koned

Kõned

- Reset + Prindi

President Kersti Kaljulaid Eesti Vabariigi iseseisvuspäeva aktusel 24. veebruaril 2017 Estonia kontserdisaalis

President Kersti Kaljulaid Eesti Vabariigi iseseisvuspäeva aktusel 24. veebruaril 2017 Estonia kontserdisaalis © Raigo Pajula

24.02.2017

“… maa sulab, rohi tärkab, puu ajab pungi ja lehti ning lehe varjus laulab lind jälle omi igavesi kevadlaule. On see sentimentaalne ööpik või romantiline sinilind s i u r u, - kas pole see ükskõik! Pääasi, kui ta kuulutab uut elu uute pungade, õite ja viljaga".

Head Eesti inimesed! Kallid külalised!

See romantik, kes niimoodi ütles, oli Tuglas. 100 aastat tagasi. Kohe sai Eestist riik ja oli lootust, et aasta-aastalt, vähehaaval, saab tulevastel põlvedel parem.

Nii ongi läinud. Meil on oma riik, mis ei seisa enam iial üksi. Meie partnerid ja liitlased on meiega tingimusteta. Nemad austavad meie keelt ja kultuuri, tavasid ja kombeid nii, nagu meie nende omi austame.

Just praeguses maailmas on niisugused liitlased erakordselt olulised. Maailm pole vast päris liigestest lahti, kuid näeme, et aastakümneid kehtinud enesestmõistetavused ei ole absoluutsed.

See maailm nõuab eriti Eesti-suguselt riigilt tähelepanelikkust. Nõuab meie ühiskonna aluseks olevate väärtuste, eriti rahvusvahelise õiguse kindlat järgimist. Nõuab meilt vastutustundlikku tegutsemist rahvusvahelistel lavalaudadel ja koridorides. Rõhutan seda eriti täna, mil Eesti eesistumise alguseni Euroopa Liidu nõukogus on jäänud 127 päeva ja natuke vähem kui 7 tundi.

Otto von Bismarck ütles: "Sisepoliitika alal ei ole ükski kaotus igavene. Aga välispoliitikas esineb aegu ja võimalusi, mis kunagi tagasi ei tule." Väikeriigi jaoks paremat ellujäämisõpetust ei olegi. Kõiges, mida me teeme, peame alati arvestama, veel enam, esikohale seadma oma välispoliitilised huvid, meie rahvusvahelise positsiooni.

Meie välis- ja julgeolekupoliitika on viimasel veerandsajandil olnud edukas. Meie poliitikud on võtnud rahvusvahelisi kohustusi ning neid täitnud, vahel ka sisepoliitilise populaarsuse hinnaga. Nüüd näeme, kui tähtis see on olnud. Meile kinnitatakse, et segastel aegadel ollakse meiega.

Ma tänan kõiki Eesti valitsusi keeruliste valikute õigete lahenduste eest.

25 aastaga oleme loonud oma unistuste Eesti. Kuid homse jaoks sellest ei piisa. Nüüd peame looma oma laste ja lastelaste unistuste Eestit. Meie riik on teistest üsna erinev, ilmselgelt loomingulisem ja paindlikum. Näen mitut võimalust edeneda, juba tehtule toetudes. Mõtelgem korraks koos!

Iseseisev Eesti riik saab kestvalt eksisteerida ainult demokraatlikus väärtusruumis. Üks väikeriik ei saaks sellises geopoliitiliselt pingelises asukohas toimida, kui ta oleks sisemiselt ebademokraatlik.

Oluline osa demokraatlikest väärtustest on inimõigused, mis peavad olema kõigil inimestel lihtsalt seepärast, et nad on sündinud inimestena. Lisanduvad meie oma põhiseaduses kokku lepitud väärtused, mille eesmärk on hoida Eesti keelt ja kultuuri, sest muidu pole iseseisval Eesti Vabariigil ju mõtet.

Keel ja kunstid loovad kultuuriruumi. Lisades harjumused ja tavad, saame meile omase komberuumi. Saame sidusa keskkonna, mille olemasolu tunnistamist on meil õigus nõuda kõigilt meie juurde pikemaks ajaks või päriseks tulijatelt. Eestlane saab olla igaüks, kui ta tunnustab meie keelt, kombeid ja väärtusi. Nii saab ta ise pidada end eestlaseks ja saame seda teha ka meie.

Seadusesse saab kirjutada, kuidas saada Eesti kodanikuks – kuid mitte seda, mil moel saada osaks eesti rahvast. Kui me seda prooviksime, lõpetaksime totalitaarses ühiskonnas, mis on meie kommete hoidmise nimel hävitanud meie vabadused.

Mitte kõike seda, mida me oma komberuumis ei soovi näha, ei saa me ära keelata. Ka sellega hävitaksime lõpuks omaenda vabadused. Mitte kõiki neid, kes tahavad siin elada, ei saa me teha eestlasteks. See ei peakski olema meie eesmärk. Niimoodi hävitaksime eestluse.

Samas – meie toimimise platvorm on Eesti platvorm. Meil on üks riigikeel. Riigikeele kõnelemine kodus ja sõpradega ei ole kohustus. Kuid valmisolek suhelda teistes keeltes, sealhulgas riigipoolne valmisolek austada eesti keelt mitte oskavate siinsete elanike või külaliste inimõigusi, ei ole mitte kunagi sõnum valmisolekust vähendada eesti keele rolli riigikeelena.

Veelgi enam – fakt, et eesti keel ja kultuur on kaitstud põhiseadusega, see veel ei tähenda, et eesti keel ongi kaitstud. Keelt ei kaitse käskude ja keeldudega. Keel on kaitstud vaid siis, kui seda edukalt õpetatakse siinviibivatele keelt mitte oskavatele inimestele. Mida rohkematele ja rohkem, seda parem.

Ma mõistan, et päris suur osa eestlasi tahab hoida oma komberuumi kiivamalt, kui seda teevad paljud Lääne-Euroopa riigid. Suurem osa meist ei ole valmis elama multikultuurses ühiskonnas, kus eesti kombed poleks selgelt tähtsamad teistest.

Riigid, kes meie arvates on kaotamas oma identiteeti juurde tulijatele, on meist edukamad olnud just ühtse keeleruumi kujundamises, isegi kui neil on olnud meist palju rohkem soovi kaitsta oma komberuumi. Keelekeskkonda kaasatakse lasteaia ja eelkooli kaudu, loomuliku täiskasvanu ja lapse vahelise suhtluse abil.

Siin elavad teised rahvad ei ole meist oma kommetelt suurt erinenud. Maailmas on rahvaid, kelle arusaam ühiskonnast erineb meie omast päris radikaalselt. See ei tähenda, et sealt tulnuil poleks Eestis kohta, saabugu nad siia sõja eest pakku või töörändajaina. Me peame suutma sõnastada, mida me neilt ootame selleks, et Eesti ühiskonnana koos toimida.

Komberuumi hoidmine ei saa olla üksik kursus, mis õpetab lisaks keelele austama siinse ühiskonna vabadusi ja neid mitte omatahtsi kitsendama. See on lihtsalt eeldus, miinimum. Komberuumi tagab meie pidev valmidus meenutada meile olulisi väärtusi. Komberuumi kaitsmise osa peab olema ka lugupidamine teiste tavade vastu, kuid ainult piirini, kus need ei hakka meie komberuumi ahistama.

Komberuumi kirjeldamine ongi keeruline, lõpuks ei ole me ju homogeensed eesti asja ajamise robotid. Meil endilgi on erinevad kombed, erinevad ootused elule ja erinev maailmavaade. Aga kuna me nähtavasti ei ole valmis multikultuurseks ühiskonnaks, siis me peame suutma sõnastada oma, eesti oma. Peame suutma seda kirjeldada ning järjekindlalt ja delikaatselt õpetada.

Daamid ja härrad!

Kommetes konservatiivsed, oleme ühiskonnana ometigi üks maailma innovaatilisemaid. Eesti elu edendajad mõistavad tulevikku hästi.

Praegu näeme, et meie noorte ootused erinevad kardinaalselt kas või praeguste keskealiste ootustest. Noored ei tea, mida tähendab struktuurne tööpuudus ja ümberõpe. Nad vahetavad tööandjaid, oma rolle tööturul ja tegevusvaldkondi loomulikult ja iseenesestmõistetavalt. Suureneva sissetuleku korral vähendavad pigem tööaega kui säästavad tulevikuks. Nad elavad täna ja kohe. Muutub ka traditsiooniline töö, järjest vähem peavad inimesed olema kellast kellani kindlas kohas.

Olukord tundub imelik. Uued põlved ei taha käia tööl 30 aastat ühtejutti ja siis siirduda pensionile. Nad õpivad, töötavad, reisivad ja saavad lapsi selles rütmis, mis just neile sobib. Taunitud niisugune elu justkui pole. Kuid selle rütmiga ei oska arvestada mitte ühegi arenenud riigi pensioni- ega ravikindlusmudelid. Noori see praegu ei huvita, nad lihtsalt ei panustagi, sest risk abi vajada on väike või lihtsalt kusagil kauges tulevikus.

Me peame muutma sotsiaalse toe pakkumise noortele paindlikuks. Me peame arvestama noorte teistsuguse eluga. Hea uudis on, et see ei nõuagi suuri investeeringuid, vaid õigeaegset muutuste märkamist ning tahet näha neis väärtust, mitte probleemi.

Ühiskond on jõgi. Selle voolukiiruse kujundab selle liikmete tahe ning voolusängi ümbritsev keskkond, ajaloo võimalused. Meie aja lugu on liikumine, minek ja tulek. Teiste maailma riikidega võrreldes oleme selliseks ajastuks palju paremini valmis, sest meil on arvuti kaudu kätte saadav koduriik, mis on pidepunktiks nii oma kodanikele kui ka oma e-residentidele.

Iga inimene vajab riiki. Sellist riiki, mis pakub talle ühiskonna liikmeks olemise võimalust. Mida rohkem on elus toimetamist erinevates riikides, seda vähem on inimese ja riigi kokkulepe geograafilise asukohaga seotud.

Me peame oma rändavale kodanikule pakkuma püsivat suhet riigiga, võimalust maksta makse ja saada osa ühiskonna turvavõrgustikust, sõltumata tema asukohast maamunal. Praegu lindpriilt maailmas kulgejad peavad saama tunnustatud osaks me ühiskonnast. Kui suudame sama pakkuda oma e-residentidele, siis oleme kümne aasta pärast kindlasti üks maailma edukamaid riike.

Töörändajate ühine omadus on see, et nad on töövõimelised, nutikad ja peaksid ühiskonda panustama. Las nad panustavad meie ühiskonda!

Kui me tunnustame oma noorte lennukihku, aga loome neile samas alati avatud maandumisplatsi, kus olla me ühiskonna täieõiguslik osa, siis tõmbab see ligi ka muu maailma ettevõtlikke ja harituid. Eesti saab pakkuda taskus kaasas kantavat keskkonda.

Kaasaskantav riik aitab ka traditsioonilisi tegijaid, mitte ainult IT- või start-up majandust. Inglise ettevõtjad, kes pelgavad Brexitit, võivad leida siit tormivarju. Kui me suudaks veenda näiteks maailma reedereid kasutama lipuriigiga täielikult elektroonilist asjaajamist, ei peaks meie lipualune olema tühi. Eestil on seda olemasoleva põhjal lihtne pakkuda.

Riik on juba loonud aluse. Kui ettevõtjad ehitavad e-residentidele sama vinge pealisehituse, nagu nad on ehitanud e-eestlastele endile, siis on Eesti kindlasti selle sajandi võitjate hulgas.

Kui palju meil aega on? Võib-olla viis aastat. Selle ajaga aitavad meie endi eksportivad IT-ettevõtted kindlasti mõne teise riigi järele. Me ei tohi hilineda. Meie ettevõtetest 1% on juba e-residentide ettevõtted. Meil on neile praegu pakkuda küll vähest bürokraatiat, aga ka väga vähe lisateenuseid. Lisateenuste arv peab kasvama ülikiirelt lõpmatuks. Võti on nüüd juba ettevõtjate käes, kes peavad mõistma e-residentide ootusi ja ka e-eestlaste täiendavaid ootusi ning neile vastama. Riigi rolliks jääb, nagu alati, selles protsessis ikka ja jälle uuesti ilmnevaid bürokraatlikke tõrkeid kiiresti likvideerida, seadmata samas ohtu süsteemi usaldusväärsust.

Head kuulajad!

Me peame rääkima ka Eesti hingeseisundist. Me peame koos pingutama, et Eestis oleks vähem kurjust.

Täna on riigipüha. Politsei teab – pühade ajal saavad inimesed kõige rohkem peksa. Saavad seal, kus peaks olema kõige turvalisem: kodus. Nii on see jõulude ajal, jaanipäeval. Nii on see ka täna, vabariigi aastapäeval.

Vägivaldsed mustrid korduvad põlvest põlve, neid murda ei saa teisiti kui avaliku tähelepanuga, mis toob kaasa olulise nihke hoiakutes. Ei piisa, kui delegeerime oma probleemi politseile ja sotsiaaltöötajatele.

Millal te kuulsite viimati poliitilist diskussiooni, näiteks enne valimisi, kuidas lugupeetud kandidaadid võiksid aidata vägivalda välja juurida? Nõudke sellist diskussiooni. Ärge valige inimesi, kes koduvägivalla teemal suudavad genereerida vaid mõne rumala nalja. Ärge naerge ja ärge valige.

Omalt poolt luban, et ei lakka pidupäevakõnedes teile sellest rääkimast enne, kui ma tunnen – hoiakud tõesti muutuvad. Kui kodudes on inimesed kaitstud, siis oleme ühiskonnana ka avalikus ruumis kaitstud liiklusraevu, juhusliku peksasaamise ja põhjendamatu halvakspanu eest.

Loodan, et viie aasta pärast ei ole möödavaatamine enam mõeldav. Kahtlemata vajame vägivallaga võitlemiseks ka investeeringuid – eelkõige võimalust anda kannatanutele uus elu, sõltumata vägivalla iseloomust ja kannatanu vanusest. Kuid investeeringud tekivad avalikust tellimusest.

Möödavaatamiskultuur sellist tellimust ei tekita. Märkamiskultuuri edendamine on meie kõigi töö. Alustuseks vaadakem iseendasse. Internetist leiate Teomeetri, kus alates tänasest kogutakse ideid vägivallata Eesti saavutamise nimel.

Armsad sõbrad!

Kõike, millest oleme unistanud, me saavutanud pole. Meil ei ole klassikalist kõige eest hoolitsevat riiki, nagu 25 aastat tagasi nägime jõukates demokraatiates ja seadsime endile eeskujuks.

Sellist riiki ei ole tegelikult ükski neist riikidest ka endale lubada saanud. Ei ole saanud majanduslikult, aga ka mitte ühiskonna tervise seisukohast. Hoolitsev riik vabastas ühiskonnaliikmed vajadusest pidevalt enda ja oma kogukonna tuleviku pärast muretseda. Selline ühiskond kaotab võime vastu panna ümbritseva keskkonna muutustele, sest arutelusid nende muutuste üle ei peeta enam rohujuuretasandil.

Praegune rahvusvaheline olukord on valus taluda. Maailmakord ja ühiskonnakorraldus, millisega iseseisva riigina 25 aastat tagasi liitusime, ei jõudnudki saada globaalseks hüveks enne, kui selles kahtlemata hakati.

Demokraatlikku maailmakorda kujutati liiga vähe inimõiguste ja vabaduste, võrdsete võimaluste ja madala korruptsioonitaseme kaudu. Sel moel sõnastatuna on globaalne demokraatlik maailmakord inimkonnale jõukohane, kõigile.

Demokraatlikku maailmakorda, paraku, kirjeldati liiga palju mugava tarbimiskultuuri abil. See ei saanudki saada globaalseks hüveks, sest lihtsalt ressursse meie planeedil, meile praegu kättesaadava tehnoloogiataseme juures, selleks ei jätkuks. Ühine eksitus ja selle ilmsikstulek ongi see, mis muudab arenenud maailma praegu ebastabiilseks.

Mida saame teha teisiti, et siiski saada kätte see heaolu, millest unistame? Me väärime heaolu, aga tahame sedasama võimaldada oma lastele ja nende lastele. Jätmata neile võlgu.

Eesti ei ole saanud endale kunagi lubada ühiskonda, kus tulevikule ei pea mõtlema. Nüüd on see mõtlemisharjumus meie eelis. Me oleme harjunud muretsema oma pere, küla, riigi ja maailmajao tasandil.

Igaüks meist kuulub mitmesse kogukonda – on perekond, töö, hobi või paigahuviga seotud kogukond. Igaühe mina jaguneb kildudeks, et moodustada kellegi teise minakildudega koos uusi tervikuid. Meie ühiskond on nagu vitstest punutis, kõik läbi põimunud. See on paindlik, ja paindlikkus aitab meil olla paremini valmis 21. sajandi ühiskonnaelu mõistlikuks korraldamiseks.

Head inimesed!

Nüüd, kui vallapiirid on kaugemal ja vallamaju vähem, peab ühiste vajaduste märkamise ja neile vastamise süsteem põhimõtteliselt muutuma. Jah, riigi pidamist tuleb kahtlemata tänapäevastada ka institutsioonide tasemel. Optimeerides, mitte juurde ehitades. Seda tunneme riigireformina.

Kuid suurem muutus, mis aitab meil jõuda sidusa ja hooliva ühiskonnani, toimub meie kõigi osavõtul. Ja väga hea on, et ma ei pea praegu üles kutsuma algatama kohalike teenuste uuendamist. See töö juba käib.

Üha paremini saavad kokku vahetu märkamine, soov aidata, ning riigi ja omavalitsuse võime toetada. Kogukonnategevused on meil levinud traditsioonilise heaoluriigi mudelis monopoolselt avalike või siis alternatiivsete ja kalliste erateenustena saada olevatesse sektoritesse, näiteks sotsiaalvaldkonda. Neist on saanud kogukonnateenused. Me oleme leidnud oma juured, sest ühistegevus oli olulisel kohal ka Eesti Vabariigis enne II maailmasõda.

Teid, kes te ehitate Eestis üles kogukonnateenuseid, on väga palju. Me oleme kohtunud. Ka teiega, kes te oma linna või valda juhtides kogukonnateenuseid rahastate, oleme kohtunud ja arutanud, kuidas edasi minna nii, et kogukonnateenus ehitaks ühiskonda, mitte ei kurnaks kohalikku eestvedamisvõimelist seltskonda.

Just siin on veel pikk tee minna, et see, mida me praegu näeme, väsimusest ei vaibuks. Tähtis on kirjeldada ka rahastamise mudel, mis oleks lihtne, aga läbipaistev. Et kogukonnateenused ei upuks bürokraatiasse, kuid ei tekitaks ka kahtlusi maksuraha kasutamise otstarbekuses või süüdistusi korruptsioonis.

Riigi toetatud ühistegevuses tulebki näha 21. sajandi jõukohast kohaliku valitsemise mudelit. Toon paljude näidete hulgast esile Viljandi prouade ettevõtmise aidata teisi eakamaid, kel jaksu napib. Mitu omavalitsust toetab seda vabast tahtest sündinud teenust. Prouade algatus laieneb vallast valda. Nii saab kokku õmblusteta ühiskond, kus toeks ja abiks on kogukond ning kulusid aitab katta vald.

Ees seisavad kohalike omavalitsuste valimised. Küsige kandidaatidelt, kas nad on valmis teid teie püüdlustes toetama, kui teil on teotahet. Või hoiavad nad kinni aegunud juhtimismudelist, kus juhid, kord valitud, otsustavad ise, mis on nende rahvale hea ja kiidavad endi otsuseid teie raha eest loodud meedia vahendusel.

Kas nad on valmis pidevaks aruteluks selle üle, mida kodukandis teha? Kas nemad laseksid teil teha sellist küla või linna, nagu teie arvates on tarvis? Kui laseksid, siis näidake välja, et see teile meeldib. Valige neid!

Ja veel – kui riik tahab, et kohalik omavalitsus oleks tõeline kogukonna hoidja ja eestvedaja, ei tohi koormata omavalitsusi nende tegevustega, mille keskne korraldus on väikeriigile jõukohane ja toimiv. Ahvatlev on nüüd, kui omavalitsused on suuremad, lükata nende vastutada näiteks gümnaasiumiharidus või esmatasandi arstiabi korraldus.

Seda ei tohi teha. Ühtlaselt hea hariduse ja arstiabi kättesaadavus igas Eesti nurgas on Eesti riigi üks peamiseid ülesandeid. Kohaliku omavalitsuse roll peab siin olema toetav, kuid mitte vastutav. Pigem võiks mõelda, kas mitte alus- ja põhihariduseski ei peaks riigi vastutus olema selgem, et hoida üht meie suurimat loodud ühisväärtust – ühtluskooli.

Kui miski peab olema üle riigi ühte moodi, on see riigi vastutus. Kohaliku omavalitsuse vastutus on kõik see, mis kohalikust eripärast lähtub ja tuleb lahendada just siin, praegu ja viisil, mida on vaja kas või ühel inimesel.

Kogukonna ja me ühise elu hüvanguks saab igaüks panustada neid ressursse, mis tal käepärast – aega ja oskusi, raha või märkamist. Tänan kõiki, kes aitavad iga päev endale jõukohasel viisil ehitada uut, õmblusteta Eesti ühiskonda!

Head kuulajad!

Kogukondadele toetuvas ühiskonnas on lihtne otsida ühisosa, mitte vastandumist. Tasakaal elu ja töö vahel, kogukonna ja riigi koostoimimine, eesti ühiskonda panustamine samal ajal maailma vallutades on see kõik võimalik. Selleks ei pea me tegema tehnoloogilist läbimurret, mida oleks ammu otsinud kogu maailma helgemad pead. Lihtsalt, mida kiiremini muutub maailm, seda suurema eelise saavad väikesed ja paindlikud.

Luuletaja Ernst Enno kirjutas 27. juunil 1918:

"Mis oli, see on läinud
mis tuleb, alles ees.“

Oma riik oli tulnud, koos sellega vastutus tema hoidmise eest.

Võõraid võime ja rindeid käis üle Eesti mitmeid. Ometi ajas omariiklus kindlad juured alla, mis pidasid vastu kõigile 20. sajandi katsumustele ka siis, kui puu ei saanud ajada selliseid pungi ega ööbik laulda neid laule, mida ihanuks.

Kui palju rohkem on meie ajastule antud!
Oleme tänulikud.
Hoiame üksteist.
Ja hoiame Eestit!
Head vabariigi aastapäeva!

1

Tuglas ütles need laused oma kõnes "Kirjanduslikud väljavaated" 10. novembril 1917 Viljandis toimunud "Siuru" õhtul. Samas kõnes lausus ta muuhulgas ka: "Me seisame silmapilgul, mis on Eesti rahvuse kohta saatusliku tähendusega: kas üles poliitilise ja kultuurilise iseseisvuse poole, või jälle alla, tagasi endise ainelise ja vaimlise orjapõlve ahelatesse."

2 Luuletuse "Nii vaikseks kõik on jäänud ..." kirjutas Ernst Enno 27. juunil 1918. See oli aeg, kus iseseisvuse välja kuulutanud Eesti riik oli okupeeritud Saksa vägede poolt. Senine ühiskondlik korraldus oli poolteise aasta jooksul kokku kukkunud ning meie riigi ja maa tuleviku osas ei olnud mingit selgust.
3 2017. aasta juulist kuni detsembrini on Eesti esimest korda Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja rollis. See tähendab nõukogu seisukohtade kujundamist kõigi liikmesriikide huvisid arvesse võttes, ise seejuures neutraalseks jäädes.
4 Tavapärasega võrreldes suureneb lähisuhtevägivalla juhtumitega seotud väljakutsete arv näiteks jõulude ajal kaks korda, aastavahetusel veelgi enam, öeldakse politseist (http://epl.delfi.ee/news/eesti/joulud-ja-aastavahetus-toid-kaasa-perevagivallalaine?id=76833906). Eelkõige seostatakse seda alkoholi suurema tarbimisega. 2016. aasta jõulude ja aastavahetuse päevadel teatati politseile perevägivallast kokku 466 korda. Teatamiste arv on aasta-aastalt kasvanud.
5 Teomeeter.ee on kodanikualgatus motoga "Eesti on see, mida igaüks meist teeb. Ja tegemata jätab.". Nad keskenduvad ühiskondlike probleemide lahendamisel sammudele, mida igaüks saab astuda, et niisuguseid probleeme oleks vähem. Igaüks saab valida koostöös asjatundjatega välja töötatud sammudest jõukohased, ja annab nende kohta endale (ja soovi korral ka teistele) lubaduse, et ta neid põhimõtteid järgib – polegi tähtis, kas ta on seda nagunii kogu aeg teinud või hakkab alles nüüd tegema. Jälgides, et me oma käitumisega probleeme juurde ei tekitaks ja neid oma võimaluste piires ennetada või lahendada aitaks, ongi võimalik üheskoos lahenduste poole liikuda. Esimese teemana võttis Teomeeter ette liikluskultuuri, kus on tänaseks inimestelt kogutud juba üle 100 000 lubaduse. Teise teemana on käivitatud alkoholikultuur ning kolmandana valmistatakse ette vägivalla vähendamist. Viimases on praegu võimalik anda tagasisidet tegijatele, millised nende välja pakutud sammudest tunduvad rohkem, millised vähem vajalikud ja mis on sootuks puudu.
6

Kui 1993. aastal  töötas 15- kuni 24-aastastest töötavatest noortest osalise tööajaga üksnes 6.3%, siis möödunud aastaks oli osalise tööajaga töötavate noorte osatähtsus kasvanud 24.7%-ni, see on 3.9 korda. Seejuures enamikul juhtudel nad ise ei tahtnudki suurema koormusega töötada. Suuremat koormust oleks noortest soovinud üksnes 3%.

Tõsi, võrreldes 1993. aastaga on ka ülejäänud vanusegruppides, tänu töötamist reguleerivate seaduste muutmisele, osalise tööajaga töötajate arv suurenenud, kuid kaugeltki mitte sellisel määral kui noortel. Nii  töötas vanusegrupis 25 kuni 49 aastat 2016 aastal osalise tööajaga 7,9 % selle vanusegrupi töötajatest, ehk 2,1 korda enam kui 1993 aastal ja vanusegrupis 50-75 aastat 13,8% ehk 1,84 korda rohkem kui 1993 aastal.

Noorte osalise tööajaga töötamise kasvu kohta võidakse väita, et need, kes osalise ajaga töötavad, on enamalt jaolt üliõpilased. Ilmselt osaliselt see nii ongi, kuid eks see tähendagi seda, et tänased noored seovad töötamist ja õppimist üpriski teist moodi, kui veel paar aastakümmet tagasi. Et muutunud võimalused on kaasa toonud muutunud käitumise. Ja pole kahtlust, et selline trend jätkub, kuivõrd lisaks tingimustele muutub tehnoloogilise arengu tulemusel ka töö.

Siinjuures väita, et õpilaste töölkäimine on tingitud halvast majanduslikust olukorrast pole pädev: Eesti perekonnad olid ka üheksakümnendate lõpus, rääkimata keskpaigast tunduvalt vaesemad kui täna.

7

Praxise 2014. aastal läbi viidud uuringu andmetel osutab vähemalt mõningaid avalikke teenuseid koostöös vabaühendustega 63% kohalikest omavalitsustest. Näitajad on kõrgemad keskmise suurusega ja suuremates omavalitsustes. Vabaühendustele on enim delegeeritud kultuuri ja vaba aja (69% KOV-idest), spordi (68%) ning piirkondliku elu edendamise (55%) valdkondades. Kõige vähem on avalike teenuste üleandmine vabaühendustele kohalikul tasandil levinud hariduse (27%), keskkonnakaitse (15%) ja kuriteoennetuse valdkondades (14%). Täpsemalt saab uuringu kohta lugeda http://www.praxis.ee/tood/delegeerimine-2014/.

8

MTÜ Teeme pakub Viljandi linnas vabatahtlike abil seltsilise teenust üksi elavatele eakatele ning lepinguliselt linnaga isikliku abistaja teenust. Teenus on juba laienenud ka mitmetesse Viljandimaa valdadesse ning töö ses suunas jätkub.

9

Ühtluskooli põhimõttest rääkis riigipea pikemalt 2. veebruaril Pärnus 10. haridusjuhtide aastakonverentsil peetud kõnes: https://www.president.ee/et/ametitegevus/koned/13056-2017-02-15-08-00-59/index.html.