nemad on teie tegusid märganud. Nemad on juhtinud nendele tegudele minu tähelepanu. Nemad on kirjutanud inspireerivad põhjendused ja niimoodi seisnud teie tunnustamise eest.

Muidugi on ka siin täna palju neid, kelle teod ei vaja ühelegi eestlasele põhjendamist. On suur au teile need teenetemärgid üle anda, Eesti rahva suurkujud kultuuri- ja spordivallas ning head ja südamest kirjutavad ajakirjanikud.

Aga täna siin on ka neid, kes tegutsevad ühiskonna sellistes kihtides, kuhu mitte igaüks meist pole nõus vaatama. Nende suurus ei vaja selgitamist inimestele, kelle elu või tervise nad oma tegevusega päästnud on või kelle kannatusi leevendanud teo või trööstiga. Head arstid, politseinikud, päästeametnikud, sotsiaaltöö tegijad, kaitseväelased, veredoonorid, märkav ja aitav vabakond! Teie autasustamine on meeldetuletus, et nõrgemaid ei jäeta maha. Et haiget saanuid tuleb märgata. Et haiget saanuile tuleb pakkuda uut elu. Teie töö läheb sellest kergemaks, kui ühiskond julgeb ja tahab tegeleda sellega, millega teie tegelete iga päev. Luban olla teile toeks nende probleemide ebamugavasse päevavalgusesse tirimisel. Selle lubaduse saab teist igaüks lisaks täna kätte antavale aumärgile.

Siin on täna neid, kelle tööst teab igaüks midagi, ja kelle kutsumuseks on vaikselt ja sihikindlalt teha ühiskonnas seda, millele tingimata iga päev ei mõtle, aga mille puudumist märkaksime 24 tunni jooksul. Õpetajad, haridustöötajad, kohaliku kultuurikihi kogujad, inimesed, kes seisavad õiguse ja õigluse eest.

Paljudel teist on omas kogukonnas kokkupuude mitmete põlvkondadega, olete kujundanud kogukonna kui terviku väärtusi ja ilmavaadet. See on suur vastutus, mille olete võtnud ja auga kandnud. Tõenäoliselt ise iga päev oma tegevuse kultuuriloolisest tähendusest mõtlematagi. Nii ongi parem, muidu litsuks vastutus ligi maad.

Auhinnasaajate hulgas on ettevõtjaid. Ei ole väga palju, sest konkurentidele on ilmselt muudki teha, kui teid aumärkide saajate hulka esitada, kliendid ja koostööpartnerid püüavad saada lihtsalt järjest paremaid diile, kiire on kõikidel nagunii kogu aeg. Ent teie hulgas on õnneks neid, kes panustavad lisaks oma kasumireale ka kohalikku kogukonda, maksavad turu nõudmistest oluliselt paremat palka, või lõpuks teevad samamoodi lihtsalt oma igapäevast tööd hästi, visalt ja sihikindlalt, nagu kõik teised. Keevisõmbluse ilu on raskem mõista kui lauluridu, aga olemas on see siiski. Iga ettevõtte toodet ei saagi tänapäevael enam käega katsuda, aga tulu riigile, töötajatele ja lõpuks ka omanikule endale toob see siiski.

Teadlased, kellele täna aumärke anname, nemad peavad esitajatele, valdavalt kolleegidele, veel eriti tänulikud olema. Väga keeruline on tänapäeval eemalseisjal mõista, milles seisneb iga teadlase panus tema oma valdkonda. Seepärast usaldame teie kollegide sõna. Teadusjärgset ühiskonda mina kardaks.

Head teenetemärkide saajad.

Te tegutsete väga erinevatel elualadel. Osa teist tunnustatakse tegude eest, mille olete valinud oma ametialaseks karjääriks, palgatööks; teised asjade eest, mida teete oma põhitöö kõrvalt. Teid kõiki ühendab, et olete teinud rohkem, kui kirjutavad ette ametijuhendid, põhikirjad ja igapäevased ootused. Ja mida muud siis Eesti lõppeks ongi kui see, mida me otsustame teha või tegemata jätta.

Mul on hea meel olla see, kelle vahendusel Eesti rahvas teid täna tänab.