- Reset + Print

Eesti Panga 100. aastapäeval

Eesti Panga 100. aastapäeval
Vasakult: Eesti panga president Ardo Hansson ja Columbia ülikooli professor Jeffrey Sachs.
© Jane Faizullin

17.12.2018

Hea Eesti Panga rahvas, austatud professor Jeffrey Sachs, lugupeetud külalised.

On ülev olla saalis, mille nimi on Eesti Panga iseseisvussaal. Ma ei tea, kas on veel teisi maid, kus rahva teadvuses soov iseseisvaks ja oma raha saada oleks nii tugevalt omavahel seotud olnud kui Eestis, sest ilma oma rahata me taasiseseisvumist ette ei kujutanudki.

Eesti oma raha on sündis sada aastat tagasi, Vabadussõja ajal. Sõjakulud olid suured – 1919. aasta esimestel kuudel kulus sõjategevusele kuni miljon marka päevas, aga valitsusel raha nappis. Suuremat välislaenu saada oli sellistes tingimustes loomulikult lootusetu.

Esimese, kiire sammu oma raha suunas tegi 1919. aasta jaanuaris toonane rahandusminister Jüri Kukk – tema portreebüst seisab siinsamas Iseseisvussaalis –  tehes ettepaneku võtta rahana käibele juba varem välja antud lühiajalised 5% intressiga Riigikassa võlakohustused. Loomulikult nii valitsus kui rahvas niisuguseid võlapabereid pärisrahaks siiski ei lugenud.

Õnneks tehti samaaegselt võlakohustuste kasutuselevõtuga ettevalmistusi juba päris „oma raha“ käibele laskmiseks. Otsus panna esimesele oma rahale nimeks „mark“ tehti 9. detsembril 1918.

1919. aasta veebruaris asutati Eesti Pank ning sama aasta mais võttis toonane Ajutine Valitsus vastu määruse, mille kohaselt sai ainsaks seaduslikuks maksevahendiks Eesti mark.

On tõsi, et pärast oma raha käibeletoomist ei olnud rahva usaldus selle vastu suur. Aeg ja olud olid keerulised ja kattevara nappis. Alles 1921. aasta alguses tekkis mõningane usaldus, kui marga kurss stabiliseerus.

Sajand tagasi astutud sammud täitsid siiski oma eesmärgi – Eesti riik sai tänu oma raha käibelevõtmisele vahendeid nii Vabadussõja pidamiseks kui igapäevaelu järjest ladusamaks korraldamiseks.

Äärmuslikes oludes langetati otsuseid ka pea kolmkümmend aastat tagasi – taasiseseisvumise tuules, tormilise hinnatõusu ajal ja majandusreformide alguses. Tegelikult sai just siis, rahareformiga alguse Eesti innovaatiline avalik sektor, mis jätkus hiljem maksusüsteemiga ja viis lõpuks välja e-riigini ja geeniseaduseni. Nende ja teiste innovaatiliste lahendustega on Eestil õnnestunud oma majandusarengus liikuda kiiremini nii arenenud riikidest, kui ka neist,  kellega koos ühel stardijoonel alustasime.

Siin on Siim Kallas. Ma usun, et paljud meist on korduvalt kuulnud lugu, kuidas Siim istus koos dr. Michel Camdessusè ga, rääkides Eesti rahareformist peamiselt ühe lause kujul: „We shall not postpone“. See tõi meile IMF-i toetuse vastupidiselt nende paremale äranägemisele ning viis juba mõned aastad hiljem IMF-i arusaamisele, et just nii oli hea rahareformi teha. Olime astunud esimese isepäise sammu, et liikuda edasi kiiremini, kui soovitasid meile rohkelt rahareforme näinud inimesed.

Siim Kallas, Mart Laar, teised, ka Vahur Kraft hiljem Eesti Panga presidendina – me kõik mõistsime, et tehes asju nii nagu varem on tehtud, ei jõua me järele. Järgija on alati ainult järgija ja kindlasti ei õnnestu kopeerides kuidagi kiiremini edasi liikuda.

Minu jaoks on just rahareform see punkt, kus Eesti valis tee ise katsetada ja riskida. Ei saa välistada, et see taktika toob meile kunagi mõne valusa kaotuse, aga siiamaani oleme igal juhul võitnud.    

Kui sajand tagasi kulus peaaegu kaks aastat, et rahvas hakkaks Eesti Panka ja oma raha usaldama, siis pärast rubla tulnud Eesti krooni usaldasime juba enne selle sündi. Me ootasime oma raha ja uskusime sellesse kui instrumenti, mis meid lagunevast nõukogude majandusruumist võluväel minema viib ja eesseisvaid reforme toetab.

Eesti rahvas ei kipu tegelikult eriti millessegi uskuma, aga oma raha usk oli meil sellel hetkel päris kindlasti olemas. Meil oli õigus ja 1992. aastal toimunud rahareform ning Eesti krooni käibele tulek polnud riigi ülesehitamisel tähtsad mitte ainult majanduslikust vaatenurgast, vaid nad panid aluse ka Eesti järkjärgulisele ühinemisele Euroopa majandusruumiga.

See oma raha mille, me lõime ja mille kursist hoiame eelarve tasakaalu kaudu hammastega kinni sinnamaani – kui oli aeg vahetada välja Saksa mark euro vastu, siis jäi kursiks 15,64(6)! Päris absurdne vahetuskurss, kuid me ei tahtnud seda põhimõtteliselt muuta. See tagas välisinvestorite usu meie raha ja rahasüsteemi vastu ja arvan, et võime sellele ka täna euroraha süsteemis asudes uhked olla.

Vaatamata sellele, et armastasime oma krooni ja meil oli emotsionaalselt raske sellest loobuda, oskasime siiski ratsionaalselt toimida.

Tahaksin veel rõhutada, et 2009. aastal tegi valitsus eurole üleminekuks reforme, mille tulemusel olime sel aastal piirkonnas kõige kiirema majanduslangusega, aga need viisid meid 2011. aastal euroalale. Seda ei oleks saanud teha, kui rahvas ei oleks seda mõistnud ja toetanud. On eriti märkimisväärne, et meil jätkus tahtmist rahvuslikust valuutast loobuda ja euroga ühineda.

Eurobaromeetri hiljutise uuringu andmetel toetab Eestis eurot 85% küsitletutest. See on märkimisväärne toetus.

Mul on hea meel, et Eesti Pank on alati hoolitsenud Eesti raha stabiilsuse ja kvaliteedi eest ja andnud sellega oma panuse, et meie riigil läheks jätkuvalt hästi.

Eesti edust rääkides tuleb mainida ka tänast aukülalist, Columbia ülikooli professorit Jeffrey Sachs`i, kes on andnud suure panuse Eesti arengusse. Taasiseseisvumise algusaastail said siinsed reformide elluviijaid väga palju inspiratsiooni just Jeffrey Sachsi töödest.

Lõpetuseks tahaksin tuletada meelde veel teistki suurmeest – Eestist pärit maailmamainega majandusteadlast, samuti Columbia ülikooli professorit Ragnar Nurkset.

2017. aastal möödus Ragnar Nurkse sünnist 110 aastat. Eesti poliitik ja publitsist Kalev Kukk on kirjutanud, et 1950ndatel aastatel oli Ragnar Nurkse Lõuna-Ameerikas sama kuum nimi kui Jeffrey Sachs 1990ndate aastate alguse Kesk- ja Ida-Euroopas.

Mul on hea meel, et meil on olemas selline vabamajanduse suurkuju, kes ei saanud Nobeli preemiat tõenäoliselt ainult selle tõttu, et tema elu- ja tööaeg jäid lühikeseks. Ent kindlasti ei tahaks ma, et Eesti Panga sünnipäev mööduks ilma tema nime siin mainimata.

Soovin meile kõigile head tahet, julgust astuda julgeid samme, mille kohta meile võib-olla öeldakse, et see ei ole võimalik, aga küllap see on, kui meie seda teha otsustame. Et meil jätkuks avatud meelt ja mõnikord ka südant tunnistada, kui oleme millegagi ikkagi mööda pannud või hilinenud.

Mul on hinge peal, et ehkki meie riik on majanduslikult edukas ja meist kõrgemat palka makstakse üksnes 32 riigis, arvame siiski, et me ei ole piisavalt tugevad normaalse sotsiaalsüsteemi ülesehitamiseks. Sellise, sus puuetega laste pered saaksid hakkama ja kus vanuritel ei oleks lootusetuse tunnet.

Te teate, et olen pigem parempoolne ja toetan pigem vaba turumajandust. See vaba turumajandus, majanduslik edu on ka kohustus osaleda loodud rikkusega nende elus, kes on meist paratamatult nõrgemad ja loodan, et meil jätkub empaatiat ka ennast siin järele aidata.

Tänan teid kuulamast ja palju õnne Eesti Pangale!