Austatud Riigikogu esimees ja kaitseminister, kindral Terras, head kaitseväelased!

On ütlemine, et tavalised inimesed saavad öösiti rahulikult magada, kuna teavad, et kuskil on karmid mehed valmis oma elu hinnaga kaitsma meie vabadust ja julgeolekut. See on surmavirve, nagu kaitseväelased ise oma määrustikus ütlevad. Üsna sünge mõte pidupäevakõne kohta, kuid võtab hästi kokku selle, milleks me Kaitseväge tegelikult vajame – et olla vajadusel valmis rakendama riiklikult sanktsioneeritud ja surmavat jõudu nende vastu, kes tahavad meile halba.

Sest sõjapidamine ja selleks valmistumine – see pole ainult paraadid, kasarmuhuumor ja vineerist sihtmärkide pihta tulistamine. See on üks vajalik ja väärikas, kuid oma tegelikult sisult väga karm ülesanne ja vastutus, mille me ühiskonnana oleme tuhandetele oma kaaskodanikele usaldanud. Usun, et selle üle on vähemalt korra mõtisklenud igaüks kümnetest tuhandetest meestest ja naistest, kes Kaitseväes on teeninud. Ja selle karmi ülesande peale peavad mõtlema ka ühiskond ja poliitikud, kui me Kaitseväge oma otsustega arendame ja vajadusel ka kasutame.

100 aastat tagasi ei saanud Eesti inimesed rahulikult magada. Riiki ja sõjaväge kui sellist õieti veel ei eksisteerinudki. Polnud piisavalt relvi, varustust, plaane ega struktuure. Ühiskond oli nelja-aastases maailmasõjas viimase piirini kurnatud ja tahtis ükskõik mida, aga mitte edasi sõdida. Rahvusvahelise kogukonna jaoks oli ’Eesti’ lihtsalt üks vähetuntud geograafiline mõiste, aga Narva jõe tagant tulid juba teated ülekaaluka vaenuväe koondumisest.

Ei puudunud palju sellest, et Eesti Vabariik ja võibolla ka mõiste ’Eesti rahvas’ eksisteeriksid täna vaid mõne teadustöö joonealuse märkusena.

Nagu kõigil Eesti poliitikutel, on ka minul võimalus palju maailmas ringi käia ja vastata küsimustele, mis puudutavad e-riiki ja e-riigi arenguid. Ma arvan, et see sunnib meid kõiki kogu aeg mõtlema ja mõtestama seda, mida me teeme, miks me seda teeme. Ise omas mahlas keedes ei tule pooltki nii hästi selle peale, mis on tegelikult see, milles me teistest paremad oleme.

Kui vaatame maailmas ringi, siis näiteks taanlased on meie peale väga vihased, et kuidas te ütlete, et teil on vinge e-riik? Meil on sama vinge e-riik! Meie teame, et taanlastel ei ole korralikku identimissüsteemi. Kui vaatame globaalselt, siis osalesin hiljuti Detroidis CityLab-i konverentsil. Maailm on täis linnasid, millel on metsikult linna poolt pakutavate teenuste äppe – e-elemente on igal pool kasutuses.

Aga see üks asi, mida mitte kellelgi teisel ei ole ja mis on ilmselgelt meie sisulise tugevuse ja samal ajal ka meie müüdi alus, on tegelikult seesama digitaalne ID. Sellest ei saadud väga pikka aega aru, aga nüüd on tegelikult tekkinud see mõistmine, et see, mis eestlastel on teisiti, ongi see, et meil on analoogpass ja meil on digitaalne pass ja seda kellelgi teisel ei ole.

Näiteks vesteldes Amazoniga, siis neil oleks väga suur huvi teha meiega sellist koostööd, kus ka Eesti inimesed saaksid Amazoni linkida, kasutades digitaalset identiteeti, mitte mingisuguseid kehvemaid identifikaatoreid, sest see, mis Eestil on ja teistel puudub, on lihtsalt sõnastades täpselt see, et mitte keegi peale riigi ei saa passile anda garantiid. Meie saame oma digitaalsele ID-le anda sisuliselt virtuaalse passi garantii.

Kallis Arvo! Siit väga kaugel, teisel pool maakera, kuulasin tänasele mõeldes üle Sinu pala "Spiegel im Spiegel", "Peegel peeglis".

See Sinu nelikümmend aastat tagasi, sundlahkumise eel, kirjutatud teos kõnetab tänases segadust tekitavalt mitmekesises maailmas võibolla rohkem veel kui kunagi varem. Eriti siis, kui olla kodust kaugel.

Kuulasin ja mõtlesin sellele, kuidas päike samal ajal Eestimaa sügises punaseid vahtralehti välja valgustab. Vaatasin mõttes koduste mändide punetavaid tüvesid, kui sügisene päike enne liiga madalale vajumist nad korraks niimoodi helendama lööb, et vaikus muutub lauluks.

Spiegel im Spiegel. Kümme minutit dialoogi, küsimist ja vastamist, kordamist, järelemõtlemist, selgimist, aktsepteerimist.

Sinu muusika kaudu kogeme, et üks kaalutud heli peidab endas rohkem kui helide mass.

Mõistame, et vaikus kõnetab rohkem kui paljusõnalisus, et visa ühtlane astumine viib kaugemale kui rähklemine. Sinu muusika teritab me kuulmist, kuni nukrusest sulab välja helgus ning lein pöördub lohutuseks. Kaugusest saab soe lähedus.

Maakera pöördub ja kodu on ikkagi meiega, isegi kui tegelikult ei ole. Üksildasest hotellitoast saabki korraks kodune mets. Eestimaine soo. Vaade kuuri ukse kõrvalt pingilt üle välja, üle rauna, loojuva päikese poole.

Tere tulemast Eestisse! Ma olen väga uhke, et see konverents toimub sel aastal siin, Tallinnas. Huvitav on see, et kui ettekandeks valmistusin, paluti mul teile rääkida, miks on Eesti oma PISA testi tulemustega nii kõrgel kohal. Muidugi ei tea keegi lõplikku tõde, kuid arvan, et sellele küsimusele vastamiseks peaksime sukelduma Eesti hariduse ajalukku.

Pärisorjusest vabanemisele järgnenud kümnenditel alustasid eestlased rahakogumist eesti lastele mõeldud kooli tarvis, mis jõuaks algharidusest kaugemale, keskhariduse tasemele. Te mõelge! Need inimesed olid sajandeid olnud pärisorjad.

Nad olid saanud vabaks, olid saanud maaomanikeks. Ja ometi ei rahuldunud nad sellega, et nüüd võivad nad ise oma maade ja oma talude eest hoolitseda ning nende lapsed saavad oma pere heaks tööd teha. Nad mõistsid, et soovivad anda oma lastele midagi enamat – parema hariduse.

Väga oluline on ära märkida, et neis koolides käisid ka eesti tüdrukud. See oli iseenesest üsna tähelepanuväärne, sest tol ajal õpetasid meid saksa pastorid ja inimesed, kes polnud isegi eestlased, ning nad ei õpetanud eesti keeles.

Kuid see polnud meie riigis teemaks. Kõik mõistsid, et esmajärjekorras on vaja haritud inimesi.

Teiseks oli vaja haridust anda ka tüdrukutele, sest tark rahvas sünnib tarkadest emadest. Miskipärast on eestlased seda alati teadnud.

Muidugi arutleti palju selle üle, kui kõrgele peaksid tüdrukud püüdlema. 20. sajandi alguses, enne kui 1918. aastal kuulutati välja Eesti Vabariik, pidid mõned professorid – nad olid Tartu Ülikoolist, mille rajas 17. sajandil Rootsi kuningas Gustav II Adolf – tulema toime protestidega, mida põhjustas see, et nad lubasid naisüliõpilasi õigusteaduse loengutesse.

Härra president, tahaksin teid õnnitleda selle tippkohtumise organiseerimise puhul siin Jerevanis ja tänada suurepärase vastuvõtu eest.

Austatud riigipead ja valitsusjuhid, proua Rahvusvahelise Frankofoonia Organisatsiooni peasekretär, daamid ja härrad, mul on suur heameel pöörduda teie poole täna selle mitmepoolse organisatsiooni vaatlejaliikmena.

Eesti jaoks on mitmepoolsus väga oluline, seda alates Rahvusvahelisest Frankofoonia Organisatsioonist kuni ÜRO-ni. Mitmepoolsus ja sellega kaasas käiv ühistel reeglitel põhinev maailmakord on meie jaoks vundament, mida peame väärtustama ja kaitsma. Kuna uued raskused, millega me silmitsi seisame, puudutavad meid kõiki, ei ole mõtet üritada üksi hakkama saada. Isegi mitte digiajastul.

Tahaksin öelda mõne sõna digiajastu kohta ning tutvustada teile aspekte, millega Eesti on hästi hakkama saanud ja mida me oleme valmis kõigi teiega, prantsuskeelsete riikidega, jagama.

Eesti presidendina esindan ma maailma ainsat digiühiskonda, kellel on olemas oma riik – selle ühiskonna moodustab kogu Eesti rahvastik, keda on kokku 1,3 miljonit inimest. Nii noored kui ka vanad kasutavad digiteenuseid, ja seda nii era- kui ka avalikus sektoris.

Juba 17 aastat on Eesti kodanikel olnud digitaalne identiteet, mis võimaldab neil allkirjastada dokumente, sh eraõiguslikke lepinguid, lisades neile allkirjastamise kuupäeva ja kellaaja, kasutada mitmesuguseid avalikke teenuseid, maksta makse ja trahve, teha päringuid eri registrites, muuta teenuslepinguid ja ka lihtsalt saata krüpteeritud e-kirju. Digitaalne identiteet luuakse igale sündinud lapsele automaatselt, ilma mingite lisatoiminguteta – arstid sisestavad vastsündinu andmed haigekassa andmebaasi ja valmis. Seejärel saavad vanemad omaenda ID-kaarte kasutades anda nime oma lapsele, kellel on digitaalne identiteet juba olemas. Kui vanemad soovivad, võivad nad saata otse sünnitusmajast teele sotsiaaltoetuste taotlused, registreerida lapsele koha lasteaias jne. Uus digiühiskonna liige on sündinud. Aga miks ma seda kõike rääkisin?

Sellepärast, et meie Eestis tahame, et kogu maailm saaks digiajastu hüvesid tunda. Me oleme olnud selle digiajastu taganttõukajad ja kavatseme seda olla ka edaspidi. Tahame jagada oma teadmisi ja praktilisi kogemusi. See on meie missioon.

See on minu missioon. Ma olen kindel, et me saame üksteiselt õppida.

Kallid kolleegid, kallid frankofoonid,

keset muutuvat ühiskonda ei tohi me unustada, et üleminek digimaailma ei saa toimuda jõuga. Lahendused peavad olema tõepoolest lihtsad, soodsad ja täiesti usaldusväärsed. Seda usaldust peame ühiselt tugevdama. Samuti tuleb aru saada, et tehnoloogia ei lahenda kõiki probleeme. Ka õigusruum on hädavajalik. Seepärast on Eesti üks prioriteete aastateks 2020–2021 ÜRO Julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks kandideerimisel peale konfliktide ennetamise, hea valitsemise ja jätkusuutliku arengu tuua tähelepanu orbiiti ka kõik digiajastuga seostuv.

Nii väike riik nagu Eesti ei saa raisata oma aega väikestele ambitsioonidele. Tulevik saab igal juhul olema digitaalne.

Analoogmaailm kaob ja selle asendab digimaailm. Ma olen veendunud, et jõud ühendades saame digivaldkonnas palju ära teha, seda nii igaüks meist enda riigis kui ka mitmepoolsel tasandil.

Tänan teid tähelepanu eest!

Shronhakalut’yun Hayastan! (Aitäh, Armeenia!)