koned

Kõned

- Reset + Prindi

President Kersti Kaljulaidi kõne visioonikonverentsil "Pension 2050" 4. novembril 2016 Tallinna Ülikoolis

President Kersti Kaljulaidi kõne visioonikonverentsil © Martin Dremljuga

04.11.2016

Head kohalviibijad,


Mäletate, paar nädalat tagasi tekkis avalikus inforuumis suur kära selle ümber, kui vanalt peaksid inimesed tulevikus pensionile minema. Käivitus tavapärane masinavärk, mis mugavduvates ühiskondades tihtipeale vähegi raamist välja ideega ikka juhtub. Sotsiaalmeedia kihas ja kõik said seal ennast välja elada. Ajakirjanikud käisid tänaval inimesi küsitlemas ja loomulikult valdavalt arvati, et pensioniea tõstmine oleks ausa tööinimese suhtes ebaõiglane.

Sellisest reaktsioonist ei maksa ehmuda. See on isegi ootuspärane, mõistetav ja arusaadav. See tõi aga väga selgelt esile ka selle, millega meil pensionisüsteemis tegeleda tuleb.

Ma ei pea silmas arutelu selle üle, kas õige vanus on 70, 65 või 71 ja pool, kuigi ilma arvudeta seda arutelu lõpuni pidada ka ei saa. See tõi aga veel selgemalt esile selle, et kui me räägime pensionist, siis me räägime eeskätt tööst. Mitte tööea lõppemisest, vaid sellest, et me peame ümber mõtestama kogu inimese töise elukaare. Ja me peame sellest rääkima nüüd ja kohe, tänavu, kiiresti. Sest et sajandeid, erinevate kurbade katkestustega, on olnud harjumuspärane, et iga järgnev põlvkond on rohkemaarvulisem ning nende elujärg on parem võrreldes eelnevaga. Seetõttu on sama loomulik ka see, et suur osa meie praegusest elukorraldusest, sealhulgas ka arusaam inimese normaalsest elutsüklist, on välja kujunenud just lähtuvalt sellisest demograafisest olukorrast. Ja seesama baas on kujundanud ka põlvkondadevahelisi suhteid, tavasid, moraali.

Paraku sobisid demograafia ja seni kehtivad arusaamad omavahel päris hästi kokku veel näiteks kolmkümmend aastat tagasi. Tänaseks on arenenud maailm kindlasti muutunud: rahvastiku arengus on plussmärk asendunud miinusega, ja see ei ole enam lihtne juurdekasvu pidurdumine vaid trendi muutus, suuna muutus, murrang.

Nüüdsest peale ja vähemalt seni, kuni ei tule mingisugust uut murrangut, on põhjust arvata, et iga uus põlvkond võib olla eelnenust natukene väiksem. Vanem põlvkond ei ole aga mitte lihtsalt suurem, vaid tänu eluea pikenemisele veelgi suurem. Ja see on ju tore. Lisaks sellele on tehnoloogilise arengu kiirenemisest tingituna läinud jäädavalt minevikku see aeg, kus suurel osal inimestest piisas, kui nad elu jooksul ainult korra või kaks ameti- või kutsealaseid oskusi omandama pidid.

Seega, muutunud on töö ja muutunud on töötajad. Tänased tööturule tulijad ei taha enam rakendust selle sõna tähenduses nagu meie ja meie vanemad seda mõistsid. Nemad otsivad huvitavat elu ja põnevust ja pidevaid muutusi. Meie vanemad oleks öelnud, et nad ei pea töökohta. Sõnapaar "struktuurne tööpuudus" kaob järgmise 20 aastaga igaveseks meie sõnavarast, sellepärast, et sellist asja lihtsalt ei ole. Nooremad inimesed õpivad kogu aeg, vahetavad töökohta kogu aeg, ja nad ei pea seda defineerima, et tegemist on elukestva õppega vältimaks struktuurset tööpuudust. Meie ei defineeri seda, et me hingame, nemad ei defineeri ka enda jaoks loomulikke asju.

Nii nagu demograafias, on seega ka töö tegemise sfääris aset leidmas täielik murrang. Jumal tänatud, kui ei oleks, siis oleksime tõesti hädas, sest siis ei oleks erilist lootust leida ühtegi head mudelit tuleviku pensionäridele. Ühed tööalad kaovad, aga need, mida me täna ettegi ei kujuta tulevad ju kaduvate asemele. Ja seal, kus töö säilib, seal muutub suure tõenäosusega töö sisu ja vorm. Kõik õpivad kogu aeg, liiguvad kogu aeg sektorite vahel, osalevad tööturul kogu aeg.

Sellise mitmeplaanilise murranguga toime tulemiseks ei piisa kuidagi nendest vahenditest ja võtetest, mida on seni kasutatud majanduse konjuktuursest tsüklist või inimese eluea pikkuse suurenemisest põhjustatud probleemide lahendamiseks. Katsed endist viisi jätkata viiksid kindla peale finantsilisse ummikusse, ja mitte ainult. Eelarve defitsiit ju ei ole ses mõttes oluline, kuidas inimesed ennast tunnevad. Aga ta mõjutaks inimeste kindlustunnet, see kaoks ära. Kui meil on süsteem, mille pankrot on ette teada, siis me ei usalda seda süsteemi. Meie kindlustundest ei jää mitte midagi järele.

Ja see visioon "Pension 2050" peabki kõigile neile probleemidele reageerima. Ta peab andma positiivse stsenaariumi, sest me keegi ei taha, et kolmekümne viie aasta pärast oleks elu Eestimaal halvem kui täna, siis kui meie läheme pensionile.

Kuid selleks on vältimatu, et kogu inimese elutsükkel tuleb üksipulgi ja uuesti läbi mõtestada. Ja ma loodan, et Eesti Koostöö Kogu koos oma partneritega saab selle tööga hakkama.

Ees seisva ülesande mastaapsusest rääkides ei pea ma üldse silmas uuringute ja täiendava informatsiooni või arvutuste vajadust, kuigi ka neid on muidugi vaja. Ma ei mõtle ka tingimata visiooni enda koostamise keerukust, vaid eelkõige seda, kuidas see visioon inimesteni viia. Kasvõi seesama lihtne visioon, kuidas muutub töö ja tööturg. Kuidas me peame selle mida me teeme, oma elukaare jooksul ise läbi mõtlema alates iseendast, ja ka selle, kuidas see mõjutab meie tulevikku. Kuidas selline mõte kogu meie maal elama panna, kuidas kaasata laia spektrit osapooli ja kuidas rakendada need muutused tegelikkuses ellu, sest lõpuks on ikkagi alati vaja seadust ja määrust.

Kuid selleks, et muutuks arusaamine pensionist, ei peaks me rääkima tööeale järgnevast ajast, vaid lihtsalt sellest elukaare osast, mida ühel või teisel kujul täidab ilmselt tulevikus ka töö. See ongi kõige suurem väljakutse.

Me oskame päris hästi teha visioone ja strateegiaid, sellega me hätta ei jää. Aga nüüd on meil vaja muuta mõtteviisi. Me teame tulevikutrendidest rahvastikutrendi ja me teame, et töö muutub. Rahvastikupüramiidi võib ette joonistada, aga kas me suudame ette joonistada tuleviku tööd? Natuke me täna sellest aimame, aga palju ei tea. Meil on ammu teada, juba paarkümmend aastat, et jätkusuutlikkus pensionisüsteemis kannatab, ja sellepärast tegime omale teise ja kolmanda pensionisamba lootuses, et juurdekasv turgudelt aitab meie tuleviku sissetulekuid turgutada.

Täna me elame kauem kui kunagi varem, tervemini kui kunagi varem, aga me elame intressideta. Vaatame uuesti, mida me peame tegema.

Me saame tulevikus edu saavutada vaid siis, kui valdav osa rahvast, olgu tööandjad või töövõtjad, poliitikud või ametnikud, juuniorid või seeniorid, hakkavadki tervise, õppetöö ja pensionil oleku temaatikat traditsioonilisega võrreldes hoopis teistmoodi nägema. Ei ole enam lineaarset järgnevust, on üksteisega läbipõimunud ja sageli paralleelsed etapid. Me võime ühtaegu olla haiged, kuid olla terved ja teha tööd, sest meie pea võtab. Me võime olla väsinud ja depressioonis, ja sellepärast haiged, aga ikkagi me võime veel teha tööd, seda, mis aitab võib-olla meil sellest depressioonist välja tulla. Me võime võtta ravimeid selleks, et olla rivis, et tunda ennast hästi. Kas me oleme siis haiged või oleme terved? Kui me läheme trenni, kas see on sama tähtis ja sama hea, et me läksime arsti juurde? Tegelikult me ju teame kõikide nende küsimuste vastuseid.

Järelikult jutt saab siin ruumis ja edaspidi selle aasta jooksul olla üksnes sellisest muutusest, kus fookuses enam ei ole pensioni arvutamise valemid, vaid inimese elukäik. Ja kust me alustame? Meil on üks alguspunkt. Inimese väärikus. Meie igapäevane väärikus, sõltumata sellest kui vanad me parasjagu oleme või kui noored me parasjagu oleme.

Ma olen päris mitmed oma kõned viimastel nädalatel lõpetanud sõnadega "Hoidke Eestit!", aga ma ei ole kordagi mõelnud selle all, et hoidke Eestit täpselt sellisena nagu see praegu on. Vastupidi, ma olen öelnud, et tänane päev on viimase kahekümne aasta lõpp. Ja siit see joon edasi ei lähe. Homne päev on järgmise kahekümne aasta algus. Tegelikult peame Eestit hoidma sellisena nagu me tahaksime, et see meie lastelastel oleks. Et nendel oleks siin hea elada ja kasvada, õppida ja töötada ja aktiivset tööelu lõpetada siis, kui tervis või tahe lõpeb. Meie põlvkonnal on ilmselt vähe valikuid, sest me jääme kahe maailma vahele, aga meie lastel ja lastelastel on tõenäoliselt rohkem võimalusi teha kuni oma elu lõpuni täpselt seda, mida nad tahavad, nendel tundidel, millal nad tahavad. Minna lasteaeda lapsele järele siis kui nad tahavad. Ja see kõik ongi tööelu. Mul on hea meel, et neil on see võimalus.

Mõelge, arvutage ja pidage alati meeles, et kõik stsenaariumid, mis me täna välja töötame, on kindlasti valed, aga mõned neist aitavad meil lihtsalt tuleviku murdepunktides teha õigeid otsuseid. Aitäh.