koned

Kõned

- Reset + Prindi

Vabariigi President Rahvusarhiivi uue peahoone "Noora" avamisel 1. veebruaril 2017 Tartus

Vabariigi President Rahvusarhiivi uue peahoone © Timo Arbeiter

01.02.2017

Lugupeetud külalised, armas arhiivirahvas, armsad sõbrad!


Ajaloo mäletamine on meil kõigil erinev. Mõnele inimesele meenub pigem hea, mõnele pigem halb. Osad suudavad tagasi vaadateski märgata pooltoone. Mõni inimene on valmis ajaloost mõeldes olema mõistvam ajastu üldise vaimu suhtes kui teised. Mõni rakendab erinevat käsitlust ja nõudlikkust erinevatele ajaloo osapooltele oma ideoloogilisest, rahvuslikust võimuust taustast tulenevalt, ikka tagantjärele.

Aga nad kõik peavad eelkõige teadma, mis oli. Mis toimus tegelikult, millised otsused langetati ja pandi kirja. Lisaks sellele, mis oli tegelikult, on tohutult väärtuslikud kaasaegsete ja pealtnägijate kirjeldused. Ülestähendused sellest, millised olid nende tunded ja nende mõtted siis, kui kõik parasjagu toimus.

Ajapilt seisab silme ees üsna kaua ja muutumatuna, aga ühel hetkel ta tuhmub, kui teda ei panda kirja. Pildist peab tema pikaajaliseks mõistmiseks ikkagi kunagi saama sõna. Mida rohkem on neid, kelle pilt saab ka sõnades talletatud, seda objektiivsem ja nüansseeritum on meie hilisem mõistmine. Selle pärast on tähtis, et mälu oleks alati erapooletu ja et kõikide aegade otsustajad annaksid võimaluse hoida alles nii arvamus kui eriarvamus, ühteviisi päevalehes kui ka kõvade kaante vahel. See pole kahtlemata alati nii olnud, ja neile aegadele tagasi vaadates peame suutma endale teist poolt lihtsalt ette kujutada. Meie ettekujutust parandab, kui kaasaegsed on olude kiustegi teinud pildist ka oma sõna ja lähetanud selle meieni.

Arhiiv ongi kiretu, külm ja kuiv koht, kust me leiame vastuse kõikidele neile küsimustele, mis meid mineviku sündmuste kohta huvitavad. Tänapäeval on ta muidugi üha enam kergesti üle kuumenev ja teatud müratasemega ruum, nii et arhiivide vaikus asendub hoopis tegusama tehnoloogilisema õhkkonnaga. Kuid arhiivis leidunu üle rahus ja vaikuses mõelda saame endiselt, sest digiarhiivi ei pea ometi kohale minema selleks, et sealt andmeid kätte saada. Teil on VAU, virtuaalne arhiiviruum,mis on demokraatlik viis igale kodanikule väikest viisi ajalugu uurida. Rahvusarhiiv pakub inimestele abi, et nad saaksid näiteks suguvõsa loo uurimisel otsa peale. Samuti tõusis just täna teie võimekus võtta inimestelt vastu justnimelt paberkandjal dokumente, nii paradoksaalne kui see ka ei ole seda kõrgtehnoloogilist hoonet silmitsedes.

3. märtsist 1920 eksisteeriv Rahvusarhiiv säilitab ja kogub kõike, mis tekib riigi toimides, tegelikult säilitab arhiiv iga ametniku sõrmejäljed meie kõikide elus. Kui arhiivi pidamisega on kõik korras, siis ei saa enamus inimesi ilmselt kunagi teada, kus täpselt asub Rahvusarhiivi uus hoone. Kui on vaja korraldada kampaaniaid tööraamatute kogumiseks või muul moel kodanikke ajaloo täpsel tuvastamisel tülitada, siis oleme komistanud ühiskondliku katkestuse otsa. Meie ajaloo puhul on paratamatu, et sellist on juhtunud, neid katkestusi meil on, ja on isegi imekspandav, et meil siiski nii palju ka alles on. Muu hulgas Tartu rahulepingu originaal, mille rahvale näitamiseks paremat aega, kui see nädal ja paremat kohta kui Noora, ma endale ette kujutada ei suuda.

Tänan teid, et hoiate Eesti mälu!