- Reset + Print

Sotsiaaltöö preemia üleandmisel presidendi roosiaias

Sotsiaaltöö preemia üleandmisel presidendi roosiaias © Mattias Tammet/presidendi kantselei

16.06.2020

Kallid peaasjalised!

Sotsiaaltöö tase riigis on riigipidamise kultuuri oluline näitaja ja sellepärast on mul hea meel juba teist korda välja anda sotsiaaltöö preemiat. Aitäh Cleveronile selle mõtte jagamise ja panustamise eest!

Saatus on tahtnud nii, et see auhind resoneerib üsna olulise debatiga meie ühiskonnas, mis on noore inimese õigused omaenda tervise kaitsele.

Kas noor inimene, kellele oleme andnud isegi valimisõiguse kohalike omavalitsuste valimistel, kes on juba teinud esimesi olulisi valikuid oma haridusteel, leides endale sobiva gümnaasiumi või kutseharidusasutuse – kas temal võiks olla iseseisev ligipääs neile spetsialistidele, kes oskavad hoida korras peaasju?

21. sajandi riik on kodaniku kindlustunde allikas ja kodanik ei samasta riiki enam võimu, sunni, jõuga.

Pigem nähakse riiki just isikliku arengu toetajana, kindlustajana, raskete aegade toena. Ja sellepärast on eriti hea, et viimastel aastatel on meie sotsiaalmaastikul toimunud väga toredaid nihkeid.

Üha enam tunneme, et meie ajakirjandus, ehk siis tajudes ühiskonna tellimust, tahab arutleda heaoluriigi ühe keskse kvaliteedinäitaja ümber – nimelt selle ümber, kuidas me käime ümber oma ühiskonnas nendega, kes vajavad tuge, mõistmist ja tihtipeale pikaajalist või elukestvat abi. Abi lihtsalt selleks, et ennast ka inimesena tunda.

Kroonviiruskriis tegi ühe asja selgeks – 21. sajandi riik peab suutma vastata inimeste tervise ja toimetulekuga seotud väljakutsele. Maailmas on päris jõukaid, tugevaid ja innustavaid riike, kui vaadata nende mõjujõudu ja jõudu, kes ei ole selle väljakutsega hakkama saanud, sest nad ei ole veel jõudnud oma arengus selleni, et riik on inimese jaoks olemas turvatunde allikana, mitte ainult jõu- ja sunnistruktuurina.

Eesti tervishoiusüsteem on väga tugev. Eesti tervishoiuks mõeldud eelarveridadest pigistame välja ka vägagi märkimisväärsel määral hooldusteenustele kuluvaid vahendeid.

On hea, et me üha enam arutame selle üle, millist riiki näha tahame, eriti kui vaadata abivajajate silmade läbi. Sellest arutelust algab valdkonna tunnustamine, märkamine ja elu on näidanud, et kui paarkümmend aastat rääkida, siis jõuame lõpuks ka rahastamiseni.

Olen alati pidanud vajalikuks kindlustuspõhise hoolekande mudeli arendamist Eestis, sest praeguse, kus hoolekanne on osa tervishoiu üldisest mudelist, paratamatu kaasnähe on, et isegi kui suudame pakkuda inimväärset kohtlemist patsientidele ja abivajajatele, siis ei suuda me kaugeltki pakkuda väärt töö eest õiglast palka selle raske töö tegijatele. Ka hooldustöötaja, sotsiaalvaldkonna töötaja väärib inimväärset elu, mitte ainult tema klient!

Selles võitluses, teame, toetab meid ka sotsiaalminister ja ükskord me muidugi võidame niikuinii.

Nii nagu olen kindel, et võidab terve mõistus Riigikogus ja noorukid pääsevad ka vaimse tervisega tegelevate spetsialistide jutule iseseisvalt, et oma õigusi – mitte jääda abita – realiseerida moel, mis austab nende privaatsust.

Aga see võit ei ole ju käes niipea, kui seadus on heaks kiidetud. Eestis on ülivähe laste ja noorte vaimse tervisega tegelevaid spetsialiste.

Ühiskond tajub seda vajakajäämist seda teravamini – ja hea ongi, et tajub – mida selgemalt kõlab nende hääl, kes on pidanud ainuvõimalikuks kulutada omaenda elust väärtuslikku aega sellele, et aidata järele mõistmist: vaimne tervis on tervis nagu füüsilinegi, sellega seotud probleemid pole sekundaarsed, nende all kannatavad inimesed ei pea paratamatult kannatama, nende muredele on tänapäevaseid lahendusi – ja neil on õigus oodata meilt, et need lahendused on kättesaadavad.

Kallid peaasjalised, teie olete meie tänased peakangelased. Pealiskaudse ühiskondliku arvamuse vastutuules ronite te järelejätmatult uutesse kõrgustesse ja satute üha veidramatesse seiklustesse – näiteks eile Riigikogus – seletamaks seda, mis on õige. Aga te ei kaota kannatust, te tulete ja seletate igale skeptikule, igale inimesele, kes arvab ikka veel, et raske füüsilise tööga saab iga vaimse tervise murest üle.

Ühiskonnas, kus valdav on absoluutne vaesus, viletsus, küsitav on esmane toimetulek, ei torka peaasjad nii silma. Mis ei tähenda, et neid poleks. Kuid meie Eesti on põhjamaine heaoluriik – murdosakese sellest heaolust peame panustama sellesse, et meie inimestel oleks võimalikult palju ka vaimse tervise mõttes tervena elatud aastaid – kui soovite, siis õnnelikuna elatud aastaid!

Tänavu teist korda välja antava sotsiaaltöö preemiaga soovime esile tõsta selle valdkonna tegutsejate mõju ja eeskuju, mida Peaasjad oma pühendumise ja valikutega kehastavad. Nagu sotsiaaltöös nii mõnelgi muul juhul, näeme siin, kuidas üks MTÜ on lisaks oma põhitegevusele – nõustamisele ja koolitamisele – võtnud suuresti oma õlgadele kogu valdkonna eestvedamise, suunamise ja ühiskonnas sellele koha ning eluõiguse kätte võitmise.

Tänan kõikide kandidaatide esindajaid, nad kõik olid inspireerivad ja saame nende lugudest kindlasti edaspidi rääkida. Tänan veelkord ka Cleveroni ja Arno Kütti, kes sotsiaaltöö preemiat rahastab.