- Reset + Print

Vabariigi President Carolin Illenzeeri Fondi heategevuslikul õhtusöögil

Carolin Illenzeeri Fondi õhtusöögil.
At the Carolin Illenzeer Foundation charity dinner.
© Kermo Pastarus/Kaitsevägi

22.04.2019

Austatud Riigikogu aseesimees ja ministrid, head veteranid ja kohalviibijad!

„Võita saavad ainult võitlejad“ – nii on öelnud üleeile öösel meie seast lahkunud Vello Salo – soomepoiss, vaimulik, kultuuritegelane, kuid ennekõike suur humanist. ’Võitlemine’ ja ’võit’ – need on suured, need on karmid sõnad. Kuid täna siin on nendest vägagi kohane rääkida.

Vello Salo ei saanud Eesti riigi eest võidelda Eesti vormi kandes. Selle võimaluse röövis temalt olukord, kuhu Eesti 1939. aastal oli sattunud. Tugevamate õiguse all oli kokku varisenud niigi habras rahvusvaheliste suhete süsteem ning Eesti riik leidis end äkitselt olevat ilma liitlasteta.

Isa Vello, nagu teda kutsuti, jõudis siiski 1991. aastal ära oodata võidu ja õigluse võidutsemise. Täna saavad eestimaalased oma kodu kaitsta ja teenida Eesti vormi kandes, üheselt mõistetavalt Eesti sõduritena, Eesti eest. 3000 meie sõdurile on Eesti riigi teenimine tähendanud ka võitlemist välismissioonidel. See on olnud Eesti teadlik valik ja otsus juba veerand sajandit.

Kindral Einselni eestvõttel said Eesti julgeolekuhoiaku kaks alussammast –rünnaku korral igal juhul hakkame vastu ja ei iial enam üksi – kohe iseseisvuse alguses väga praktilise, sõjaväelise sisu.

Otsus Eesti Rahuvalve Üksikkompanii moodustamiseks 1994. aastal tehti ajal, mil iseseisvuse taastamisest ja Eesti kaitseväe loomisest oli möödas vaid mõned aastad. Oleks võinud leida kümneid objektiivseid põhjendusi, miks sellise asjaga mitte kiirustada.

Alates vajadusest ehitada esmalt ülesse esmane iseseisev kaitsevõime, lõpetades sel hetkel veel riigis viibivate Vene vägedega. Aga kindral Einseln kordas järjepidevalt – ühtegi tänapäeva sõda ei peeta üksi. Ei võideta üksi. Julgeolek ei sõltu ainult meie endi vaprusest.

Meie liitlased, kes on meie liitlased meie jagatud väärtuste tõttu, saavad meid raskel hetkel lihtsamini aidata, kui meid nähakse julgeoleku loojana, mitte ainult selle tarbijana.

Leidus vastuvõtlikke, vastutustundlikke ja suurt pilti nägevaid ohvitsere, ametnikke ja poliitikuid, kes mõistsid väljaspoole suunatud sõjalise koostöö hädavajalikkust ja olulisust. Nad mõistsid, et välismissioonid ning rahvusvaheliste suhete süsteemis osalemine mitte ei takista iseseisvat kaitsevõimet, vaid on selle võimendajaks.

Mõistsid, et samameelsete riikide tihe igapäevane kaitsekoostöö on üks parimaid garantiisid, et 1939. aasta ei korduks enam kunagi. Et kui peaksime võitlema, siis jääks võit seekord meile. Jah, muidugi toetab meie iseseisvust, erinevalt 1939. aastast, tänane rahvusvaheline julgeolekuarhitektuur, mis tagab väikeriikide enesemääramisõigust. Aga ei ole ikkagi välistatud, et nimetet arhitektuuri tuleb kaitsta ka jõuga. Ka siin nurgas.

Eesti missioonisõdurite võitlusel on olnud vägagi käegakatsutavad tagajärjed. Meil on usaldusväärse ja tõsiseltvõetava liitlase maine, kes ei kohku tagasi ka tõsisemate ja ohtlikemate väljakutsete ees. Missioonisõdurite töö vilju maitseme täna NATO kaitseplaanides või Tapal paikneva liitlaste lahingugrupi näol. Sama oluline on, et nimetame täna pataljonide etteotsa mehi, kellel on kompanii suuruse üksuse juhtimise kogemus lahinguolukorras.

Head kohalviibijad!

Tõepoolest sageli öeldakse, et üks ei ole lahinguväljal sõdur. Aga siis, kui juhtub kõige halvem – sellel päeval ta on. On see üks sõdur, kes maksis ülima hinna. Justnimelt, ka üks, igaüks on lahinguväljal sõdur, sest ta on valmis olema see üks, kes sel päeval koju ei tulnud.

Tänavu möödub 15 aastat esimeste Eesti kaitseväelaste langemisest välismissioonidel. Veebruaris said jalaväerühma ESTPLA-8 endised võitlejad kokku nooremseersant Andres Nuiamäe haual. Oktoobris kogunevad ESTPLA-9 liikmed vanemveebel Arre Illenzeeri kalmule.

Minu palvel meenutas üks veebel Illenzeeri teenistuskaaslane seda, milline inimene ja sõdur oli Arre. Pole kahtlustki, et kui poleks sekkunud julm saatus, siis kuuluks veebel Illenzeer täna Eesti vanemallohvitseride absoluutsesse paremikku. Tsiteerin: „Arrele meeldis kaitsevägi, kuid veelgi enam armastas ta oma kodu ja peret. Ta rääkis oma perest ja sündinud tütrest ülivõrdes. Kahjuks jäid tema mõtted ja plaanid lahinguväljale.“ Tsitaadi lõpp.

Usun, et oma kodu ja pere peale mõtleme me kõik, kui teeme suuri asju. Arre Illenzeer ja tema 3000 kaasvõitlejat on Eesti heaks teinud suuri asju, olles see üks tol päeval. Kuid missioonil olles – ja seejuures mõeldes, mis saab siis, kui mind enam ei ole – ei saa nad sel hetkel olla toeks oma perele ja lähedastele. Seda tuge ja kindlustunnet peab missioonisõduritele pakkuma ülejäänud ühiskond. Tagades riikliku veteranipoliitikaga neile vigasaamise korral vajaliku ravi, rehabilitatsiooni ja toetusmeetmed. Tagades langemise korral piisava toe lähedastele. Kogudes heategevusega raha nii nende laste haridustee toetamiseks kui ka täiendavate taastusravi võimaluste arendamiseks, mida seejuures saavad kasutada nii kaitseväelased kui ka tsiviilelus vigastada saanud inimesed.

Mitte miski ei kaalu üles inimelu kaotamist, kuid peame tunnistama, et mitmed eespool kirjeldatud algatused tõukusid sellest traagilisest sündmusest Bagdadi eeslinnas 2004. aasta 25. oktoobril. Arre Illenzeer jäi sellele lahinguväljale, kuid tema nimi elab edasi Carolin Illenzeeri Fondis, mille kaudu saavad tuge tema tütar ja kümned teised langenud ja vigastada saanud võitlejate lapsed. Ka vigastada saanud missioonisõdurid teenivad ja võitlevad edasi.

Kuid nii nagu Kaitsevägi tervikuna ei suuda toimida ilma ühiskonna toeta, vajavad ka Kaitseväe võitlejad ja nende lähedased mitte ainult riigi, vaid meie kõigi, kogu ühiskonna tuge. Seetõttu on ka meie poolt Carolin Illenzeeri Fondi tehtud annetuste tähendus laiem kui vaid pelgalt rahaline tugi. See näitab, et me hoolime, mäletame, et me täname oma võitlejaid. Ja mina tänan kõiki saalisviibijaid, et olete abiks olnud.

Meie kaitseväelaste igapäevane teenistus tagab, et meie tänaste põlvkondadega ei juhtuks enam see, mis Vello Salo keskkooliklassiga Põltsamaa Ühisgümnaasiumis. Tsiteerin: „Klassi lõhkus alles saatuseaasta 1943, mil kuulutati välja 1925. aastakäigu mobilisatsioon. Raamatu asemel suruti meile pihku tapariist. Mõõk, mis meile pihku suruti, raius meie klassi sõna tõsises mõttes pooleks.“

Täna ei pea me enam pelgama, et meie koolipoistele surutakse pihku võõras mõõk. Sest relv on meie enda võitlejate kätes. Hoiame seda, hoiame üksteist, hoiame Eestit!

Aitäh!