- Reset + PDFPrindi

Vabariigi President Kersti Kaljulaid aasta põllumehe väljakuulutamisel 25. oktoobril 2016

25.10.2016

Härra president,
härra minister,
head põllumehed,
Riigikogu liikmed,


Põllutööl ja selle produktiivsusel on kogu inimkonna ajaloos eriline ja asendamatu koht.

Rahvuslik ärkamine ja maarahvast Eesti rahvuse kujunemine sai toimuda siis, kui meie esiisad ja -emad olid tänu põllutöö tootlikkuse kasvule jõukamaks ja meelelt tugevamaks saanud.

Selles polnud midagi iseäralikku: tsivilisatsioonide teke saigi võimalikuks alles siis, kui inimene taipas hakata maad harima. Just toiduga kindlustatuse sidumine kindla kohaga oli see, mis võimaldas inimesel paikseks jääda ja enda ellujäämise riske oluliselt vähendada.

Põhimõtteliselt on olukord samasugune ka täna. Ilma toiduta ei saa hakkama keegi. Ilma oskuste, kogemuse ja järjepidevuseta põldu ei hari ega kasvata ka karja.

Tõsi, kuna elame avatud maailmas, siis ei ole mitte igal põllulapil kasvanud enam nii lihtne kaubastada kui piiratumas ettevõtlusruumis. Sellegipoolest peab põllumajandus toimima samamoodi nagu näiteks energia- või soojusvarustus: igal juhul tuleb hoida teatud võimsusi, mis võimaldavad katta oma minimaalse sisetarbimise, elemntaarsed vajadused. Kuigi me elameglobaalsel turul, kus kõik kaubad, sealhulgas ka toiduained vabalt liikuda saavad, ei ole meil ikkagi õigust toiduse kindlustamisega seotud riske ignoreerida.

Maandada saame me neid riske üksnes siis, kui meil on järjepidev ja piisavalt mahukas põllumajandus.

Just peamiselt seepärast püüavad kõik maad maailmas hoida oma pinnal nii palju põllumajandust kui see vähegi geograafiliselt või majanduslikult võimalik on. Kahtlemata tähendab see sekkumist turujõudu. Seda teeb ka Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika. Ühise põllumajanduspoliitika puudumisel oleks Euroopa liidus lihtsalt 28 erinevat mudelit ja vaba kauplemine siusliselt võimatu. Ühise põllumajanduspoliitika toel saavutame põllumajandustoodete ühisturu, mis jätab meile mulje, nagu olekski tegemist vaba turuga.

Jah, kui kõik põllumajanduse toetamise meetmed oleksid perfektselt võrdsed, siis võiks tõesti öelda, et peale mõnevõrra madalama hinna või suurema põllumajandusettevõtete kindlustunde tagamist toimiks turg üldiselt siiski vabana.

Tegelikult ei oleks nad perfektelt võrdsed ka juhul, kui kõikide riikide põllumajandustoetused oleksid absoluutselt õigesti kohaldatud selliselt, et võtaks arvesse riigisisest kulukomponenti ja kulutusi, mis sõltuvad ainult maailmaturu hindadest. Toetusi määrates ei ole kunagi võimalik võtta absoluutselt õiglaselt arvesse ei konkreetse farmi asukohta looduses ega järgmise kümnendi – või ka eelmise suve – ilmastikutingimusi.

Samuti ei ole toetusskeemid piisavalt paindlikud, reageerimaks maailmaturu hinade kõikumisele. Lisaks ei suuda teotusskeemide aluseks olevad arvutused, mis põhinevad peamiselt ühikutel, kuidagi edastada sektorile signaali tootmismahtude vastavusest turu tingimustele. Samamoodi ei tehta investeeringutotusi eraldades kontrolltehteid, mis näitaksid lähenemist üleinvesteerimissituatsioonile või seda, kaugle me niisugsuest piirist veel oleme.

Sellepärast jääbki arenenud riigi põllumajandus paratamatult keerukalt juhitavaks, kus tagantjärele tarkusega saaks teha oluliselt erinevaid otsuseid. Küsimus on niisiis, kuidas sellise sektori paratamatuid riske tootjate, töötlejate, tarbijate ja ka toetuse maksjate - Euroopa Liidu ja Eesti riigi – vahel jagada.

Eelistatud oleks olukord, kus me suudame vähemalt Eesti sees probleemi niimoodi püstitada ja kokku leppida üldised põhimõtted, millega kõik osapooled saaksid ja teaksid arvestada mis iganes kriisi puhkedes või ka ootamatu tulude suurenemise korral. Omamoodi sotsiaalne kokkulepe, mis töötaks kindlustuspõhimõttena.

Sest põllumajandus ei saa kunagi ja kuhugi kaduda. Ta saab ainult muutuda. On täiesti kindel, et selle sajandi keskpaiga põllumajandus erineb tänasest enam kui tänane nelja-viiekümne aasta tagusest. Meie innovaatilises maailmas võib edu saavutada üksnes see põllumees, kes mitte üksnes ei suuda toimuvaga kaasa minna, vaid tajub ka muutuste tulekut, oskab ja suudab selleks ette valmistuda.

Samasuguste omadustega peab olema ka riik, kes tahab oma põllumajandust tugevana ja konkurentsis hoida. Samasugune arusaam peab olema ühiskonnal, et ta suudaks toetada vajalikke samme. Ärge nõudke kunagi ainult käimasoleva kriisi lahendamist, nõudke alati süsteemset lähenemist. See on ainus, mis annab valmisoleku järgmisteks kriisideks ja suutlikkuse ära kasuatda järgmisi kasvuvõimalusi!

Mulle ei meeldi, kui põllumajanduse tähtsusest rääkides vihjatakse liiga sageli tema vähenevale osatähtsusele SKTs või hõivatuses ja tehakse selle põhjal lihtsustatud järeldusi.

Esiteks peame arvestama, et tänu üha süvenevale spetsialiseerumisele on tunduvalt liigendatumaks muutunud ka statistika. Veel mitte nii palju aega tagasi polnud põllumajandusettevõtted, näiteks talud, üksnes ja ainult põllumajandusettevõtted, vaid neis tegeldi ka ehituse, põllumajandussaaduste töötlemise ja transpordiga, töövahendite tootmise ja remondiga, rääkimata siis veel sellest, et nende kanda oli valdav osa omaaegsest sotsiaalkaitsest.

Teiseks ei tohi me põllumajanduse rollist rääkides unustada, et just töö produktiivsuse kasv põllumajanduses, võimekus luua vähema tööjõuga piisavaid toiduvarusid oli see, mille baasil sai toimuda tööstuslik pööre. Selle pinnalt sai areneda välja industriaalühiskond, millest mõni aeg hiljem tänu tööstusliku tootmise automatiseerimisele, sai välja areneda teenusmajandus.

Aga täna võime juba väga selgelt näha, kuidas innovatsioon on hakanud muutma ka teenuste sektorit. Kuid ega selline areng tähenda, et me nüüd põllumajandus- või tööstustooteid või teenuseid vähem vajaksime. Pigem vastupidi. Kuid tänu sellisele arengule saame me alati juurde veel midagi täiendavat.

Toidu tähtsus inimesele on jäänud samaks mis varemgi, kuid põllumajandustootjaid on nüüd tunduvalt vähem. Seda tähtsam on iga põllumehe töö, selle tulemuslikkus.

On oluline, et me suudaksime konkurentsivõimeliselt luua maailmaturu jaoks üha suurema lisandunud väärtusega toodangut. Korraldada selle müüki teistel turgudel kehtivaid kombeid ja tavasid arvestades.

Kuigi meie avalikus ruumis domineerivad toetustega seonduvad küsimused, on meie tuleviku lahenduse võti just eri osapoolte poolt loodavas süsteemis, mis arvestab põllumajadustoodete turu erisusi ja paratamatuid moonutusi ning loob hoiatusmehhanismi, kus me saame neile moonutustele vastavalt reageerida.

Nagu eespool kirjeldasin, siis need moonutused on praeguses ajas ilmselt paratamatud ja kuigi sõna moonutus on halva kõlaga, on see tegelikult lihtsalt üks majandusteaduslik termin. Ta mõõdab turu kaugust perfektselt vabast turust, millel toimetavad perfektse infoga osalised.

Jah, põllumajanduses on moonutajaid rohkem, kuid tänu Euroopa Liidu ühisele põllumajanduspoliitkale on meil siiski suhteliselt suur ja osalt kaitstud koduturg, kus reeglid püsivad sarnased üsna pika aja vältel, muutudes konservatiivselt ja vähehaaval iga seitsme aasta tagant. Sellises olukorras kannatab siiski arendada ja planeerida kui mõista seda turgu ja tema eripärasid.

Ma arvan, et peaksime saavutama sellise mõttemuudatuse, millest rääkisin. See ei ole kerge ega ka lihtne, aga me peame sellega hakkama saama ja alustada tuleb kohe. Teadmised on teil, teadmised on ministeeriumis, on Euroopa Komisjonis ja töötlejatel ning muide ka tarbijail. Kordan, küsimus ei ole tänases, vaid järgmistes kriisides. Kas oleme siis paremini valmis säilitama oma vajalikku tootmisvõimsust ja võitma muudatustest maailma ja Euroopa toiduturul? Selles on küsimus. Mina usun Eesti põllumeestesse.

Hoiame Eesti põllumajandust!