- Reset + Print

Kas sina tead?

18.02.2020

Pippi Lotta Enok
Audentese Spordigümnaasium

 

Peas on meil mõtted,

muremõtted,

mälestused ,

nagu filmivõtted.

Rõõm,

või kurbus,

klimbina kurgus.

Sõnad,

mida tahaks kosta,

neid nii lihtsalt ei saa osta.

Mida sülg suhu toob,

seda mõttemaailm loob.

Võib-olla nii ongi parem,

parem kui kunagi varem,

sest sõnadel on jõud,

millega vahepeal teeb mõttetut sõud.

Kas sina tead,

mis on need vead,

mida me iga päev teeme,

ja siis alles hiljem,

märkame

kahetseme

ja

oma supi sees keeme.

Pipar mis kibedaks teeb keele,

söövitab, halvaks teeb meele.

Tagajärgedest ühiskond enam ei hooli,

supp läheb alla, sellest nii lihtsalt enam välja ei vooli.

 

Kas sina tead,

mis on selle kõige hind,

kui oluline on tegelikult see manner,

me jalge all olev pind,

see jõgi, järv, meri või ookean,

see imeline loodus, mets, mis katab me maad,

kas me mitte ei hävita seda ilu, kui meil on selline elulaad?

Kilekotid, keemia, plastika ja kogu kasutu prügi,

aga ega keegi neid prügikasti viskama ei trügi.

Mõni arvab, et mets on see koht,

kus puudub igasugune oht,

viies oma vana träni sinna ,

ise põgenedes linna.

Loomad, kes piinlevad rikutud vees,

päevast-päeva ulbivad sees,

mis on saanud meie Läänemerest?

reostatud, ained, toksiidid ammu veeloomadel veres.

Aga kes ikka need endale hiljem sisse sööb?

suva see tervis ja käega lööb.

Vaikselt vaikselt teeme kõigele liiga,

hiljem taipad:

mis juhtus,

miks juhtus,

kas sa ka siis hiilgad?

Justkui inimkonda hävitav mõrv,

seda tõde keeldub kuulamast me kõrv.

 

Küsimus!

Millal viimati nägid jõuludel lund?

ei mäleta,

nüüd näed vaid und.

Metsapõlengud, sulav jää ja põuad,

mis nüüd saab? appi - LÕUAD!

Rohem tegusid, vähem juttu,

aga näeme ikka hala ja nuttu.

Kas tõesti nii raske?

palun sorteerida laske.

Mugavustsoon, laiskus,

see siia maailma nüüd paiskus.

Me oleme noored, uus generatsioon,

üsna mõjuvõimas tsoon.

Teeks Maale, endale, teistele teene,

puhtus ja tervis oleks kui meene,

väärtuslik ja kallis,

õrn päike päevas hallis.

Ega üksi ei saavuta midagi,

vürtsi ja tahet lisaksid sinagi.

Abi,

südamerahu,

ja tarkus.

Tuleb alustada algusest,

võimalik, et räägime tunnelilõpust ja valgusest.

Üritame ja teisi suuname,

pealetükkivalt mõistlikut suhtumist ruuname.

Palun ei aita,

ei tasu ka teisi maha laita.

Raske on vaadata inimesi laisku,

kes lasevad elukvaliteedi raisku.

Jõud saab otsa.

Sõnad ja isegi teod pole abiks,

et silmi avaks,

ja koolituse läbiks.

Oh jah!

 

Kas sina tead seda tunnet?

Aastaajad,

naerukajad.

Emotsiooniküllad hetked,

mälestused, retked,

looduse ilu, silm puhkab,

hing meeletult ihkab.

Lumevaip, leevike või tihane,

mis nüüd? ma olen ausalt vihane.

Kevade värskus, tärkav rohelus,

kadumas kogu kargus  ja kohevus.

Jõevulin, merekohin ja sillerdav päike,

kas sellise lapsepõlve saab tulevikus mu laps, väike?

Värvilised lehed,

siinkohal ei saa abiks olla ka ainult mehed.

 

Mis on selle kõige lahendus?

Kas kommunikatsioonivahendus?

Kas see tõesti aitab?

Kui ainult mõned löövad kaasa,

muretsevad,

sorteerivad,

teevad ära.

Panustavad aega, ennast ja närve,

et meil oleks puhast loodust ja vett,

et suvel oleks päriselt hea ujuma minna järve,

sest et

maailm on meile armas,

mõeldes tulevikule, olevikule ja minevikule

Kas asi on karmas?

võib-olla, ei tea.

Aga nüüd oma sammud sea,

sinna.

Mõtle ja aita peletada

või

lihtsalt lahti arutada,

see muremõte,

et see mälestus poleks ebameeldiv filmivõte.

Et ninasõõrmeid paitaks puhas õhk,

püsiks tasakaalus kliima ja rõhk.

 

Meie, noored,

eneseteadlikud ja mõtted suured.

Loome endale mõnusa vanaduspõlve,

arutame lahti selle puntras sõlme.

Tulevastele lastele head pinda luues,

teiste silmi avades, neid mõtteid nendeni tuues.

Kõik algab meist  endist,

meie eluviisist ja tegudest,

mõttemaailmast ja kogudest.

Tee see teene,

ma luban,

et

preemiaks on südamerahu andev meene.