koned

Kõned

- Reset + Prindi

Vabariigi President malekonverentsil "Paul Keres ja Eesti male tulevik" 14. detsembril 2016 Tallinnas

Vabariigi President malekonverentsil © Toomas Huik

14.12.2016

Kallid malesõbrad,


Ma olen sündinud 1969. aastal. 1970ndate teises pooles ilma ja elu taipama hakanud lapsena kasvasin ma meie rahva suurte meeste varjude saatel. Kui mina maailma asjadest hakkasin aru saama, siis ei olnud enam Kerest. Ei olnud paljusid Eesti kultuuri suurkujusid. Eesti riiki ka ei olnud. Lapse jaoks sulasid kõik need mineviku mälestused ja varjud kokku üheks tervikuks. Vahel oli vanainimeste vestlust laua alt laudlina varjust pealt kuulates ka võimatu aru saada, kuidas mõne suurmehega täpselt siis see lugu oli.

Millegipärast arvasin mina veel varastes algklassideski, et Paul Keres oli elanud hoopis paguluses, Eestist lahkunud. Vist sellepärast, et ta suri aastal 1975 Helsinkis. Seda olin ma suurte inimeste kõnest välja peilinud ja meelde jätnud. Ma olin siis viiene. Ja kui keegi suri Helsinkis, siis järeldas okupeeritud Eestis kasvav laps automaatselt, et tegu pidi olema väliseestlasega. Sest kodueestlased, teadagi, ei reisinud Vaba Euroopa pealinnades. Vähemasti minu maailmas selliseid ei olnud. Selline on mu esimene teadlik mälestus Paul Keresest – hämmastus sellest, et temagi oli Nõukogude Liidu kodanik.

Kogu Paul Kerese saatus ja see ebaõiglus mis talle, aga teistelegi meie sportlastele okupatsiooni ajal, osaks sai, kasvas mu hinge vähehaaval ja hiljem. Koos süveneva võimetu vihaga meie rahva saatuse pärast. Keres on mulle alati kehastanud seda ängi, mida okupatsioon meile tähendas. Huvitav on, et see äng jõudis tolle aja noorteni vaatamata sellele, et me asusime ju ikkagi Nõukogude kultuuriruumis, kus kehtis range tsensuur. Keresest räägiti, ja räägiti sedagi, kuidas ta oleks võinud olla kõige suurem. Aga ei olnud, sest... me kõik teadsime, miks. Sest Nõukogude võim oli tema elu ära rikkunud, nii nagu seesama võim iga jumala päev tegeles meiegi elude ära rikkumisega.

Kerese-aastaks valmis Paavo Kivisel mahukas koguteos "Paul Keres. Mälestusi. Materjale. Kirju". Kivine ütleb selles: suurrahvastel on imetlusobjektiks valitsejad ja väejuhid, eestlastele on vaimujõudu andnud sageli sportlased – Lurich, Palusalu, Keres, sest spordivõit annab väikerahvale usku. Paavo Kivine on kõik need kolm suurmeest raamatusse kirjutanud. Ja natuke on tema ise seeläbi nende kangelastega üheks saanud.

Keres liitis meid rahvana nii nagu laulupoed liidavad. Tema korda saadetut on hinnanud peale meie, eestlaste, ka kõik Kerese kolleegid ja konkurendid. Eksmaailmameister Boriss Spasski on nimetanud Kerest 20. sajandi suurimaks maletajaks, veel enam – male Rooma paavstiks, tõeliseks hiiglaseks, Gulliveriks liliputtide maal.

Keres lahkus meie seast ülekohtuselt vara, juba mitu põlvkonda nooremaid maletajaid ei ole tema isiksuse võlu vahetult tunda saanud. Seepärast on hea, et Rahvusvaheline Maleföderatsioon valis 2016. aasta Paul Kerese aastaks – see on meile austav, kohustav ka. Me peaksime üheskoos nõu pidama, kuidas Kerese pärandit parimal viisil kasutada Eesti male hüvanguks täna ja tulevikus.

Eelmisel nädalal rõõmustasid Eesti koolilapsed meid suurepäraste PISA-testi tulemustega. Nad tõestasid, et nad oskavad leida ülesannetele loomingulisi lahendusi, mitte ainult tuupida. Eks tänapäeva maleski õpitakse tippu jõudmiseks arvuti abil pähe sadu pikki avanguvariante, ent ühel hetkel tuleb maletajal appi võtta see kõige tähtsam nupp – tema oma pea. Siis selgub, kelle nupp nokib, kellest saab võitja.

Tänase konverentsi viimane teemablokk "Koolimale" on eriti tähtis. Maleõpe on tähtis uute meistrite koolitamiseks, aga maletunnid on tähtsamad laste mõtlemise arendajad.

Tänapäeva laps ei oska väga hästi süveneda, tema tähelepanu kipub hajuma ruttu, ta otsib hästi kiiresti seda uut akent, mida avada. Pole paremat süvenemisharjumuse tekitajat kui on male, keeruline lauamäng. Koolimale aitab tähelepanuhäireid vältida, ma olen selles kindel.

Malenurk pakub nii vajalikku rahu sellest meie meeletult pöörlevast maailmast. Tahaks isegi vahel maha istuda ja nupud lauale panna, sest paljudele meie põlvkonna inimestele oligi male, ja mõnes kodus ka kabe, võib-olla üks põhilisi meetodeid, kuidas oma igapäevaellu süvenenud vanemad sugulased endaga suhtlema panna. Kui oli vihmane pühapäev, siis aitas natuke malet ikka omavahel jutule saada. Igaüks ei pea olema meister, aga rahu ja vaikust vajame aeg-ajalt kõik. Males on seda varjupaika ja turvalisust. Ning usku sellesse, et inimene on ja jääb alati olema võimsam kui mistahes tehisintellekt. Male on loodusliku ja loomuliku intellekti ülimuslikkuse tõestus. Seejuures väga lihtsasti mõistetav.

Jõudu teile tänaseks päevaks!