koned

Kõned

- Reset + Prindi

Eetiline riik ei mängi oma rahvaga

05.10.2016

Eesti esindaja Euroopa Kontrollikojas Kersti Kaljulaiu isamaaline kõne Arvamusfestivalil Postimehe alal.

Eesti-sõnas on kaks e-d. Eestlases samuti. Minu jaoks on neil kahel tähel omaette tähendus: eetiline ja enesekindel. Eetiline rahvuslus. Enesekindel eestlane.

Eetiline rahvuslane on lihtsasti defineeritav – enesekindel, teiste suhtes uudishimulik ja avara mõttemaailmaga tegelane. Talle pole vaja kedagi, kes kinnitab, et teistest rahvustest inimesed, kui nad elavad Eestis, on ohuks eestlusele. Ei ole. Seni, kuni meie ise oleme enesekindlad rääkima eesti keelt ja kannatlikud parandama ses meie asjas alles algajate keelt.

Keelele ega kultuurile pole mingit ohtu seni, kuni me räägime oma kodus oma lastega eesti keelt, mis on mitmekülgne. Me peame oma lastega rääkima paljudest maailma asjadest, et neil jätkuks sõnu ja sõnavara. Me peame nendega rääkima iga päev, kooliteel, autos, matkal, lauamänge mängides, süüa tehes. Kui ealised iseärasused teisti ei võimalda, siis kasvõi Twitteris ja Feissaris. Mida me ise rääkida ei jõua, selle peab tegema ilukirjandus. Või kool, huvikool ja ülikool.

Eestlus ei lahustu ega kao, kuni meie koolides ja ülikoolides on eestikeelne õpe tasemeni, mil meie teadlased saavad omavahel oma tööjutud ka eesti keeles aetud. Inglise keeles peavad nad neid ajama oma kolleegidega nagunii. Enesekindlust ei tohi eestlasel ka nii vähe olla, et rahvusvahelises suhtlemises, vōōraste keelte kasutamises, näha ohtu eesti keelele.

Enesekindlust ei tohi nii vähe olla, et noorte keeleoskuses ja maailma avastamise himus hakata nägema kahjulikku, mis võimaldab leida mujal tööd ja õnne.

Eetiline eestlane, rahvuslane, ei kasuta eestlust poolte eestlaste seas süütunde tekitamiseks. Ei ole eetiline manada, et pooltel meist on oma rahvusest ja soost tulenev ülim, isegi omaenda tahtest ülim kohustus saada lapsed. Enesekindel rahvuslane teab, et need lapsed tulevad hästi hoitud riigis nagunii.

Eetilisele ja enesekindlale rahvuslasele on vaja konservatismi. Säilitada tuleb kogu rahva võimalust igas põlves valida, võtta ja anda Eestile ja endale seda, mida nad tahavad. Selleks vajab iga põlvkond õigust ennast uueks luua. Läbi hariduse. Iga põlvkond vajab õigust ennast õnnelikuks teha, olgu selleks õnneks rikkus, kultuur, metsavaikus või mis iganes kellelegi sobib.

Kõigile kättesaadav haridus tagab vabad elustiili valikud. Kõigile kättesaadav arstiabi tagab terve rahva. Palju rohkem pole vaja. Võib minna metsa, kirjutada luulet ja elatuda mustikate korjamisest, tulla toime vähesega. Sest haridus on kättesaadav ka sellise valiku teinud inimese lastele. Metsas jala murdmise korral on kips kättesaadav ka sellise inimese jalale. Muidugi, kui ta on minimaalselgi määral panustanud - eks mustikamüügi tulultki tule maksta maksud.

Eetiline on selline Eesti, kes enesekindlalt aitab nõrgemaid eelarvest enne, kui hakkab kulutama neile, kes peaksid olema tugevad. Neile, kelle asi on tegelikult kasutada riigi antud vabadusi ja ennast ise aidata. Toetus on neile, kes ei saa oma vabadusi realiseerida, sest on lapsed, haiged või mingil põhjusel hariduseta.

Kõigile teistele on mõeldud vabadused. Ei ole tingimata vaja igakülgseid ettevõtlustoetusi. Aga tingimata on vaja koole, lasteaedu, spordikoole, spordivõimalusi ja terviseedendust. Eetilisel Eestil on käed-jalad tööd täis seda, millega ta peab tegelema, et rahvust hoida, kaitsta ja arendada. Et luua enesekindlat eestlast.

Enesekindel Eesti riik ei pea otsima üha uut tegevust, mis ajab eemale erainitsiatiivi ja vähendab valiku- ning otsustusvabadust. Veel enam, ta ei pea ka kõike oma tööd alati ise tegema, ta saab toetada kogukondi, küla- ja erialaseltse, et need teeks ära osa tema tööst. Enesekindel ja eetiline riik on tagasihoidlik - ta ei tüki kõikjale, aga on olemas, kui teda tõesti vaja on.

Enesekindel riik ei püüa kõike seadustega defineerida. Ta laseb kommetel ja tavadel olla, kui need ei hakka ahistama nõrgemaid. Kuid kombed ja tavad, mis teevad liiga, on eetiline siiski seaduse jõul teadvustada ja keelata. Olgu selleks naise- või lapsepeks, komme jätta alimendid maksmata või nõuda oma arvamuste tunnistamist ainuõigeks. Eetiline riik sekkub alati selle kaitseks, keda koheldakse ebaõiglaselt. Eetiline riik ei talu kiusamist. Sest kiusamine hävitab enesekindlust. Aga riigi asi on toetada enesekindlust eestlases, sest see viib eneseteostuseni.

Eetiline riik kaitseb arvamuste, kommete, arusaamade paljusust, sest iial ei või teada, millal sellest paljususest sünnib midagi suurt ja head. Ühest vormist, ükskõik kui heast, ei tule kunagi midagi huvitavamat kui see, mida vorm ette näeb. Proovige elevandivormiga teha liivast krokodilli.

Mitte keegi ei tea ühtegi valdavalt õnnelike inimestega asustatud mittedemokraatlikku riiki. Mitte kõik demokraatia tingimustes elavad kodanikud ei ole õnnelikud ja kõik mittedemokraatlike riikide kodanikud pole õnnetud. Kuid demokraatia on ainus mudel, mis võimaldab toetada eetilist ja enesekindlat kodanikku, kes saab teha seda, mida tema tahab. Kõik demokraatiad ei toeta sellist kodanikku, sest demokraatia iseenesest ei kaitse meid korruptsiooni eest, ei kaitse meid sügava varandusliku kihistumise eest, ei kaitse meid halbade naabrite ega heade naabrite halbade otsuste eest.

Kuid demokraatia ja vaba sõna tingimustes on palju suurem võimalus neid asju arutada ja jõuda eetiliste lahendusteni, kus enesekindel rahvas ei lase endaga mängida. Mängida ei hirmude ega lootustega.

Eetiline riik ei mängi oma rahvaga. Enesekindel rahvas nõuab eetilist riiki. Eetiline riik toetab eestlase valikuid. Enesekindel eestlane teeb ise ennast õnnelikuks. Eetiline riik ei kirjuta kellelegi ette, kuidas õnnelikuks saada või mis on õnn, mis on õnn olla eestlane. Enesekindel eestlane on oma valikutes vaba. Olema eestlane siin või mujal. Saama lapsi või elama teistsugust elu. Enesekindel riik lehvitab minejatele, saab kasu tulijatest ja tunnustab iga eestlast, olgu ta selleks sündinud või hakanud. Eetiline riik on tänulik oma kodanikele nende panuse eest ja pakub vastu tervist, haridust, kultuuri, vabadust.

See kõik ei pea maksma ülearu palju, kui kaasata mittemateriaalsed väärtused nagu kodanike vaba koostöötahe. See ei ole ka mitte odav, kui tahta iga põlve uueks luua. Aga eetilise Eesti jaoks panustab iga enesekindel eestlane täitsa vabatahtlikult. Eriti kui ta näeb, et tema panus on õiglane, tema naabrimehe panus on ka õiglane, ja see, mida riik selle panusega peale hakkab, on samuti õiglane. Õiglane on aga kõik, mis toodab enesekindlat kodanikku ja eetilist riik. Eestit.

Kõne on ilmunud ajalehes Postimees: http://arvamus.postimees.ee/v2/3798169/kersti-kaljulaid-eetiline-riik-ei-maengi-oma-rahvaga