- Reset + Print

ÜRO Julgeolekunõukogus kõrgetasemelisel arutelul tsiviilisikute kaitse teemal

28.05.2020

Hr peasekretär,
ekstsellentsid,
daamid ja härrad,
eesistuja,

Kõigepealt soovin ma teid tänada põhjalike ja sisukate ettekannete eest.

Minu oma algab ülestunnistusest. Ma tunnen end abituna. Ja ka vastutavana selle eest, et ma ei ole suuteline enamat tegema asjade korda seadmiseks.

Olles ise Ukraina konfliktijoone turvalisel poolel, rääkides mõnega neist 1,4 miljonist, kes on põgenenud sõja eest Ukrainas idaosas, Euroopas, 21. sajandil. Aga umbes 3,5 miljonit on jäänud sinna ning vajavad hädasti humanitaarabi ja kaitset.

Või külastades ÜRO Migratsiooniorganisatsiooni varjupaika, püüdes mõista sinna kogunenud vähemuste kannatusi, mõned neist haavadega, mida elu ei tohiks iial põhjustada noortele inimestele. Ma tunnen end abituna. Ka kõik need asjad, mis ma neile toon, mõjuvad ebapiisavatena.

Meie kõik, kes me oleme juhid, tunneme end kollektiivselt abitutena. Kui ma vaatan neisse noore inimese silmadesse, täis leppimist oma saatusega, siis ma ei suuda seda lõpuni mõista. Aeg jääb seisma ühes punktis nende ajateljel, kus minevik tähendab kannatusi ja tulevik on ebakindel.

Eesti on siin, Julgeolekunõukogus, seadnud oma tegevuse keskmesse rahvusvahelise õiguse, sealhulgas rahvusvahelise humanitaarõiguse ja rahvusvahelised inimõigused. Peasekretäri aastaraport viitab sellele, et tsiviilisikute kaitsmise normatiivne raamistik reaalses elus ei toimi.

Me oleme tõesti ebapiisavad kokkulepitu ellurakendamisel. Pandeemia on lisanud sellele uue ohtude kihi, mille leevendamisega tuleb hakkama saada.

Eesti toetab täielikult peasekretäri üleilmse relvarahu üleskutset. Julgeolekunõukogu peab tõesti selles osas midagi ette võtma, tagamaks, et vähemalt rriigid seda üleskutset kuulda võtaksid.

Eriti teevad mulle muret kõige haavatavamad – naised, lapsed ja noored. Aafrikas kardavad ämmaemandad emade eest hoolitsedes igapäevaselt mitmesuguste haiguste, mitte ainult Covid-19 nakkuse ohtu.

Patricia Mwenyeheril, kes on ämmaemand Malawis, on tema sünnitusosakonnas ainult üks kraanikauss. On see piisav? Kaks nädalat tagasi vägistati Mogadishus nelja-aastane tüdruk. On selline võigas seksuaalvägivald vastuvõetav?

Homme arutame liikumise „Iga naine, iga laps” kõrgetasemelisel virtuaalsel ümarlaual, mida konkreetset saame ära teha praegusel pineval ajal, milles ainus positiivne on see, et need ohud tervisele, millega inimesed maailma vähemarenenud, konfliktidest laastatud osades pidevalt silmitsi seisavad, on Covidi tõttu muutunud meie kõigi jaoks käegakatsutavateks.

Eesti on panustanud ÜRO globaalsesse humanitaarabi plaani ning järgib Rahvusvahelise Punase Risti üleskutseid.

Daamid ja härrad,
Liibüas ei tööta 221 kooli. Keelatud rünnakud koolide, ülikoolide, õpilaste ja õpetajate vastu on konfliktipiirkondades üle maailma sagedased.
Veebruaris tapeti ajakirjanikud Abdel Nasser Haj Hamdan ja Amjad Aktalati õhurünnakus Idlibile, kui nad varustasid meid otse allikast pärineva infoga Süüria konfliktis toimuva kohta.
Me peame kaitsma kodanikuühiskonna organisatsioone ja inimõiguste kaitsjaid, kes on meie partnerid ja teevad ära praktilise töö, riskides oma eluga.
Sõja nägu – konfliktide linlikumaks muutumine, kliimamuutused – on igimuutuv, aga kõik need näod kinnitavad meile rahvusvahelise õiguse põhiraamistiku olulisust.

Uued tehnoloogiad võivad parandada humanitaarabi võimekust. Tehisintellekt juba viib uuesti kokku konfliktides lahutatud perekondade liikmeid, seda tunnistavad inimesed Punase Risti veebilehel Trace the Face.

Samal ajal oleme näinud küberrünnakuid olulise tähtsusega taristu, sealhulgas tervishoiusektori vastu. Seetõttu peaks olemasolev rahvusvaheline õigus hakkama kehtima ka küberruumis. Ja küberjulgeolek peab saama osaks nii konfliktide ennetamises kui ka nende lahendamisest. Eesti lubas tuua küberjulgeoleku Julgeolekunõukokku ja ma usun, et seda oleme ka teinud.

Daamid ja härrad,
Julgeolekunõukogul on mitmeid vahendeid rahvusvahelisest õigusest kinnipidamise parandamiseks ja vastutusele võtmise tagamiseks. Uurivaid ja juriidilisi mehhanisme. Rahuvalvemissioonide määramise võimalus. Sihistatud sanktsioonid. Neid vahendeid tuleb rakendada kõigis konfliktiolukordades järjekindlalt. Sanktsioonide osas me jälgime murega, kuidas üleilmset pandeemiat kasutatakse ettekäändena esitamaks üleskutseid lõpetada sanktsioonid. Sanktsioonid on tehtud selliselt, et nad ei takistaks humanitaarabi osutamist. Seda takistavad teised arengud.

Eesti kutsub üles võimaldama humanitaarabi takistamatut toimetamist Süüriasse. Kõik vastuargumendid mitte pikendada piiriületusmehhanisme juulisse, ei vasta kohapeal valitsevale reaalsusele.

Me peame väärtustama vastutusele võtmist.  Liikmesriigid peavad tegema täielikult koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga. Ka ÜRO vaatlusmissioonid konfliktipiirkondadesse tõstavad väärtuslikul määral teadlikkust tegude toimepanijatest ja nende tegudest kohtadel.

Peasekretär on korduvalt viidanud võtmeelemendile, poliitilisele tahtele, liikumaks normatiivsetest deklaratsioonidest tsiviilisikute kaitse tegeliku parandamise suunas. Mõnikord on raske mõista, kui häbematult vähe seda tahet on. Ma näen seda iga kord, kui ühe käega tüdruk püüab hoolitseda oma väikese õe eest – pilt puhtast ja süütust kannatusest –, ja iga kord, kui ma kuulen, et meie siin, Julgeolekunõukogus, et jõudnud sõnastuse osas kokkuleppele. Me oleme tugevad koos, toestatuna rahvusvahelisest õigusest ja headest inimestest üle maailma – kui me seda soovime.

Tänan!